Pages

Tuesday, June 16, 2015

Varahommikune piknik printsessiga


Sõitsime Reinoga nädalavahetusel mööda Lõuna-Eestit ringi ja tiirlesime ümber erinevate järvede. Mis põhjusel, saate teada ilmselt suve lõpus. Seejuures sattusime kogemata ühe maagilise tiigi äärde, kust turritas välja hunnik kuivanud puid, mis tegi selle kuidagi eriliseks ja süngeks. Tasus mul vaid Mariale tiigist rääkida, kui olime otsustanud, et varahommikul teeme fotoreisi ning pikniku. Selle postitusega tahaksingi Maria ametlikult oma muusaks tituleerida, sest ta on alati up for it, olgu mu pakkumised ja ideed kui tahes spontaansed või hullumeelsed. 


Päike tõuseb juba veidi peale kella nelja hommikul, seega otsustasime kella viie paiku teele asuda. Magamine tundus sealjuures muidugi ajuvaba. Mina ei jõudnud voodisse juba selle pärast, et tegin terve õhtu ettevalmistusi piknikuks. Kaevasin Pinterestist välja hunniku ideid ja endalegi üllatuseks kukkus kõik imehästi välja. Hilisõhtul laekus Bulgaariast Johan, kes sobis koos Reinoga imehästi mu küpsetisi ja muud toidupoolist degusteerima. Lisaks sellele sain Johanilt kiire ülevaate lõpureisist, kuhu ma ise lõpuks ei jõudnudki. Tõtt-öelda oli kokkuvõtet isegi lõbusam ja valutum kuulda, kui kohalolek tegelikult olnud oleks, niisiis olen isiklikult vägagi rahul. 


Pikniku jaoks ostsin hunniku puuvilju ja tegin vikerkaarevärvides suupisteid. Ühtlasi tegin paar caprese-varrast, mis nägid päris ilusad välja, ehkki hiljem selgus, et Mariale ei maitse tomatid. Suurimat peavalu valmistas ilmselt brownie küpsetamine, aga õnneks tuli see ka imehea. Poisid said kõik servad ära süüa ja ülejäänud ruudukesed toppisin koos maasikate-mustikatega varraste otsa. Et kogu see kupatus liiga magus ei oleks, tegin kana ning peekoniga wrap'e ka. Kõik see sai valmis umbes kella kaheks öösel, selleks ajaks magasid poisid juba magusat und, literally, pärast kogu seda maiustuste uputust. 



Käskisin Marial hunniku kleite kohale vedada ja ütlesin, et mida rohkem volange, lipsukesi ja pitsi, seda parem. Esialgu plaanisin vähemasti pikniku jaoks isegi kleidi selga ajada ja taimeriga ühe ühispildi teha, ent ilm ei paistnud kell kolm öösel kuigi paljulubav, seega otsustasin sooja pusa ja teksade kasuks. Absoluutselt ei kadestanud Mariat, kes vapralt pisut rohkem kui kümnekraadise ilmaga suvekleidikestes poseeris. 



Et päike tõusis arvatust kiiremini, otsustasime juba pool viis teele asuda. Vahepeal tekkis meil veel lisaks piknikule ja tiigipiltidele idee ka mõnes järves pilte teha, selle jaoks käisin kell neli hommikul kellegi armsat roosipõõsast rüüstamas, sest kusagilt sellisel kellaajal lilli osta on lihtsalt võimatu. Palun vabandust. 



Peale tiigipilte otsustasime kellegi põllul künka otsas piknikku pidada. Pikniku nimetasime ümber pinknikuks, sest kõik oli nii armsalt roosa. Pealegi avanes künka otsast superilus vaade. Maria oli õnnelik, sest ta sai süüa, seega kõik oli moos. Muidugi sai meile ruttu selgeks, et tegelikkuses pole ilusate piltide saamine üldse mitte meelakkumine, sest kogu aeg läheb midagi ümber, saab poriseks või lendab ära. 



Veepildid otsustasime teha Suure-Kambjas, sest Maria muretses veetemperatuuri pärast ja ma julgustasin teda, et kui mu vanaema seal järves iga päev ujumas käib, peab see päris kindlasti küllaltki soe olema. Päris nii soe vist ikkagi ei olnud, sest Maria lõdises päris korralikult, aga pildid saime ikkagi tehtud. Lõpuks olime mõlemad märjad, sest ma suutsin ka ennast järve maha istutada. Siis viisin Maria koju magama ja läksin ise piltidega tegelema. Ise jäin piltidega vägagi rahule. Ohverdasin hunniku und, et saaks kiiresti postituse tehtud. Siin ta lõpuks on. 



Täna hommikul tatsas Kambjas kanakuudist välja kaks pisitillukest tibu. Käisime neid ka vaatamas. Imearmsad pisikesed kisakõrid. Kui nad natuke kasvavad ja enam nii abitud pole, üritan neist mõne pildi ka blogisse saada. Üks neist on pisike tibuprintsess ja teine tundub väike riiukukk olevat, aga eks näis, mis neist välja tuleb. Ühtlasi nägin Kärtsu ja Mürtsu, kes toidavad hoolega puuke, lebotavad päevad läbi ja sobitavad uusi geisuhteid kohaliku poolmetsiku triibulise Priidikuga. 



Täna käisin veel koolis allkirju ka andmas, hinnetelehele ja kõigele muule. Peaaegu lõpetamise tunne on juba, aga päriselt pole veel kohale jõudnud. Natuke aitas sellele tundele kaasa uudis, et eesti keele eksami tulemused on üleval. Nüüd jääb ainult üle matat oodata ja loota, et ma lõpetamisel kleidiga ei komista või midagi. 


2 comments:

Karoliine Aus said...

Nii ilusad ja suvised pildid :) Kust nõnda vinge juuksevärv on pärit?

http://tsikabuum.blogspot.com/

Paula Johanna Adamson said...

Aitäh :)
Kui õigesti aru sain, siis juuksurist.