Pages

Thursday, July 9, 2015

Ristin ja raba


Ristin oli teine, kes giveaway'ga fotosessiooni võitis ja juhtumisi tahtis ka tema rabas hommikuse uduga pilte teha. Pildistasime samuti Meenikunnos, aga püüdsime veidi uuemaid nurki leida. Teisel korral olin ise ka veidi targem ja teadsin veidi paremini, millega arvestada. Näiteks võtsin Reino autojuhiks kaasa, sest Kadriga pildistamas käies oli mul Tartusse sõites meeletu uni. Tõtt-öelda ma isegi ei mäleta suurt osa tagasiteest, aga õnneks on Kadri ilusti terve ja kõik on hästi. Ettevaatuse mõttes tuli Reino siiski kaasa. Kusjuures kaasa tuli ka Ristini noormees Johan, kes juhtus olema Reino tuttav, seega neil oli vist omavahel ka päris huvitav.




Ristini juures meeldis mulle täiega ta veidi reckless olek - vahet polnud, kas ta roomas, lamas, istus või turnis turbamätaste vahel ringi, nõus oli ta kõigega ja sealjuures tuli meil mitu head ideed. Ristinile läheb kogu credit sarveidee eest, mis on päris kindlasti mu lemmik kogu sessioonist. Samal ajal mängis Ristin väga hästi välja ka oma roosa kleidiga look'i ja valge kleidiga pisut hullumeelse ja tondiliku pruudi look'i.


Olles veidi aega rabas ringi vaadanud, jõudsime laudtee lõppu, kust avanes imeilus vaade päikesetõusule rabajärve kohal. Arvasin küll, et kaks järjestikust hommikut pea samasuguse ilmaennustusega ei saa teineteisest kuigi palju erineda, ent Ristiniga pildistades oli taevas kordades roosam ja ilmekam. Rabajärve vesi oli kusjuures nii meelitavalt soe, et oleks pildistamise asemel hoopis suplema tahtnud minna. Vähe sellest, et päikesetõusud nii palju erinesid, oli teisel hommikul rabas ka paks udu, mille kohta olin Ristinile öelnud, et kui eelmisel hommikul polnud, on lootusetu ka nüüd seda oodata. Aga läks hoopis nii, et saime paksu piimja udu, olgugi et me seda enam oodata ei osanud.




Mulle endale sümpatiseeris algusest peale üks põdrasamblikuga kaetud nõlv, mis sai ka Ristiniga ära katsetatud. Samal ajal kui meie metsa all pildistasime, korjasid kutid mustikaid. Kui lõpetasime, hakkasime neid metsast taga otsima, kartsime lausa, et nad on ära eksinud. Poisid aga olid üllatunud, et me nii ruttu valmis saime ja oleksid hea meelega veel mustikaid noppinud. Mustikmarjadega tuli mul suur tahtmine kooki teha, otsisin isegi retsepti välja. Lõpuks sõime marjad aga niisama ära ja mustikakooki tegin hoopis mõned päevad hiljem oma küünetehnikule, kes kaks päeva oma puhkusest tööl olemisele ohverdas. Urve lubas sõnumi saata, kui ta pere, eriti magusasõbrast poeg on kooki proovinud, ja teada anda, kuidas oli. Tegin kooki esimest korda ja muretsesin, kas see üldse süüa kõlbab. Lõpuks tuli välja, et Urve ei jõudnudki koogiga koju, sest see olevat nii hea olnud, et nad sõid selle üheskoos juuksuri ja kosmeetikuga ära. Järgmine kord lähen küünetehniku juurde igatahes mustikakoogi retseptiga!




1 comment: