Pages

Thursday, July 30, 2015

Woodberry Kitchen


Käisin täna kolmandat korda Woodberry Kitchenis, mis asub Baltimore'is ja on senimaani vaieldamatult mu lemmikrestoran. Esimest korda käisin seal peaaegu viis aastat tagasi. Silmapilkselt armusime nende maisisuppi, mis oli suisa imeline ning proovisime seda korduvalt (ent asjatult) kodus järgi teha. Woodberry toit on kohalik ja tihtilugu otse Chesapeake'i äärest, tänu millele on kõik äärmiselt kvaliteetne ja värske. Tegime kolmekäigulise õhtusöögi ja ei isegi ei oianud õhtusöögi lõpuks vaevatult, ehkki kõhud olid täis. 


Woodberry Kitchen asub üsna ajaloolises kohas. Seda ümbritseb Clipper Milli kompleks, mis valmis 1850ndate paiku. Nüüdseks on tööstuspiirkond suures osas uuesti kasutuses, peites endas lisaks restoranile veel ka klaasitöökoda, muuseumit ja avalikku basseini. Kusjuures Woodberry Kitchenil on isegi eraldi basseinimenüü, mis sisaldab endas suuresti värskendavaid kokteile, mida saab nautida vees sulistades. 


Restoran ise on äärmiselt hubane ja kujunduse poolest väga stiilipuhas. Iga väikseimgi detail on läbimõeldud, alustades töötajate riietusest, lõpetades pisikeste piimakannukestega. Põhisaali äärest avaneb vaade suurele ahjule, mis on omamoodi vinge sisustuselement, juhtides samal ajal tähelepanu kõigele, mis avatud köögis toimub. Ehk siis kõik valmib otse klientide nina all. 


Kui tavaliselt rakendan menüüde puhul välistamismeetodit, valides midagi, mis sisaldab kõige vähem asju, mis mulle ei meeldi või milles kahtlen, siis Woodberrys on alati teisiti. Olen üritanud iga kord midagi erinevat võtta ja siiani pole valikud ennast veel ammendanud. Menüü ise polegi meeletult suur, aga kõik tundub ahvatlev ja huvitav. Pealegi on kõik kolm korda tõestanud, et kõhklemiseks pole põhjust ja isegi toidud, mida tavapäraselt väldid, osutuvad tihtilugu oodatust maitsvamateks. Maisisupp on siiani hurmavalt sametine, ent samaaegselt õrnalt vürtsikas. Kammkarbid, minu absoluutsed (ja peaaegu ainukesed) lemmikud mereandidest, mis tavaliselt on üsna riskantne valik, sest need kipuvad valmistusviisilt üsna kapriissed olema, olid perfektsed. Sinna juurde käis maisipüreesarnane asi koos eriti vürtsikate pipratega, mis sobisid imehästi kokku. Krabiliha oli võrratu, sealiha oli uh-mah-zing! Lisaks meenub mulle, et 2011. aastal proovisin seal burgerit, mis oli ka palju enamat kui ükskõik milline teine burger, mida ma proovinud olen. Magustoitudest olid suurimad üllatajad vist mõnusalt mahe maisijäätis ja särtsakas pamplimarjamoos aprikoosikoogikese kõrval. 

Kõige selle juures on neil väga armas kollektiiv, kes annab viie tunni jooksul, mil restoran avatud on, endast parima, et seda kõike naudiksid. Mu vaieldamatu lemmik oli barista, kes tegi poole espresso ja vahtrasiirupiga latte, mida ma ilmselt järgmised nädal aega unes näen. Ühtlasi proovisin metsmaasikatega kokteili, mis oli, üllatus-üllatus, superhea!


Ühesõnaga on see koht nagu tükike taevast ega väsi kunagi üllatamast, sest nende hooajalised menüüd vahetuvad pidevalt. Hea meelega veedaksin iga oma toidukorra just Woodberrys. 

No comments: