Pages

Sunday, December 27, 2015

South Pointe Park


Jalutasime eile poolsaare lõunatippu, et South Pointe parki näha ja päikeseloojangut vaadata. Tavaliselt jääme loojangutest suure hotellirodu tõttu ilma, aga eilne oli küll 5-kilomeetrist jalutuskäiku väärt. Pealegi oli South Beachis hunnik metsikuid kasse, kes peesitasid koos turistidega vee ääres. 













Wednesday, December 23, 2015

Española Way & Hosteria Romana


Kui me eelmine kord Luigega USAs käisime, ostsime PlayStationi jaoks sellise mängu nagu The Crew. Ma ise pole sellega eriti tutvust teinud, aga Luige mängis selle otsast lõpuni läbi ja nüüd on tal seal lihtsalt hunnik raha ja ilusaid autosid, millega mööda Ameerikat ringi sõita ja lollusi teha. Mõnda aega enne Miamisse lendamist oli Luige jälle igavusest The Crewd "mängima" hakanud ja vuras parasjagu oma ringraja jaoks ümber tuunitud kirsipunase BMW Z4-ga mööda tänavaid ringi, kui ma juurde astusin ja uudistama jäin. Lõpuks võtsin puldi kätte, valisin sihtkohaks Miami ja sõitsin mööda liivaranda ning tänavaid ringi. Ehkki mu esimene USA reis oli Miamisse, ei mäletanud ma sellest kuigi palju. Üldpilt Miami Beachist on igatahes The Crew omaga äravahetamiseni sarnane - küllaltki madal ja hästi päikseline, heledatest ehitustest ja palmidest tulvil.


Ometi on siin üks tänav, mis on täiesti teistsugune. Kui üks armas poiss hotellist poleks seda meile soovitanud, poleks me sinna ilmselt kunagi ära eksinud. Tegu on Española Way'ga, nagu ma ühes postituses juba ka mainisin. Kusagil Washington Avenuel on Moshi Moshide ja Mauro kohvikute vahele peidetud üks pisikene kõrvaltänav, mis oleks literally nagu Miami oma väike Hispaania. Seal kuuleb alati salsarütme ja seal on alati rahvast. Pealegi on seal minu ja Luige lemmikrestoran Hosteria Romana, kus ettekandjad laulavad 'O Sole Miot ja kus pakutakse ülihead ciabatta't. Lisaks sellele on neil ülikirju menüü, mis varieerub seinast seina, kusjuures kõik, mida me Luigega proovinud oleme, on superhea olnud. Ühesõnaga, see koht on lihtsalt ülimalt maagiline. Täna käisime seal neljandat korda ja tegime sellest tänavakesest pilte ka, et teile natukene aimu anda. Salsarütmid ja toidulõhnad tuleb kahjuks ise juurde mõelda.

Võrdluseks Lincoln Roadi pilt ka :)

Monday, December 21, 2015

Gingerbread lattes & ugly Christmas sweater cookies


Kuulsime täna taksojuhilt, et siin pole viimased 7 aastat nii tuuliseid jõule olnud. Vaatamata tuulele on siin ikkagi mõnusalt soe, nii et pole hullu miskit. Viimastel päevadel oleme oma itaalia kohakeses toite nautinud, aga täna tuli korraliku burgeri isu. Otsisime tükk aega ja leidsime lõpuks Meat Marketi, mis kusjuures oligi Tartu omale üllatavalt sarnane. Alustades menüü disainist, lõpetades taldrikute ja ülesehitusega - kõik oli peaaegu identne, aga üldmulje, toit ja teenindus kordades parem. Muu hulgas arvutasime, et jalutame päevas keskmiselt 10-15 kilomeetrit, mis on võrreldes Eesti statistikaga ikka sky high

Praegu jõudsime hotelli tagasi, teen oma diskreetse matemaatika testid ära ja siis läheme öist Miamit pildistama :)

Sunday, December 20, 2015

Happy holidays!


Mu esimene semester ülikoolis on viimaks läbi. Kõik asjad, mida poleks tohtinud viimasele nädalale jätta, kuhjusid ikka viimastele päevadele. Õnneks lahendasime asja väga valutult ja tegime mu kodust MAHB11 uue ühika, kus õppetöö kestis hommikust hommikuni ja kupeedega sai pea pool kursust hommikul ka kooli transporditud. Kokku kestis me õpimaraton umbes kaks nädalat. Mu kõige ärevam hetk jääb kuhugi teise nädala algusesse, kui olime vist viiekesi minu pool ja kõht läks maru tühjaks, aga keegi ei tahtnud linna minemise ega kokkamise peale aega raisata, nii et tellisime Mõigu Peetri Pizzast hunniku pitsasid. Mina pidin neile järgi minema, sest pizzakullerit me ka ei raatsinud võtta, tudengielu siiski. Istusin siis viimasel hetkel oma kuldsesse bemmi, et pitsad ruttu koju tuua. Üllatus-üllatus, bemm ei liikunud kuhugi. Tagasi mõeldes tundub imelik, et ma selle pärast muretsema ei hakanud, aga ju siis oli kõht nii tühi. Istusin MG-sse, millel olid all suverehvid ja mis pole just kuigi talvine auto, seega olid aknad seest läbimärjad ja terve tee tuli külg ees sõitmise kõrvalt veel akent ka kuivaks nühkida. Kohale ma igatahes jõudsin ja pitsad said ka soojalt koju toimetatud. Alles järgmine päev hakkas bemmi alt tilkuv käigukastiõli meelt morjendama. See selleks. Neljapäeval sai viimane arvestus tehtud ja reedeks olin juba Miamis. Ükski 10-tunnine lend pole vist nii lühike tundunud - sain kõik unetud ööd tasa magada ja õnneks loksusin kohalikku aega ka ilusti sisse, seega jet lag pole seekord mureks (kuni Eestisse minekuni). 



Miami on igatahes super. Pole ammu sellist olukorda olnud, kus lihtsalt ei pea mitte millegi pärast muretsema. Esiteks ei tunne su keha pidevat muret liigselt külma temperatuuri pärast ja teiseks ei tuksu kuklas diskreetne matemaatika ega kujutav geomeetria. Pistad jalakesed ookeanisse, jood Snapple'it ja loodad, et kookospähkliga vastu vahtimist ei saa. Pealegi reisin ma isikliku staarfotograafi Reino Luigega, kellel on õnneks kogu aeg flow peal! Leidsime endale hotellist insider'i ka, kes soovitab meile kohti, mis on kordades erilisemad tavalistest turistikatest. Stay tuned! Ja pray for Reino, et kõik imelikud mütsid, mis ta siit ostab, kohvrisse ära mahuksid.