Pages

Thursday, July 30, 2015

Woodberry Kitchen


Käisin täna kolmandat korda Woodberry Kitchenis, mis asub Baltimore'is ja on senimaani vaieldamatult mu lemmikrestoran. Esimest korda käisin seal peaaegu viis aastat tagasi. Silmapilkselt armusime nende maisisuppi, mis oli suisa imeline ning proovisime seda korduvalt (ent asjatult) kodus järgi teha. Woodberry toit on kohalik ja tihtilugu otse Chesapeake'i äärest, tänu millele on kõik äärmiselt kvaliteetne ja värske. Tegime kolmekäigulise õhtusöögi ja ei isegi ei oianud õhtusöögi lõpuks vaevatult, ehkki kõhud olid täis. 


Woodberry Kitchen asub üsna ajaloolises kohas. Seda ümbritseb Clipper Milli kompleks, mis valmis 1850ndate paiku. Nüüdseks on tööstuspiirkond suures osas uuesti kasutuses, peites endas lisaks restoranile veel ka klaasitöökoda, muuseumit ja avalikku basseini. Kusjuures Woodberry Kitchenil on isegi eraldi basseinimenüü, mis sisaldab endas suuresti värskendavaid kokteile, mida saab nautida vees sulistades. 


Restoran ise on äärmiselt hubane ja kujunduse poolest väga stiilipuhas. Iga väikseimgi detail on läbimõeldud, alustades töötajate riietusest, lõpetades pisikeste piimakannukestega. Põhisaali äärest avaneb vaade suurele ahjule, mis on omamoodi vinge sisustuselement, juhtides samal ajal tähelepanu kõigele, mis avatud köögis toimub. Ehk siis kõik valmib otse klientide nina all. 


Kui tavaliselt rakendan menüüde puhul välistamismeetodit, valides midagi, mis sisaldab kõige vähem asju, mis mulle ei meeldi või milles kahtlen, siis Woodberrys on alati teisiti. Olen üritanud iga kord midagi erinevat võtta ja siiani pole valikud ennast veel ammendanud. Menüü ise polegi meeletult suur, aga kõik tundub ahvatlev ja huvitav. Pealegi on kõik kolm korda tõestanud, et kõhklemiseks pole põhjust ja isegi toidud, mida tavapäraselt väldid, osutuvad tihtilugu oodatust maitsvamateks. Maisisupp on siiani hurmavalt sametine, ent samaaegselt õrnalt vürtsikas. Kammkarbid, minu absoluutsed (ja peaaegu ainukesed) lemmikud mereandidest, mis tavaliselt on üsna riskantne valik, sest need kipuvad valmistusviisilt üsna kapriissed olema, olid perfektsed. Sinna juurde käis maisipüreesarnane asi koos eriti vürtsikate pipratega, mis sobisid imehästi kokku. Krabiliha oli võrratu, sealiha oli uh-mah-zing! Lisaks meenub mulle, et 2011. aastal proovisin seal burgerit, mis oli ka palju enamat kui ükskõik milline teine burger, mida ma proovinud olen. Magustoitudest olid suurimad üllatajad vist mõnusalt mahe maisijäätis ja särtsakas pamplimarjamoos aprikoosikoogikese kõrval. 

Kõige selle juures on neil väga armas kollektiiv, kes annab viie tunni jooksul, mil restoran avatud on, endast parima, et seda kõike naudiksid. Mu vaieldamatu lemmik oli barista, kes tegi poole espresso ja vahtrasiirupiga latte, mida ma ilmselt järgmised nädal aega unes näen. Ühtlasi proovisin metsmaasikatega kokteili, mis oli, üllatus-üllatus, superhea!


Ühesõnaga on see koht nagu tükike taevast ega väsi kunagi üllatamast, sest nende hooajalised menüüd vahetuvad pidevalt. Hea meelega veedaksin iga oma toidukorra just Woodberrys. 

