Pages

Monday, October 23, 2017

Kiri natukene vanemalt Paulalt natuke nooremale Paulale

Esimene aasta ülikoolis kaob täiesti märkamatult. Lõpetad gümnaasiumi ära, tunned ennast hästi tähtsalt ja usud, et hakkad nüüd igasugu tarku ja tähtsaid asju korda saatma. Sõidad kooli, saad aru, et vabu parkimiskohti ei eksisteeri, vurad kuhugi metsatuka taha burgeriputka juurde, pargid oma auto mülkasse, jooksed teadmata suunas campuse poole, eksid ära, hilined loengusse... Ja siis istud seal nagu hunnik õnnetust ja saad aru, et võrreldes ülikooliga on äsja selja taha jäänud ja meeletult tähtsana tundunud gümnaasium justkui lasteaed. Kõik kontrollivad ja muretsevad, ajavad näpuga järge ja tuletavad sulle alatasa kõike meelde. Ülikoolis on kõigil täiesti kama kaks, kui sa unustad juhuslikult mõne aine deklareerida ja avastad selle järgmisel semestril, kui uut ainet deklada ei saa, sest eeldusaine on läbimata. 


Teisel semestril on sul juba natuke kindlam tunne. Sa tead, et parimad toidud on raamatukogu sööklas ja suurimad portsud on majandusmaja sööklas. Tead, et semestri alguses ja sessi ajal on võimatu parkimiskohta saada, aga nende kahe vahel on parkla peaaegu et tühi. Tead, millistes loengutes on mõtet käia ja millistes mitte. Tead, et asju annab edasi lükata viimasele minutile ja kuigi sa ei peaks seda tegema, teed sa seda niikuinii. Tho teisel semestril sa vist veel usud, et sa proovid seekord paremini. Umbes neljandal semestril mõistad, et seda ei juhtu. Ühtlasi avastad, et kui gümnaasiumis õppisid normaalsetele hinnetele ja lõpetasid medaliga, siis ülikoolis on su peamiseks prioriteediks lihtsalt ained tehtud saada. Ja see on okei. Teine aasta on üsnagi sarnane teise semestriga. Tead veidi rohkem, mida teed, aga päris kindel veel ei ole. Võib-olla jõuad isegi veidi keskmisele hindele mõelda, sest suht lahe on stippi saada. 


Siis tuleb suvevaheaeg ja kui viimasel aastal kooli tuled, saad aru, et kõik on täiesti teistmoodi. Keegi ei räägi enam mitte millestki muust kui tööst. Hea, kui üldse praktikumides-loengutes kokku saate ja oma asjad ära teete, sest peale seda jooksevad kõik tööle tagasi. Ja lisaks sellele õpid ära oma uue lemmiksõna - lõputöö. Mitte et sess ei oleks juba piisavalt hirmus, nüüd on sul veel lõputöö ka, palju õnne. 

Ja kogu selle kooli ja töö kõrvalt avastad mingi aeg, et mõned asjad on ühtäkki täitsa teistmoodi. 

Sa kulutad vähem kütust
Seda küll ainult teoorias, sest sa kulged alatasa kooli, töö ja kodu vahel. Erinevus on lihtsalt selles, et liiklushuligaan sinus on kõvasti rahulikumaks muutunud. Kui varem oli iga commute põhimõtteliselt järjekordne episood "Kiiretest ja vihastest", siis nüüd sa enam ei viitsi sõeluda ja mõnikord lased ummikus isegi kellegi raske südamega enda ette ja tunned ennast päris toreda inimesena. Ühtlasi ei viitsi sa enam õhtuti kõiki Tallinna Statoile (Circle K-sid) läbi sõita ja misiganespäevakute kogunemistel käia. Üleüldse tundub igasugune liigne liikluses viibimine ebavajalik ja kohutav aja raiskamine. Sellest hoolimata pole ma veel päris mõistlik autoomanik, sest mu auto on endiselt maast nelja sentimeetri kõrgusel ja ma arvan, et see on vajalik ja okei. Ühtlasi ei kaalu ma veel A4 ega Passati ostmist, seega tõtt-öelda olen enda üle veel üpris uhke. Aa.. ja ma näitan nüüd mõnikord isegi suunda...

Sa hindad mitte millegi tegemist
Varem oli sul lõputult aega mitte midagi teha. Kooligraafik oli küllaltki kaootiline ja tihtilugu olid juba lõunaks kodus ega teinud mitte midagi asjalikku. Nüüd jõuad koju hilisõhtul ja naudid tundi või kahte, kui saad mitte midagi teha. Kui varem tegid väsitaval päeval power nap'i, siis nüüd on kõige lähedasem asi lõunauinakule see, kui käid kord kuus ripsmetehniku juures ja oled sunnitud kaks tundi silmad kinni lamama. 


Sul on kogu aeg kiire
Sa hakkad aru saama, et töö ja kooli kõrvalt tööpäevadel kuhugi poodi või asutusse jõuda on täiesti võimatu, seega hindad neid kohti, mis on ka laupäeviti avatud, sest siis sa saad oma kodanikukohustused edukalt ära teha. Ühtlasi avastad, et reaalselt kasutad oma kõnes alatasa lauset: "Oota, ma pean kalendrist järele vaatama." 

Kõik on ja jääb segaseks
Kui väiksemana tundus alati, et ühel hetkel oled sa lihtsalt full on täiskasvanu ja tead kõigest kõike, siis nope. Su motoks saab lihtsalt fake it 'til you make it ehk siis sa ei tea endiselt, mida suurem osa sõnu tähendab, aga sa tead, et sa oled neid varem paar korda näinud ja oskad teha näo, et kõik on maru loogiline. 

Sa saad lapsevanemaks (või kassi- ja kalavanemaks)
Ühiskond ootab sinult, et sa looksid pere ja saaksid lapsed. Juhuslikult elan ma tänaval, kus lapsi on iga kümne meetri kohta üks. See teeb rohkem kui 30 last tänava peale ja tõenäosus, et sa näed päeva jooksul vähemalt ühte kasvatamata jõmpsikat on rohkem kui üks. Aga kuna suur osa mu eakaaslastest abiellub ja saab lapsi, siis peer pressure'i tulemusena võtsin endale lisaks neljale kassile neli kala. Kalad on lastest sada korda rahulikumad ja hindavad väga isegi seda, kui korra päevas viitsid akvaariumi juures nendega veidi tõtt vaadata ja neile aeg-ajalt sääsevastseid sööta. Erinevalt lastest ei tule neile selgitada, miks ei ole okei sõiduteele telliseid vedelema jätta, postkastidesse kive ja mulda toppida või kividega autode peale maju joonistada. 


In other news - käisin hiljuti ühel vingel photowalk'il ja kui pildid kätte saan, siis kindlasti teen mingi epic shoutout postituse, seega stay tuned, sest järgmine postitus tuleb üllataval kombel vähem kui poole aasta pärast (loodetavasti).