Pages

Sunday, July 19, 2015

Veel Manhattanit


New York on üks neist linnadest, millesse armun alati uuesti, aga elada ei suudaks seal siiski vabatahtlikult mitte kunagi. See on räpane ja meeletult ülerahvastatud suur hunnik betooni, ent ometi suudab see iga kord üllatada ja silmad pisut särama panna. 


Inimesed New Yorgis on võrreldes ükskõik millise teise USA linnaga üsnagi ebaviisakad või siis vähemalt tusased. Turiste on meeletult palju. Igal ristmikul leiab suvel teetöid ja ummikuid. Tegelikkuses ma ei mõista siiamaani, miks keegi peaks üldse tahtma autoga Manhattanil liigelda. Palava ilmaga muutub keldritest õhkab solgihais peaaegu talumatuks ja tihtilugu kukub mõni tilk mingit vedelikku sulle pähe, mispeale loodad, et see su peanaha sisse auku ei söövita. Basic New York!


Samas on see päris võimas ja omamoodi ilus ka. It has it's moments. Näiteks neil hetkedel, kui istud Hell's Kitchenis rõdul ja vaatad, kuidas kogu see linn töötab nagu kellavärk ja kuidas nii suur hunnik nii erinevaid inimesi co-existivad. Ja kuidas päike loojub pilvelõhkujate vahele, ent näed ikka igalt majalt erivärvilisi punakaid peegeldusi. Ja kuidas kollaseid taksosid voorib igal hetkel nina alt mööda filmilikult palju. Ja kuidas filmivõtted on täiesti tavaline nähtus.




Mõtlesime küll esialgu tavapäraseid turistikaid külastada, aga peale esimest päeva polnud meil enam nii suurt vaimustust. Niisiis lõpetasime ka viimasel päeval Central Parkis, kõndides ühtekokku ligi 15 kilomeetrit. Reino põles näiteks ära. Aga otherwise oli väga tore. Park ise on meeletult ilus, tiigid vahelduvad muruplatside ja hiigelsuurte kividega, tänu millele on ruumi nii päevitamiseks, koertega mängimiseks, piknike pidamiseks, treenimiseks, õppimiseks, jalutamiseks või hoopis rahvarohkete ürituste korraldamiseks. Õhtul tahtsime päikeseloojangut pildistada, aga just siis algas äikesetorm, seega jätsime vahele nii päikeseloojangu (mida polnud) pildistamise kui ka Empire State'i.



Hommikul pakkisime asjad kokku ja kolisime oma armsast Manhattani korterist välja. Mulle olid isegi ooperit üürgav naabrineiu ja kassifanatist alumine naaber armsaks saanud, seega jääksin sinna teinekordki meeleldi ööseks. Pealegi oli see asukohast hoolimata üllatavalt vaikne. Igatahes ootan oma järgmist korda New Yorgis, ent loodan, et olen selleks ajaks solgihaisust veidi rohkem toibunud :)

Leidsin sõpru

2 comments:

Anonymous said...

mamilaik... ja mika ütles, et need sabad tulevad keeniast tuttavad ette ;)

Paula Johanna Adamson said...

sabad???