Saturday, July 25, 2015

20 USA head ja halba külge

Kolisime Reinoga Nianticusse ümber. Täna olime näiteks terve päeva basseini ääres, mina üritasin oma päevitusrante vähendada ja Reino hullas bucket hat'i ja nuudlitega vees. Korraks käisime linnas ka, aga saime üsna ruttu aru, et see on kordades väiksem kui Mystic ja pole pooltki nii armas. Tassisime ühe suure kasti Coca-Colat koju, sõime isetehtud hot dog'e, olime veel veidi basseinis, mängisime pisut pinball'i (neil on kodus päris pinball'i masin, väga cool). Ja kuidagi jõudsime kahekesi välja selle postituse kirjutamiseni. Ehk siis 10 asja, mida me Ameerika juures armastame, tasakaaluks 10 asja, mida me eriti ei salli. Seejuures tuleks lisada, et need asjad, mis meile Ameerika juures sümpatiseerivad, ei pruugi Eestis (või mujal) ilmtingimata halvemad olla (ehkki võivad), vaid on lihtsalt mõned neist, mis meile esimesena pähe torkasid.



EDIT: Olen seda postitust kolm päeva kirjutanud. Hetkel oleme juba Springfieldis ja homme läheme SixFlagsi! Reino õppis vahepeal pesapalli mängima. Homme õhtuks oleme kõigi eelduste kohaselt Kanadas!

1. Burgerid ja friikartulid
Esmapilgul natuke naiivne punkt, aga tegelikult täiesti legit. Ameerika burgeritele ei saa vastu mitte ükski Eesti burger. Nad lihtsalt teavad, mis teeb burgerist selle päris õige ega pane sellega kuigi tihti mööda. Eestis on burger rohkem nagu seinast seina varieeruv toit - MeatMarketis saab üsna decent burksi, Räägupesas saab minu meelest väga jubedat burksi (Reino ja Johan armastavad seda, tho). Räägupesa burger on rohkem nagu kahe kuiva saiakäki vahele topitud ülessulatatud pihv, mis on salati ja kastme sisse sõna otseses mõttes uputatud (natuke liialdan). USAs on peaaegu iga burger omaette meistriteos. See kõlab nii imelikult, aga 'Muricas on tõesti raske burksiga puusse panna. Except nende McDonalds, mis on horriblé. 
Enne tänast oleks ma saanud öelda, et ma pole USAs halvasti tehtud friikartuleid saanudki, ent Nianticu Family Pizza rikkus selle combo ära. Niisiis pean tõdema, et siin on friikartuleid, mis on meh as meh could be, aga üldjuhul on need superhead. Sama lugu, mis burksidega.



2. Autod ja kütus
Suurte autosõpradena hindame me Reinoga igat veidigi silmapaistvamat autot, mida Eestis näeme. Olgu selleks siis Tormise imeline Supra või mõni vähe ilusam Audi R8, järele paneb vaatama ikka. USAs on seda silmarõõmu kordades rohkem. Ühel hetkel voorib sinust mööda uhiuus Dodge Challenger, teisel hetkel näed prillikivina säravat elevandiluukarva 30ndate Cadillac V16 roadster'i. Kui Tartust Tallinnasse minnes tundub Porschede hulk hämmastav, siis Eestist USAsse tulles on neid pilgupüüdjaid nii palju, et paari päevaga muutub see juba tavaliseks. Sealjuures on neil kütusehind, mis seda kõike lubab. Olgugi et nad ise virisevad veidi selle üle, et kütus on liiga kallis, siis lihtsalt väike võrdlus, et Eestis on kütus peaaegu kaks korda kallim. 

3. Inimesed 
Üleüldises mõttes, USA inimesed on enamasti meeletult positiivsed ja (nii palju kui ma nendega isiklikult kokku olen puutunud) külalislahked. Mäletan, et kui seda peale oma esimest USA reisi Eestis rääkisin, arvati see võlts keep smiling olevat, ent tänaseks julgen väita, et üldjuhul see seda ei ole. Päris täpselt ei oska ma seda siiani põhjendada ega lahti seletada, aga eestlased tunduvad inimestest palju rohkem negatiivset eeldama, mis teeb lõppkokkuvõttes kõigi elu raskemaks. Siin on kõik selles mõttes veidi liberaalsemad. Mingites olukordades on see kindlasti väga halb! Aga reisides on see vahelduseks väga meeldiv ja omamoodi vabastav kogemus. Meie praegune pere näiteks tolereerib isegi Reino huumorit, trust me, see on väga suur asi!


