Pages

Friday, August 7, 2015

Niagara, SixFlags ja Gravelly

Enne vihma 

Käisime New Englandi SixFlagsis, mis on hiiglaslik lõbustuspark mitmete Ameerika mägede ja kõiksugu muude atraktsioonidega. Varem olin käinud vaid Kings Dominionis, mis tundus paar aastat tagasi üsna adrenaliinirohke ning tekitas palju elevust, ent SixFlagsi kõrval oli see rahulik kulgemine laugetel radadel aeglase rongikesega. SixFlagsis sõidavad mitmed neist 120km/h ja sisaldavad pöördeid, millest sul aimugi ei ole. Nagu ka need iseeneslikud karjed ja muud häälitsused, millest sa varem midagi ei teadnud, ent ometi su seest ise valla pääsevad.

Niagara juga käisime ka vaatamas, see oli minu jaoks vist kolmas kord. Endiselt väga palju turiste ja meeletutes kogustes vett. Seekord jäime paadisõidust ilma, aga piisavalt märjaks sai ka niisama mööda järsakuäärset kõnniteed jalutades. 

Olgugi et adrenaliini pakkus SixFlags küllaga ja Niagara ääres sai parasjagu märjaks, ei saa neid kumbagi vist võrrelda ühe pisut hilisema seigaga, mis leidis aset D.C.-s. Otsustasin Reino viia Gravelly parki, mis on mu kõigi aegade kõige lemmikum koht üleüldse. Olen Gravelly'st tegelikult 3 aastat tagasi lausa eraldi postituse kirjutanud, mida saab lugeda siit. Lühidalt öeldes on see Reagan'i lennuraja alguses asuv park, kus lennukid maanduvad, kulgedes harjumatult madalalt üle pargis olevate inimeste peade. Kõigele sellele kaasneb meeletu müra ja üleüldse näevad lennukid kõhu alt päris armsad välja. Suurele linnakärale on see aeg-ajalt mõnus vaheldus ka. Ühesõnaga - võtsime takso ja sõitsime Reinoga Gravelly parki, otsisime koha, kust peaks kõige paremini näha ja nägime ära ka esimesed kaks lennukit. Oleks me vaid teadnud, et need olid ka viimased kaks lennukit, mida me tol päeval üle oma peanuppude liuglemas nägime. 

Natuke vähem enne vihma

Korraga jäi lennuväljal kahtlaselt vaikseks. Taamalt lähenesid vihmapilved, mis tundusid esialgu kiiresti mööduvat, seega otsustasime veel pisut oodata. Mida tumedamaks muutus taevas, seda vaiksemaks muutus lennuväli - isegi järjekorras ootavatel lennukitel ei lubatud enam õhku tõusta. Kiiresti sai selgeks, et tulekul on natuke rohkem kui lihtsalt õrn seenevihm. Enne kui edasi mõelda jõudsime, kattis kogu parki ja tervet silmapiiri sünk pilvetekk, mille eest jooksime suure puu alla varju. Arutlesime esimesed viis minutit selle üle, kui kaua taoline vihm siinkandis kesta võiks. Reino pakkus veerand ja mina pool tundi. Need viis minutit lõppesid sellega, et terve puualune pinnas oli muutunud suureks mudaseks porilombiks ja midagi tuli ette võtta. Lippasime läbi vihma parklasse, kus oli mitu taksot, kes keeldusid meid sõidutamast, sest 100 meetrit parklasse jooksmist olid lõppenud kahe täiesti läbimärja turistiga. 

Ainus, mis meil üle jäi, oli kõndima hakata. Teadagi ei aus lennujaamad just südalinnades, seega ainus mõistlik variant näis lennujaama poole tatsamine. Või sumpamine, sest kõnniteedel oli vesi selleks hetkeks juba pahkluuni ja selle kõrvalt kulgevalt maanteelt pritsisid autod veeseinu, mis ulatusid meil üle pea. Tegelikult oli see päris lõbus, sest vihm oli parasjagu soe ja mingist hetkest muutus ahastus lihtsalt lõbususeks, sest nii jaburat ja omapärast seika polnud meil veel reisi jooksul ette tulnud. Lennujaam, mille torni pargist enam läbi vihma näha polnud, asus paari kilomeetri kaugusel. Olgu öeldud, et jõudsime sinna pool tundi pärast vihma algust ja just sel hetkel sai see meeletu sadu ka justkui kiusu pärast otsa. 

Woodberry (eelmine postitus)

Edasine polnud aga ka kuigi meeldiv - läbimärgade riietega konditsioneeriga lennujaamas oli ilmselgelt külm. Ostsime piletid ja sõitsime metrooga lähimasse kaubanduskeskusesse, mis oli meie hotellile küllaltk lähedal. Sealt ostsime endale uued soojad ja kuivad riided, võtsime Starbucksist ühe sooja kohvi ja sõime Johnny Rocketsis ühe korraliku eine. Kusjuures Johnny Rocketsi üks parimaid omadusi on nende juke box'id, mis asuvad igas lauas ja mängivad 5 sendi eest valitud lugusid. 

Ühesõnaga läks kõik lõppkokkuvõttes hästi. Idee poolest said lennukid nähtud ja pealekauba saime veel seikluse ka. Tegelikult olen eilsest Eestis tagasi ja hetkel on kell 6 hommikul, ent ma pole siiani magama jõudnud. Arvasin, et kavaldasin oma jet lag'i üle, aga tutkit. Pildid on vihmaeelsest Gravelly'st. Ja üks on Woodberryst ka, mis eelmisest postitusest välja jäi. 


No comments: