Pages

Adolf


Monday, May 9, 2016

Sellel emadepäeval sai meie pere ühe (peaaegu keskealise) tite võrra rikkamaks, sest vedasime kohale ühe vinge projektika. See lehekülg siin hakkab endas sisaldama kõike Adolfiga seonduvat ehk siis lugu sellest, kuidas ühest vanast ja veidi väsinud E21-st saab üks korralik pühapäevapill.

Umbes nädal tagasi saatis Oscar mulle ühe müügikuulutuse (tagantjärele selgus, et pooljuhuslikult). Mulle puges see aga kohe hinge ja paari päevaga oli selge, et olen vaimusilmas endale garaaži juba ühe bemmi juurde mõelnud. Tegu on 1982. aasta kolmanda seeria 315 facelift BMW-ga, mis oli kuuldavasti BMW ebaõnnestunuim kolmanda seeria mudel ehk siis the unloved three. Ometi on ta maru armsa haininaga kupsikas.

Laupäeval võtsin müüjaga ühendust ja pühapäeva hommikul startisime juba Tartumaale masinale järele. Ehkki me autost palju ei teadnud, poleks vist olnud ühtegi üllatust, mis meid tühja treileriga Tallinna poole tagasi oleks sundinud minema.

Kere on sellel haininal esmapilgul küllaltki kurvas seisus, nt tiivakaartest pole palju alles jne, aga õnneks oli vanal omanikul pooleli jäänud projekti tarbeks olemas hunnik tutikaid varuosi, niiet lõppkokkuvõttes tuleb tegeleda ainult tagumise põlle ja stangelisaga. Põhja alt on ta täitsa korralik ja ega ülejäänud kerelgi suurt viga pole. Eelkõige lootsime, et katus ei laineta ja et ülejäänud kere ka parandatav on.

Sisu poolest on ta üllatavalt heas korras - istmed on kogu aeg katete all olnud ja mingeid suuremaid üllatusi polnud. Siin-seal on miskit kuskilt lahti, aga kuna niikuinii on plaanis tekstiilsisu naha vastu vahetada, pole seal isegi suurt vahet.

Tehnilisest küljest on esialgu kriitilisemaid töid rohkem - autol puudub võti ning starter on läbi. Võtme puudumisest tulenevalt on ka üks küljeklaas katki löödud. Ühtlasi on tal rool lukus, mis tegi treileri peale saamise ja maha vinnamise omamoodi ettevõtmiseks, aga saime ilusti hakkama. Kaks aastat ta sõitnud ei ole, aga enne starteri üles ütlemist olevat päris korralikult töötanud. Eks ülejäänu selgub aja jooksul.

PS. Üritan mingil hetkel sellest road trip'ist GoPro videod ka joonele saada ja siia üles panna.

Nimeks sai see saksa kutt Adolf ja kui kõik hästi läheb, siis järgmiseks suveks on ta ülimaasikas cruiser, kes istub kõhuga maapinnale vähe ligemal ja näeb päevavalgust üksnes eriti ilusatel ja erilistel suvepäevadel.


Pilt: Ralf Tafenau

Pilt: Ralf Tafenau

Pilt: Ralf Tafenau

Pilt: Ralf Tafenau

Thursday, October 13, 2016



Long time no see, kutid. Oh, kui palju on minult vahepeal uuritud, kaugel Adolfiga oleme ja kuna teda juba sõitmas näeb. Aadu on safe 'n sound endiselt mu garaažis, aga milestones - töötab peale starterivahetust ja sõidab hoovi piires kenasti ja ühe suure hunniku rooste võrra on see vanamees kergem ka juba. Millalgi võin veidi pikemalt kirjutada, mis me täpsemalt teinud oleme ja mis veel plaanis on, aga praegu viskan teile paar pilti, mis seisu see papi praegu on. Ja just to make clear, enne kui ma selle auto üldse ostsin, valasin selle pärast pisaraid, sest esimene kõne Margusele lõppes sõnadega, et auto on bronnitud ja tõenäoliselt olen sellest juba ilma jäänud. Peale seda sai hunnik higi valatud, mis on iseenesest positiivne, sest ilmad on maru jahedad juba, aga rooste käiamine teeb korralikult sooja :D Ja täna sain siis mõned tilgad verd ka valatud, sest ma ei tulnud selle peale, et kui selle haininnu kapott lahti kruvida, siis need kinnitused snap'ivad kinni ja umbes nii mu sõrmeke sinna vahele jäigi. Ei ühtegi õmblust ega luumurdu tho, aga vähemalt saan nüüd tõsimeeli öelda, et selle auto pärast on valatud verd, higi ja pisaraid.




And it's just the beginning, guysss!!











2 comments:

Anonymous said...

kui sul küljeklaasipole veel siis Toivo käest saad.

Paula Johanna Adamson said...

Sain juba :) aga tähtäh