Pages

Sunday, September 25, 2016

Just make tea vol 2

Rohkem kui korra olen katsunud siia uuesti miskit kirja saada ja jõudnud järeldusele, et ma ei oska enam kirjutada. See on alati päädinud mõttega tagasi oma gümnaasiumilõpule, kui mu eesti keele õpetaja toonitas, et ma annaks endast parima, et emakeelt mitte inseneriõpingute kõrvalt unarusse jätta. Hiljuti sain aru, et asi pole üldse selles, et ma ei oskaks kirjutada või et mul poleks midagi öelda. Pigem on asi selles, et ma ei tea enam, kellele ma blogi kirjutan. Ausalt öeldes on ülikoolielu mulle juba praegu hästi palju õpetanud, mitte ainult kondensaatorite ja koodimuundurite, vaid ka näiteks inimsuhete kohta.


Mida ma siis õppinud olen? Näiteks seda, et vahel on maru raske teha seda, mis sind õnnelikuks teeb, ilma et see sind meeletult õnnetuks teeks. Näiteks seda, et kui sa oled keskmiste tulemustega blond mehhatroonikatudeng, siis vähe sellest, et sul on arvestatav kogus eakaaslasi, kes leiavad, et sa peaksid pigem juuksuriks õppima, on sul ka arvestatav kogus õppejõude, kes su juba eos "maha kannavad", sest sul on a'la pikad küüned.


Asja ei tee sugugi lihtsamaks näiteks tõsiasi, et mul on kuldne bemar, mida ma armastan ilmselt sama palju nagu oma enda perekonda. Mu mama arvas, et see bemm annab mulle õppetunni sellest, kuidas küllaltki eaka auto korrashoidmine on tükk tegemist, aga ta vist ei arvanud ealeski, et ma kavatsen seda bemmi endaga kaasas kanda seni, kuni mind literally enam pole. Vähe sellest, et ma ta oma tulevikuplaanidesse sisse kirjutanud olen, annan ma endast selle buumeri heaks iga viimse kui stipendiumisaba, öötunni ja pisara. Miks pisara? Nüüd jõuan ma selleni, miks ma ei tea, kellele seda blogi kirjutan. Ja lõplik vastus on, et ainult iseendale, aga see oleks natuke liiga lihtne, seega ma tahan sinna ka ringiga jõuda...


Autohuviliste kogukond on meeletult kirju ja after all peaks meid kõiki ühendama tõsiasi, et meile meeldivad autod. Ja ilmselgelt on ikkagi inimesi, kes ei mõista ühest küljest, miks kellelegi üks kuldne kolmene nii palju hinge läheb. Ja teisest küljest on neid, kes ei mõista, miks mu bemm on tühine 2.2-liitrise mootori ja automaatkäigukastiga monomähkija, millel pole tänaseni CSL tagaluuki, M-tech esistanget, normi sumpat, rohkem flantsi, uusi esiistmeid ja nii edasi ja edasi ja edasi... Samas ei eita ma, et mina ei mõista carbon'i imitatsiooni, "ricer tuuningut" saksa autodel ega Citroen C4-sid (anna andeks, Kristin), seega isegi kui meid ühendab kirg autodes vastu, ei saa kõigile kunagi samad asjad meeldida. Ja lisaks sellele on autodega tegelemine by definition lõputu protsess, sest autod ei saa kunagi lõpuni valmis. Ja olgem ausad, kõik need stipilõpud, mis ma oma auto alla kokku kraabin, on lõppude lõpuks tuulde loobitud raha, sest kui ma peaksin Kakukese kunagi müüki panema, on ta ikka nagu iga teine E46, mille väärtus turul on võrdlemisi tühine 5000€, olgugi et sinna alla kordades nii palju raha investeeritud on. Ehk siis see kõik on seda väärt seni, kuni sellel autol on minu enda jaoks mingi sentimentaalne väärtus ja sellisel juhul on ju kõige tähtsam, et ma ise sellega rahul oleksin. Täpselt nagu carbon'i imitatsiooniga liistudega bemmide puhul on kõige olulisem, et selle venna silm, kes selles autos igapäevaselt istuma peab, särama lööks. 


Mu point (jah, mul ausalt on point) on igatahes, et ma tean väga hästi, kuidas me kõik istume õhtuti Statoili erinevates nurkades ja ilgume, kuidas kellelgi peab peas midagi väga korrast ära olema, et ta vabatahtlikult sellise autoga sõita tahab, aga päeva lõpuks anname me kõik endast parima ja see ongi kõige olulisem. 


Ja mõelgem nüüd kõik sellele, et (eranditega, ilmselgelt) oleme me kõik u 20+ vanuses ja istume igapäevaselt autos, mis liigub punktist A punkti B (eranditega, ilmselgelt) saja ja rohkema kilovatiga (eranditega, ilmselgelt), mida on by definition kõvasti rohkem kui meil by definition vaja oleks.
Ja see on ainult üks taoline näide mitmest, mille ma tuua võiks. Aga see vähemalt tõestab mu enda jaoks väga hästi ära, miks ainus inimene, kelle arvamuse pärast ma muretsema peaks, kui ma blogi kirjutan, olen ma ise.


Yay!
Piltidel pole tekstiga vähimatki seost, aga ma olen juba maru ammu tahtnud Liza ja Ralfi shooti pilte blogis jagada, ent pole osanud neid seni piisavalt asjaliku tekstiga illustreerida. Here they are!

1 comment:

Eneken said...

mul oli see postitus vahele jäänud, aga ma ausõna enam kunagi ei uuri kas kaku oleks äkki mõistlik maha müüa - very-very long live kaku - ja blogi ainetel tuleks kakul vastu pidada vähemalt lähemad 80-90 aastat!