4. Asjad
See on see riik, kuhu reisides tasub alati veidi materiaalsemalt mõelda ja kõik asjad, mida vähegi ihaldanud oled, viimase raha eest ära osta. Kahel väga lihtsalt põhjusel - Eestist neid pahatihti ei saa ning pealegi on need suures osas üpriski odavad. Rääkimata sellest, et siin on valik tohutult suur. Väga lihtne näide on Reino, kes keeldub tavaliselt riiete ostmisest, aga on praeguseks oma garderoobi ilmselt kahe-, kui mitte kolmekordistanud. Ma olen tavaliselt sama teinud, aga kuna me just kolisime, on mul süümepiinad, sest ma oman liiga palju asju, sealhulgas riideid, seega üritan seekord võimalikult vähe raha riiete alla panna. Seni on see mul õnnestunud. Mu kõige totram (ja samas kõige parem) ost oli mänguhüljes Potsu Mysticu veekeskusest, ilma kelleta ma enam tududa ei saa. Ah jaa, Reino lemmik on muidugi bucket hat'ide valik siin riigis ehk siis long story short mu peika on obsessed with bucket hats. Kohutav. 

5. Ilm
See käib eelkõige meie praeguse reisi ja sihtkoha kohta. Eestis on tänavu üsna meh suvi. Siin on praegu nende jaoks üsna tavaline, meie jaoks üldse mitte meh ilm. Parematel päevadel on varjus 35 kraadi sooja, mis on kõvasti parem kui Eesti 20 kraadi ja samas inimlikum kui Türgi 42 kraadi. Lisaks sellele on siinne 35 kraadi inimlikum kui Eesti oma, sest neil on igal pool kliimaseadmed. Ja basseinid, me Reinoga armastame eriti basseine.


6. Ühistransport
Ehkki siin-seal on ühistransport üsna puudulik, on mingid sihtkohad, kuhu jõudmine on jusnimelt bussi või rongiga kõige mõistlikum. Näiteks JFK lennujaamast Manhattanile on palju mõistlikum minna rongiga, sest Manhattani liiklus on totaalne peavalu ja mitte ainult ei saa rongiga kiiremini kohale, vaid see on ka kordades odavam. Rongi eest maksad vaid 13 dollarit, mis on taksost vähemalt viis korda odavam. 
Teine hea näide on meie teekond New Yorgist Connecticuti, mille läbimine autoga oleks võtnud ainult 20 minutit vähem aega, aga oleks (olenevalt kellaajast) olnud suure tõenäosusega palju stressirohkem ja tüütum. Rong sõitis 180 km/h, oli supermugav ja võrdlemisi odav. 

7. Teede kvaliteet
Suur osa sellest on kindlasti tänu kliimale, aga nende teed on üldjuhul väga korras. Vähe sellest, need on üldiselt mõistlikult suured ega sunni sind jaburaid möödasõite tegema.


8. Arhitektuur
Tõsi, ameeriklased on väga uhked oma ajaloo üle, samal ajal kui muu maailmaga võrreldes on see põhimõtteliselt ainult viivuke. Sellest hoolimata on neil päris palju pärleid, mida Eestis ei näe. Näiteks Mystic oli täis maju 1820ndatest, mis nägid endiselt üliarmsad välja. Samal ajal on nende nüüdisaegne arhitektuur ka palju vingem. Ja nad hoiavad paremini ühtset stiili ehk siis kui näiteks Tartu (ehkki ma armastan Tartut väga) on üks suur segasummasuvila oma vahelduvate klaashoonete ja vanaaegsete ehitiste virrvarriga, rääkimata tigutornist, siis näiteks Mystic on vanaaegne ja seda algusest lõpuni.


9. Loodus
See on pisut ebaaus, sest Ameerika on pindalalt lihtsalt nii meeletult suur, et see on tahes-tahtmata looduse poolest niivõrd vaheldusrikas. Turistina on see lihtsalt tore vaheldus. Vahet pole, kas tegu on metsa või kõrbe, märgalade või mägedega, USAs on kõik olemas ja päris kindlasti on kõik teistmoodi kui Eestis. See kehtib muidugi paljude teiste riikide kohta ka, aga kindlasti on eestlasena USAs huvitam linde toita kui näiteks Lätis. 

10. Austus
Vahet pole, kas politseinike, sõjaveteranide, sõjaväelaste või tuletõrjujate vastu. See on tähelepanuväärne ja päris südantsoojendav, kui tähtis see ameeriklastele on. Näiteks ei tea ma ühtegi suveniiripoodi Eestis, kus müüdaks Eesti Politsei operatiivautode mudeleid... Samas on siin riigis vist lihtsalt tähtsamaid asju, millega tegeleda, mis viib tähelepanu väiksematelt asjadelt ära, tänu millele on inimesed omakorda politsei osas positiivsemalt meelestatud. Siinkohal tahaks tähelepanu juhtida näiteks laululava parkla tõkistele... :')


Ja et see kõik ei tunduks nagu Ameerika ongi üdini üks suur roosa American Dream, siis siin on 10 asja, mida me USA juures pigem ei salli:

1. Autokesksus
Ehkki nad üritavad panna üha rohkem rõhku ühistranspordile, et autode hulka vähendada, on see endiselt üsna lootusetu. Jalakäijana on siin riigis pea võimatu liigelda, sest näib, et kõige aluseks on siin riigis auto. Neil on drive-thru pangad ja Starbucksid, ent kõnnitee on suuresti harv nähtus. 

2. Toyota Prius
Eelmise punktiga jätkates - kuigi nad on meeletult autokesksed ning nende kütusehinnad on võrdlemisi madalad, näeb siin kõige enam Toyotasid. Ma usun, et umbes 40% kõigist autodest, mida siin näeb, on Toyotad. See on üsna kurb, sest kui niikuinii olla wasteful, siis miks mitte mõni päriselt vinge auto.


3. New York
Suur Õun on tore paariks-kolmeks päevaks, peale seda muutub see üsna väsitavaks ja ebameeldivaks. Kirjutasin sellest juba paar postitust tagasi veidi pikemalt.

4. Rip-off'id
Pole vist vahet, kus riigis turist olla, rip-off'ide otsa võib kõikjal sattuda. Meie USA reis algas näiteks korraliku ämbriga, kui tahtsime taksoga lennujaamast NYC-i saada. Vähemalt olime kohe reisi algusest peale tähelepanelikumad.

5. Toit in general
Ameerika toidupoed on üldiselt piiramatu valikuga, vahet pole, mida otsid. Neil on miljon erinevat sorti jogurteid, küpsiseid... well, tegelikult kõike. Veidi halb on lihtsalt see, et suur osa neist on hunnik keemiat. Siin riigis tervislikult toituda on päriselt challenge, ausalt. Ja parim on muidugi see, et nad panevad meeletult rõhku rasvavabadele toodetele, kuhjates kõik muu toidu hunniku suhkruga üle. Või siis suhkruasendajaga, mis on isegi hullem. Pluss nende kraanivesi on kohutav ja lõhnab nagu puhas kloor. 

6. Toidu raiskamine
Vähe sellest, et nende toit on küllaltki ebatervislik, meeldib neile oma portsudega korralikult kiidelda. Päris paljud kohad reklaamivad end osariigi suurimate hotdog'ide pakkujatena või siis uhkustavad linna suurimate burgeritega. Either way, need on ebainimlikult suured. Täna tellisime näiteks nelja peale kaks pearooga ja ühe eelroa ja sellest jäi ka üle.

7. Mõõtesüsteem
Oleks nagu aeg SI omaks võtta, ma leian!



8. TV show'd
Ma tunnistan, et ma vaatasin Mysticus kokku mitu tundi KUWTK-d, aga ausalt öeldes on neil ikka meeletult palju täiesti jaburaid tõsielusarju ja muud taolist. Misiganes imelikud asjad need on, kus beebid ära meigitakse ja kõrgeid kontsi kandma sunnitakse. Why? Neid on kindlasti veel, ma lihtsalt ei vaata üldse telekat.



9. Õigusreklaamid
Iga viies reklaam, mida USA-s olles näed, pakub sulle juriidilist abi, kui oled tööõnnetuses kannatanud, ebakvaliteetset arstiabi saanud, kelleltki Instagramis ebameeldiva kommentaari saanud, *insert ükskõik milline stsenaarium oma elust, mis sind pisut tusaseks võis teha*. Nagu literally, ilmselt võib siin kõige eest raha välja nõuda.

10. Kingad majas
Ameeriklased kannavad üldjuhul kingi ka majas sees ja innustavad sindki sama tegema. Paraku on see eurooplasele üpriski harjumatu ja suisa pisut ebamugav olukord. Mina näiteks ei suutnud kingadega kauem kui 5 minutit olla ja otsustasin sokkide kasuks, sest need on nagu peaaegu kingad... vist... ma ei tea... awkward.

Reino keskmine nimi on Kraatsja (peaaegu Graatsia)

Monday, July 20, 2015

Mystic

Potsu

New Yorgist sõitsime rongiga New Havenisse, sealt edasi Mysticusse. Kokku 3 tundi rongisõitu, mis polnud üldse halb kogemus - 180km/h ja supermugavad istmed. Mystic on armas väike linnake Atlandi ookeani ääres, mis on kuulsaks saanud tänu vaalapüügile. Siinsed majad on suures osas ligi 200 aastat vanad, ent näevad sellegipoolest imearmsad välja. Linna keskpunktiks on Mystic Drawbridge ehk siis tõstesild, mis on ilmselt kõikide turistide lemmik. Sild tõuseb 40 minutit peale igat täistundi, mis tähendab, et kohalike elu käib suuresti silla graafiku alusel, sest kui sild on üleval, tekib pisikesse linna tohutusuur ummik. 


Tegelikult on see mu teine kord Mysticus. Esimene kord oli väga põgus, nii et blogis kajastub see üsna napisõnaliselt. Kui 2011. aastal Mysticusse sattusime, ei jõudnud me isegi mitte kesklinna. Olime teel Marylandist Rhode Islandile, aga äkitselt tuli meeletu sadu, millega oli täiesti võimatu sõita, niisiis ööbisime Mysticus. Mäletan, et isegi uurisime siinse hiiglasliku akvaariumi kohta, aga külastamiseni ikka ei jõudnud. Sel korral käisime siiski akvaariumis ka ära. Tegelikult on see rohkem nagu suur keskus, mille eesmärk on juhtida inimeste tähelepanu reostusele ookeanides ning sellele, kuidas seda vähendada ja mis on selle tagajärjed. Nende kõige tuntumad elukad on ilmselt Beluga vaalad ehk valged vaalad, kellest vanim oli vist üle 30 aasta vana. Ühtlasi näeb seal merilõvide teatrit ning imearmsaid hülgebeebisid. Siin-seal sai raidele pai teha ja erinevaid kalu ja teisi tegelasi vaadata. Lisaks oli keskuses veel 4D kino. Ühesõnaga jätkus tegevust terveks päevaks, kui mitte mitmeks. Eile oli natuke liiga palav, et seal tervet päeva veeta. Päeval on siin tavaliselt üle 30 kraadi sooja. Eile oli näiteks 35 kraadi ning 100% õhuniiskust. 


Suurem osa pilte on telefonis, niisiis plaanin teile lähiajal ühe pisut halvema kvaliteediga postituse ka teha. Praegu läheme ookeani äärde päevitama. 

Sunday, July 19, 2015

Veel Manhattanit


New York on üks neist linnadest, millesse armun alati uuesti, aga elada ei suudaks seal siiski vabatahtlikult mitte kunagi. See on räpane ja meeletult ülerahvastatud suur hunnik betooni, ent ometi suudab see iga kord üllatada ja silmad pisut särama panna. 


Inimesed New Yorgis on võrreldes ükskõik millise teise USA linnaga üsnagi ebaviisakad või siis vähemalt tusased. Turiste on meeletult palju. Igal ristmikul leiab suvel teetöid ja ummikuid. Tegelikkuses ma ei mõista siiamaani, miks keegi peaks üldse tahtma autoga Manhattanil liigelda. Palava ilmaga muutub keldritest õhkab solgihais peaaegu talumatuks ja tihtilugu kukub mõni tilk mingit vedelikku sulle pähe, mispeale loodad, et see su peanaha sisse auku ei söövita. Basic New York!


Samas on see päris võimas ja omamoodi ilus ka. It has it's moments. Näiteks neil hetkedel, kui istud Hell's Kitchenis rõdul ja vaatad, kuidas kogu see linn töötab nagu kellavärk ja kuidas nii suur hunnik nii erinevaid inimesi co-existivad. Ja kuidas päike loojub pilvelõhkujate vahele, ent näed ikka igalt majalt erivärvilisi punakaid peegeldusi. Ja kuidas kollaseid taksosid voorib igal hetkel nina alt mööda filmilikult palju. Ja kuidas filmivõtted on täiesti tavaline nähtus.




Mõtlesime küll esialgu tavapäraseid turistikaid külastada, aga peale esimest päeva polnud meil enam nii suurt vaimustust. Niisiis lõpetasime ka viimasel päeval Central Parkis, kõndides ühtekokku ligi 15 kilomeetrit. Reino põles näiteks ära. Aga otherwise oli väga tore. Park ise on meeletult ilus, tiigid vahelduvad muruplatside ja hiigelsuurte kividega, tänu millele on ruumi nii päevitamiseks, koertega mängimiseks, piknike pidamiseks, treenimiseks, õppimiseks, jalutamiseks või hoopis rahvarohkete ürituste korraldamiseks. Õhtul tahtsime päikeseloojangut pildistada, aga just siis algas äikesetorm, seega jätsime vahele nii päikeseloojangu (mida polnud) pildistamise kui ka Empire State'i.



Hommikul pakkisime asjad kokku ja kolisime oma armsast Manhattani korterist välja. Mulle olid isegi ooperit üürgav naabrineiu ja kassifanatist alumine naaber armsaks saanud, seega jääksin sinna teinekordki meeleldi ööseks. Pealegi oli see asukohast hoolimata üllatavalt vaikne. Igatahes ootan oma järgmist korda New Yorgis, ent loodan, et olen selleks ajaks solgihaisust veidi rohkem toibunud :)

Leidsin sõpru

Thursday, July 16, 2015

Central Park


Eile õhtul (USA aja järgi) jõudsime New Yorki. Väikestest viperustest hoolimata jõudsime isegi rongiga Manhattanile ja saime isegi korterisse sisse. Nimelt ööbime ühe neiu korteris, mis on Times Square'ile ja kõigele muule ülimalt lähedal. Korter ise on pisike, aga mõnus ja hubane. Päikeseloojangu ajal on rõdult päris moos vaade ka! Pikemalt kirjutan kunagi hiljem, aga lühikese ülevaate eilsest ja tänasest teen ikkagi. 


Hommikul ärkasime peale kuut ja kella seitsme ajal liikusime juba Central Parki. Iseenesest on hommikud Manhattanil päris maagilised, sest inimesi on siis kõige vähem ja kõik on harjumatult vaikne. 







Wednesday, July 15, 2015

Vaikus enne tormi

Tõenäoliselt jääb blogi nüüd pisut pikemaks ajaks vaikseks, nimelt olen parajasti Helsingi lennujaamas ja lendame varsti Reinoga New Yorki. See vaikus saab hiljem tasutud hunnikute piltide ja lugudega. Võib-olla leian isegi seal olles mõne hetke, et teid asjadega kursis hoida. Esialgu pidime üldsegi Wisconsinisse rock-festivalile minema, ent rendiauto jaoks oleme me veel liiga beebid ja ilma autota oleks see kõik maru keeruline olnud. Siiski leppisime kokku, et lähme mõni teine kord. Uue plaani kohaselt oleme kolm päeva NYC-is ja seikleme siis mööda idarannikut ringi.

Meenikunno vibe ei saa ikka veel otsa...


Stay tuned! :)

Also, kui teil vahepeal väga igav hakkab, siis SIIT saab jälgida ühte Hollandi ringteed ja I must say, et see on palju põnevam, kui arvata võiks :D

Sunday, July 12, 2015

Kambja


Käisime hiljuti Kambjas, olin pildid täitsa ära unustanud. Niisiis väike pildipostitus Kärtsust, Mürtsust ja Priidikust (Triibik). Uued tibud on ka juba päris suureks kasvanud.