Pages

Friday, September 25, 2015

Teadlik teadmatus ehk unilife


Kuu aega tagasi seadsin end sisse TTÜ-s, omamata vähimatki aimu sellest, mis edasi saama hakkab. Kuidagi juhtus nii, et mul polnud ülikoolilt mingeid lootusi ega ootusi, mistõttu (või siis tänu millele) hoidsin lihtsalt jooksvalt silmad-kõrvad lahti ja lasin asjadel omasoodu minna. Tutvumisüritustel, retsipidudel ja muudel taolistel üritustel jäi mul õnneks või kahjuks käimata, aga nüüdseks on selgunud, et see ei mänginud isegi otseselt mingit rolli. 


Esimene nädal oli ilmselt kõige morjendavam. Kakskümmend neli mehhatroonikut, kellest kolm on tüdrukud. Iga päev tuli ette selgitamist, mida ma enda arust mehhatroonika erialal teen ja kas ma olen kindel, et ma hoopis juuksuriks õppida ei taha. Peale esimest nädalat väsisid nad õnneks ära ja peale tutvumisüritust olen kõikide oma grupi kursavendadega ja ühe kursaõega (tüdrukuid jäi vahepeal alles vaid kaks) ühel lainel ja paljud neist tekitavad tunde, nagu ma oleks ka nendega Saaremaal elanud (meil on kolepalju saarlasi) ja teaksin neid juba aastaid. Sõnad "pöösas" ja "põõrlema" ei tundugi enam naljakad ja "nõnda" on nüüd loomulik osa mu igapäevasest sõnavarast. 


Õppekava ise on seni parasjagu väljakutsuv, ent ääretult huvitav. Vahel kulutan kuus tundi joonestamise kodutööle, sest ei oska üht või teist punkti leida, teinekord nokitsen mitu tundi LabViews mingit programmi ja lappan erinevaid juhtmeid kokku, mida omavahel isegi ühendada ei saa. Aga lõppude lõpuks saan kõik ikkagi valmis ja olen isegi oma joonestamise eest skooritud nelja miinuse üle õnnelik. 


Kõige suurem erinevus gümnaasiumi ja ülikooli vahel, kallid tulevased kaasteelised, on see, et kui gümnaasiumis on sul selline turvaline tunne ja parasjagu vangerdamisruumi, siis ülikoolis kehtib väga lihtne põhimõte, et nii palju, kui sa teha viitsid, nii palju sa ka saad. Keegi ei kontrolli su kohalolekut või puudumist, keegi ei kirjuta stuudiumisse tulevasi kontrolltöid üles, keegi ei keera sul õpikus lehte ega aja näpuga järge. Tõtt-öelda hea, kui sa üldse tead, milline see õpik õieti olema peaks. Gümnaasium näib selle kõrval äkitselt nagu midagi väga algelist ja lihtsat. Samas võib-olla ma võtan seda ise veel hetkel kuidagi liiga tõsiselt, who knows. Mina igatahes pole veel kunagi ühtegi sammu oma elus niivõrd palju kartnud, kui õpingukava esitamist koos deklareeritud ainetega, sest tervelt kaks nädalat rõhutati meile, kuidas kasvõi üks viga õpingukavas võib sinu jaoks lõppeda "jõuluks koju" fenomeniga. Või noh, mis fenomeniga, meile öeldi seda ka, et see fenomen kehtib pikemas perspektiivis enamike mehhatroonikute puhul, sest lõpetab meist keskeltläbi 30%. 


Ja samal ajal võrdlen oma koolielu Reinoga, kes väisab tulevase automaalrina TTHK tunde ja räägib mulle oma koolist. Vahel on tunne, nagu me elaks kahes täiesti erinevas maailmas, kusjuures imestan ja kadestan vahelduva eduga tema oma. Tõtt-öelda olen ma endale peaaegu kaks uut klassi saanud, üks mehhatroonikutest ja teine automaalritest, sest aeg-ajalt käime Reinoga teineteise tundides ja noh, neljapäevakutel saavad kõik ikka kokku, vahet pole, kas automaalrid või tulevased insenerid. 

Sunday, September 6, 2015

Johanna x crew


Hiljuti laiendas Reino oma mersuajalugu veel ühe ühiku võrra ja rebis turult ühe ilusa 124 kerega kupee, mis on täiega nostalgiline, sest mulle meeldis ta esimene 124 täiega ja siiani olen veidi kurvameelne, et see maha sai müüdud. Igatahes on ta uus silmarõõm palju paremas korras, lausa laitmatu. Pealegi on see armas grauschwartz cruiser, millel on meeletult mugavad tagumised istmed ja väga vinge turvavöösõidukite süsteem. Mul on au olla selle maffialiikuri ristiema ehk siis teie ees on 21-aastane Johanna. Kakuke ja Johanna peaksid suhteliselt hästi läbi saama, sest mõlemad nurruvad 2,2-liitrise benamootori peal ja on facelift'id. Tõsi küll, Kaku on veel vaevu teismeline, seega tal on au olla 15 kilovati jagu võimsam. Ent lõppude lõpuks pole see isegi võistlus, omamoodi naudin Johanna nurru isegi rohkem.





Fotoshoodile aitas kaasa bemeksicrew - Johan, Taaniel, Hendrik ja Karel. Ise jäime tulemusega väga rahule ja üle pika aja oli nii hea pilte teha. Motivatsioon tuli täiega tagasi ja loodetavasti saan teid varsti uue materjaliga üllatada :)