Pages

Saturday, June 13, 2015

Luigeprintsessi seiklustest


Ma tahaks, et mu viimase peaaegu täiskasvanuna (põhimõtteliselt, mitte vanusega määratletult) veedetud suve märksõnadeks oleks seiklused, sõbrad ja head mälestused. Seni läheb kõik plaanipäraselt. Kinkisin Mariale sünnipäevaks lisaks 21 roosile, mis pidanuks tähistama fakti, et preili on juba peaaegu 21, ka ühe ühise autoreisi kuhugi vingesse kohta. Peamine eesmärk oli käia Vapianos, ülejäänu oli suuresti improvisatsioon. 


Jõudnud pealinna, otsustasime vanalinna vaatetorne läbi käima hakata. Et me autoga ilmselgelt vaatetornidesse ei oleks pääsenud, otsustasime auto Ralfi juurde viia. Sellest kujunes omaette seiklus, sest üks vale pööre ja leidsime end keelualas toitlustusbussi jälitamas, mis päädis sellega, et kuldne BMW kahe blondi neiu, lahtiste akende ja salongist valjult kostvate Alicia Keys'i laulusõnadega "this girl is on fire" asetses keset Raekoja platsi. Kõikide välikohvikutes istuvate turistide ning kelnerite pilgud olid kas etteheitvalt või siis lihtsalt haletsevalt naelutatud meile. Pärast mõningaid segaseid manöövreid leidsime õnneks tee platsilt välja ja kõik lõppes enam-vähem õnnelikult. Maru piinlik oli küll. Vähemalt oli seiklus! Punastele katustele ja kirikutornidele lisaks leidsime vaatetornides turnides ka suure tulekahju kusagilt taamalt, aga muidu oli kõik väga hingematvalt ilus. Ehkki endiselt pisut piinlik...


Lõpetanud jalutuskäigu vanalinnas, otsustasime viimaks ette võtta ühise käigu Vapianosse, mis meil alati tegemata on jäänud, sest meie varasemad seiklused Tallinnas on aset leidnud kas liiga hilja õhtul või liiga varastel hommikutundidel. Ükskord me sõitsime Mariaga suisa kella viie paiku Tallinnast Riiga, et seal kohe hommikul Vapianosse minna. Kohale jõudes avastasime aga, et Lätis polegi Vapianot. Taaskord maru piinlik. 


Niisiis olime seda ühist Vapiano carbonara't pikisilmi oodanud. Et Maria oli üleüldse teist korda elus Vapianos, lootsin, et saame pasta vapianistilt või midagi, ent avatud oli ainult üks lett, kus teenindas neiu Darja, kes oli olive. Ma võtan alati Vapianos sama pasta, seega tean ma põhimõtteliselt peast, kuidas see protsess välja näeb ja alati on erinevate kokkade tegevust päris huvitav jälgida. Ja alati ei teegi olive'id üldse nii halba pastat. Juhtus aga nii, et sel korral ei näinud see protsess välja isegi mitte ligilähedale sellega, mis ta tavapäraselt on. Pastast jäi hunnik asju puudu või siis oli midagi liiga palju, mistõttu saime Mariaga põhimõtteliselt kaks maitsetut kooresuppi, milles ujusid mõned makaronid. Lubasime isegi kaebuse kirjutada, kuigi nad vabandasid, et kõigil pastameistritel just tol hetkel koristamine pooleli oli ja et me põhimõtteliselt õpilase käest pastat saime. Kaebus jäi lõpuks kirjutamata, aga ükskõik, kui stereotüüpselt või üleolevalt see ka ei kõla, siis tõelise Vapiano pasta saamiseks soovitan alati vapianistide poole pöörduda või siis veidi tuttavama olive'i poole. Me Mariaga igatahes plaanime nüüd uut trip'i Vapianosse, et see õudus tasa teha. 


Kõhud kooresuppi täis, asusime Rummu karjääri poole teele. Olin teist korda Rummus ja esimesel korral keeldusin kindlalt üles ronimast, ent Maria ei lubanud mul seekord alla jääda. Ukerdasime kahekesi mäe otsa ja tagantjärele ei kahetse ma seda mitte karvavõrdki, sest vaade oli meeletult ilus ja maagiline. Teekond alla möödus minul istukil, Marial veidi püstisemas asendis, aga vähemalt oli lõbus. Maria võib teile kõigile mu liivastest kelguseiklustest videosid näidata, siis saaksite kõik koos korralikult naerda. 

Järgmisel päeval käisime veel "Adeline'i aega" vaatamas, siinkohal pean tõdema, et tegu on hästi südamliku pisarakiskujaga, mis vastab tavalisele valemile ehk siis piltilus peategelane, hot kutt, kutsikad, õnnelik lõpp ja piisavalt romantilisust. Meile igatahes meeldis. Nuuskasime ninad tühjaks ja sõitsime õnnelikult Tartusse tagasi. 


Viimastel päevadel oleme Reinoga iga ilusa ilma ära kasutanud ja uusi kohti avastamas käinud. Eile leidsime end näiteks kusagilt voorte vahelt Kuremaa järve äärest, kuhu Waze'i andmetel ei vii isegi teed. Tegelikult üks tee ikkagi viis. Õnneks sai sealt suurema hirmuta läbi isegi minu madala bemuga. Tegu oli hästi vaikse ja ilusa kohaga, rand asus mõnusas tuulevaikses sopikeses. Tegime isegi lõkke ja vaatasime päikeseloojangut mersust kostuva Cadotti Rockfesti playlist'i saatel. Ülimalt mõnus õhtu oli.


Täna jätkasime oma Kure-seiklusi ja käisime Kurepalus. Suplema mind isiklikult sellise ilmaga veel ei kutsu, aga niisama rannas lebotada on vahelduseks täitsa mõnus. Väiksed lapsed tunduvad seevastu agaramad ja nautisid täiega ujumist. I guess ma hakkan vanaks jääma või midagi. Viimane suvi peaaegu täiskasvanuna, as I said


Seikluste vahele tipivad end aga mõtted uuest kooliaastast. Varsti pakin asjad oma imeilusas Supilinna nurgakeses kokku, jätan hüvasti armsaks saanud õunapuude latvadega ja kolin pealinna. Positiivne on vähemalt see, et varasemast hirmust ja negatiivsetest emotsioonidest Tallinna vastu on saanud pigem omamoodi uudishimu. Vähemalt vanalinna ei hakka ma kunagi vihkama. Liiklusega on mul veel veidi vastakad tunded, ent üldiselt on mulle Tallinn isegi meeldima hakanud. 


Üritan teid siis oma seiklustega ja kohanemistega vaikselt kursis hoida. Loodetavasti ei jää see blogi enam nii pikalt pildituks, nagu ta viimasel ajal olnud on. Ühtlasi olen kõigile hästi tänulik, kes arvasid, et mu blogi vääriks Eesti parimate fotoblogide seas kohta esikümnes, sest just selline uudis minuni mõned päevad tagasi jõudis. Annan endast parima, et edaspidigi ülesannete kõrgusel püsida. 





1 comment:

Anonymous said...

kallinurr... ja täis(-)kasvamisega on aega küll. võta selleks õige mitu suve ;) ja kui täiskasvanu olemine tähendab iseseisvat mõtlemist ja vastutuse võtmist, siis palju õnne, sa oled juba suur!

selle peale tuli üks muinasjutt meelde, ehkki google annab sellest suts ilustamata variandi :D

http://www.folklore.ee/pubte/muina/loomad/51.html

e.