Pages

Monday, August 3, 2015

M. Kaku "Physics of the Future" (Paula loeb vahel raamatuid)

Leidsin Pittsburghis ühest raamatupoest Michio Kaku raamatu “Physics of the Future”, millest on saanud mu auto-, lobby- ja öökapiraamat. Tahtsin teiega veidi oma excitement'i jagada. Tegu ei ole startrek’iliku fantaasialendudest tulvil teosega, vaid faktipõhise analüüsiga üritamaks kujutada võimalikult täpselt erinevate tehnoloogiate arengut selle sajandi lõpuks. Raamat põhineb kvantfüüsiku intervjuudele 300 tippteadlasega, põimides need üheks paljudest võimalikest tervikutest.


Arvestades, et teos sisaldab endas ainult reaalseid teadusalaseid edasiarenguid, mis on juba olemas või peagi valmimas, ent pole lihtsalt veel avalikkuseni jõudnud, võiks arvata, et tegu on üpriski igava lugemisega, mis räägib pelgalt võimsamatest ja mahukamatest vidinatest. Tegelikult see nii pole. Juba teose esimestest peatükkidest saab selgeks, et teaduse areng pole mitte lineaarne vaid eksponentsiaalne, kiirenedes pidevalt. Ehkki aasta 2100 ei kõla enam ulmeliselt kaugel, tekitavad raamatus käsitletavad teadusimed tunde, nagu räägitaks milleeniumikaugustest ennustustest. 



Kaku toob näiteid ka varasematest tulevikuennustajatest kirjanduses ja kunstis. Näiteks Jules Verne’i teostes tehtud üllatavalt täpsed ennustused näiteks kosmoselennukite mahu kohta, mis polnudki pelgalt lucky guess, vaid lähemal uurimisel võlgnesid oma tänu Verne’i koostööle tolleaegsete teadlastega. Või da Vinci imeleiutised, mis oleksid veatult töötanud vaid ühe hobujõulise mootoriga, mis leiutati 400 aastat hiljem. Kunagi näis Verne ehk tähelepanuväärse fantaasiavõimega kirjanikuna, ent tänaseks võib teda pidada omamoodi teerajajaks tollaste tulevikuteadlaste ning üldsuse vahel, kes valmistas rahvast ette selleks, mis oli tulemas.



Täpselt nagu aastaid tagasi võis ulmeline tunduda Verne’i jutustus modernsest Pariisist (60ndateks aastateks), täis klaasist pilvelõhkujaid, sisaldamas endas fakse, lifte ja televiisoreid, tundub praegu absurdne lugeda interaktiivsetest ruumidest, mõttejõul liikuvast mööblist ja telepaatilistest, sõnatutest vestlustest, mis teadlaste sõnul on reaalne tulevik, mitte üksnes roosa unistus. Kuna meil puudub selleks kogemus ja tihtilugu ka sõnavara, tunduvad need tehnoloogiad hoomamatult ulmelised. Korruste vahel liikuv automatiseeritud transportkast tundub samuti absurdne, teadmata, mis on lift ja omamata liftiga sõitmise kogemust.


Raamat ise on jagatud põhimõtteliselt kolmeks suuremaks peatükiks, luues nii kolm suuremat ajalist jaotust - lähitulevik kuni 2030ndateni, kaugem tulevik 2070ndateni ning sajandi lõpp aastani 2100. Seejuures on see hästi voolav ning lihtsasti loetav, andes samas igale tehnoloogiale ja peatükile ka piisavalt teaduslikku tausta. Mulle igatahes meeldib.

Pildid on viimased, mis D.C.-s tegime. 

No comments: