Pages

Monday, August 31, 2015

CUTENESS OVERLOAD


Kolm miisubeebit otsivad kodu, kellel huvi, võib kommentaaridesse kirjutada või siis näiteks mulle meili saata: paulajohanna@paulajohanna.com :)


Sunday, August 30, 2015

Virmalised @ Randvere


Igalt poolt sotsiaalmeediast on need pildid juba mitu korda läbi käinud, ent blogisse veel jõudnud ei ole. Käisime ükspäev Muuga kandis virmalisi otsimas ja taskulampidega mässamas. 


Hea meelega kirjutaks teile koolist ka, aga sellega läheb veel pisut aega :)



Saturday, August 15, 2015

Maria x Sippy cup


Tegime Mariaga mõni aeg tagasi ühe tüdrukuteõhtu ja rääkisime vaheldumisi oma reisidest. Beebit oli nii hea üle pika aja näha ja lõpuks tegime ikka ühe öise pildisessiooni ka. Täiesti spontaanse shoot'i kohta pole üldse paha tulemus, ma leian. 



In other news - oleme korterit lahti pakkinud ja asjadele õigeid kohti leida üritanud. Lõpuks tundub kõik peaaegu paigas olevat ja nüüd on siin nii mõnus ja hubane. Mul on veel Tallinnas orienteerumisega korralikult probleeme, aga muidu on kõik moos. Laura näitas mulle hiljuti, kust TTÜ-sse sisse ka saab, nii et ma olen kooliks täielikult valmis. 










Friday, August 7, 2015

Niagara, SixFlags ja Gravelly

Enne vihma 

Käisime New Englandi SixFlagsis, mis on hiiglaslik lõbustuspark mitmete Ameerika mägede ja kõiksugu muude atraktsioonidega. Varem olin käinud vaid Kings Dominionis, mis tundus paar aastat tagasi üsna adrenaliinirohke ning tekitas palju elevust, ent SixFlagsi kõrval oli see rahulik kulgemine laugetel radadel aeglase rongikesega. SixFlagsis sõidavad mitmed neist 120km/h ja sisaldavad pöördeid, millest sul aimugi ei ole. Nagu ka need iseeneslikud karjed ja muud häälitsused, millest sa varem midagi ei teadnud, ent ometi su seest ise valla pääsevad.

Niagara juga käisime ka vaatamas, see oli minu jaoks vist kolmas kord. Endiselt väga palju turiste ja meeletutes kogustes vett. Seekord jäime paadisõidust ilma, aga piisavalt märjaks sai ka niisama mööda järsakuäärset kõnniteed jalutades. 

Olgugi et adrenaliini pakkus SixFlags küllaga ja Niagara ääres sai parasjagu märjaks, ei saa neid kumbagi vist võrrelda ühe pisut hilisema seigaga, mis leidis aset D.C.-s. Otsustasin Reino viia Gravelly parki, mis on mu kõigi aegade kõige lemmikum koht üleüldse. Olen Gravelly'st tegelikult 3 aastat tagasi lausa eraldi postituse kirjutanud, mida saab lugeda siit. Lühidalt öeldes on see Reagan'i lennuraja alguses asuv park, kus lennukid maanduvad, kulgedes harjumatult madalalt üle pargis olevate inimeste peade. Kõigele sellele kaasneb meeletu müra ja üleüldse näevad lennukid kõhu alt päris armsad välja. Suurele linnakärale on see aeg-ajalt mõnus vaheldus ka. Ühesõnaga - võtsime takso ja sõitsime Reinoga Gravelly parki, otsisime koha, kust peaks kõige paremini näha ja nägime ära ka esimesed kaks lennukit. Oleks me vaid teadnud, et need olid ka viimased kaks lennukit, mida me tol päeval üle oma peanuppude liuglemas nägime. 

Natuke vähem enne vihma

Korraga jäi lennuväljal kahtlaselt vaikseks. Taamalt lähenesid vihmapilved, mis tundusid esialgu kiiresti mööduvat, seega otsustasime veel pisut oodata. Mida tumedamaks muutus taevas, seda vaiksemaks muutus lennuväli - isegi järjekorras ootavatel lennukitel ei lubatud enam õhku tõusta. Kiiresti sai selgeks, et tulekul on natuke rohkem kui lihtsalt õrn seenevihm. Enne kui edasi mõelda jõudsime, kattis kogu parki ja tervet silmapiiri sünk pilvetekk, mille eest jooksime suure puu alla varju. Arutlesime esimesed viis minutit selle üle, kui kaua taoline vihm siinkandis kesta võiks. Reino pakkus veerand ja mina pool tundi. Need viis minutit lõppesid sellega, et terve puualune pinnas oli muutunud suureks mudaseks porilombiks ja midagi tuli ette võtta. Lippasime läbi vihma parklasse, kus oli mitu taksot, kes keeldusid meid sõidutamast, sest 100 meetrit parklasse jooksmist olid lõppenud kahe täiesti läbimärja turistiga. 

Ainus, mis meil üle jäi, oli kõndima hakata. Teadagi ei aus lennujaamad just südalinnades, seega ainus mõistlik variant näis lennujaama poole tatsamine. Või sumpamine, sest kõnniteedel oli vesi selleks hetkeks juba pahkluuni ja selle kõrvalt kulgevalt maanteelt pritsisid autod veeseinu, mis ulatusid meil üle pea. Tegelikult oli see päris lõbus, sest vihm oli parasjagu soe ja mingist hetkest muutus ahastus lihtsalt lõbususeks, sest nii jaburat ja omapärast seika polnud meil veel reisi jooksul ette tulnud. Lennujaam, mille torni pargist enam läbi vihma näha polnud, asus paari kilomeetri kaugusel. Olgu öeldud, et jõudsime sinna pool tundi pärast vihma algust ja just sel hetkel sai see meeletu sadu ka justkui kiusu pärast otsa. 

Woodberry (eelmine postitus)

Edasine polnud aga ka kuigi meeldiv - läbimärgade riietega konditsioneeriga lennujaamas oli ilmselgelt külm. Ostsime piletid ja sõitsime metrooga lähimasse kaubanduskeskusesse, mis oli meie hotellile küllaltk lähedal. Sealt ostsime endale uued soojad ja kuivad riided, võtsime Starbucksist ühe sooja kohvi ja sõime Johnny Rocketsis ühe korraliku eine. Kusjuures Johnny Rocketsi üks parimaid omadusi on nende juke box'id, mis asuvad igas lauas ja mängivad 5 sendi eest valitud lugusid. 

Ühesõnaga läks kõik lõppkokkuvõttes hästi. Idee poolest said lennukid nähtud ja pealekauba saime veel seikluse ka. Tegelikult olen eilsest Eestis tagasi ja hetkel on kell 6 hommikul, ent ma pole siiani magama jõudnud. Arvasin, et kavaldasin oma jet lag'i üle, aga tutkit. Pildid on vihmaeelsest Gravelly'st. Ja üks on Woodberryst ka, mis eelmisest postitusest välja jäi. 


Monday, August 3, 2015

M. Kaku "Physics of the Future" (Paula loeb vahel raamatuid)

Leidsin Pittsburghis ühest raamatupoest Michio Kaku raamatu “Physics of the Future”, millest on saanud mu auto-, lobby- ja öökapiraamat. Tahtsin teiega veidi oma excitement'i jagada. Tegu ei ole startrek’iliku fantaasialendudest tulvil teosega, vaid faktipõhise analüüsiga üritamaks kujutada võimalikult täpselt erinevate tehnoloogiate arengut selle sajandi lõpuks. Raamat põhineb kvantfüüsiku intervjuudele 300 tippteadlasega, põimides need üheks paljudest võimalikest tervikutest.


Arvestades, et teos sisaldab endas ainult reaalseid teadusalaseid edasiarenguid, mis on juba olemas või peagi valmimas, ent pole lihtsalt veel avalikkuseni jõudnud, võiks arvata, et tegu on üpriski igava lugemisega, mis räägib pelgalt võimsamatest ja mahukamatest vidinatest. Tegelikult see nii pole. Juba teose esimestest peatükkidest saab selgeks, et teaduse areng pole mitte lineaarne vaid eksponentsiaalne, kiirenedes pidevalt. Ehkki aasta 2100 ei kõla enam ulmeliselt kaugel, tekitavad raamatus käsitletavad teadusimed tunde, nagu räägitaks milleeniumikaugustest ennustustest. 



Kaku toob näiteid ka varasematest tulevikuennustajatest kirjanduses ja kunstis. Näiteks Jules Verne’i teostes tehtud üllatavalt täpsed ennustused näiteks kosmoselennukite mahu kohta, mis polnudki pelgalt lucky guess, vaid lähemal uurimisel võlgnesid oma tänu Verne’i koostööle tolleaegsete teadlastega. Või da Vinci imeleiutised, mis oleksid veatult töötanud vaid ühe hobujõulise mootoriga, mis leiutati 400 aastat hiljem. Kunagi näis Verne ehk tähelepanuväärse fantaasiavõimega kirjanikuna, ent tänaseks võib teda pidada omamoodi teerajajaks tollaste tulevikuteadlaste ning üldsuse vahel, kes valmistas rahvast ette selleks, mis oli tulemas.



Täpselt nagu aastaid tagasi võis ulmeline tunduda Verne’i jutustus modernsest Pariisist (60ndateks aastateks), täis klaasist pilvelõhkujaid, sisaldamas endas fakse, lifte ja televiisoreid, tundub praegu absurdne lugeda interaktiivsetest ruumidest, mõttejõul liikuvast mööblist ja telepaatilistest, sõnatutest vestlustest, mis teadlaste sõnul on reaalne tulevik, mitte üksnes roosa unistus. Kuna meil puudub selleks kogemus ja tihtilugu ka sõnavara, tunduvad need tehnoloogiad hoomamatult ulmelised. Korruste vahel liikuv automatiseeritud transportkast tundub samuti absurdne, teadmata, mis on lift ja omamata liftiga sõitmise kogemust.


Raamat ise on jagatud põhimõtteliselt kolmeks suuremaks peatükiks, luues nii kolm suuremat ajalist jaotust - lähitulevik kuni 2030ndateni, kaugem tulevik 2070ndateni ning sajandi lõpp aastani 2100. Seejuures on see hästi voolav ning lihtsasti loetav, andes samas igale tehnoloogiale ja peatükile ka piisavalt teaduslikku tausta. Mulle igatahes meeldib.

Pildid on viimased, mis D.C.-s tegime.