Pages

Sunday, June 21, 2015

Kuidas minust Härma vilistlane sai


Veel paar kuud tagasi ei igatsenud ma pikisilmi lõpetamist ega midagi sellega kaasnevat. Kleidiotsingud kippusid muudkui edasi lükkuma, rääkimata soengu- ja meigiideedest. Sellistel puhkudel on hea, kui keegi oskab olla natuke ebamugava kuklataguse hääle eest ja pidevalt tegutsema utsitab. Sel korral oli selleks mu vanaema, kes tuletas mulle tihtilugu terve maikuu vältel meelde, et lõpetamine on peagi käes ja 9. klassi lõpukleidiga sinna ikkagi minna ei passi. Lõpuks otsustasingi Pinteresti lahti teha ja otsida endale kleidi, milles ma ideaalis lõpetada tahaksin. Isegi mingid kõrgemad jõud olid vist aru saanud, et asjaga on parasjagu kiireks läinud ja kui sellega veel venitada, peangi põhikooli lõpetamisest saati kappi unarusse jäänud kollase kleidikesega lõpetamisele minema (maru piinlik, eksole), sest tasus mul vaid Pinterest lahti teha, kui juba vaatas mulle vastu täpselt selline kleit, milles ma oma gümnaasiumile punkti tahaks panna. Mõtlesin kõigest natuke pikemalt kirjutada, sest ehk on kellelgi samasugune planeerimiste ja otsuste virrvarr veel ees, äkki aitab veidi :)


Tuleb tõdeda, et Pinterestist leitud pildiga kaasnev elevus oligi see lüke, mis kogu lõpetamisega seonduva tralli lumekuulina veerema pani. Seadsin sammud Manna Couture õmblussalongi, kus lasin ka oma põhikooli lõpukleidi õmmelda. Suure otsimise peale leidsin lõpuks ka imeilusad kangad Solveigist ja jäin juba kleidiproove ootama. Siinkohal soovitan kõigil oma kleidisoovidega just sinna pöörduda. Kogu kollektiiv pühendati asjasse. Et nad sellist kleiti veel kunagi õmmelnud polnud, murdsime koos pead ja arutasime pisikeste detailide üle, mis kõik kokku tekitas tunde, nagu oleksin päriselt printsess. Jäin kleidiga ülimalt rahule!


Küüned tegi korda mu armas Urve, kes distsiplineeris mind juba väga pikalt enne lõpetamist ja utsitas mind E-vitamiini sööma, et ma üks kord elus oma küüned pikaks suudaksin kasvatada. Kõik see kandis vilja ja Urve tegi mulle kleidiga ideaalselt sobiva küünedisaini ka. Juuksuriga pingutasin lõpuks vist päris üle, sest olin kindel, et tahan oma lõpusoengut Anneli käest saada. Anneli on mu juuksur olnud juba aastaid, ainus probleem on, et ta töötab Tallinnas Frida ilusalongis. Anneli ütles, et Tartusse ta paraku sõita ei saa, aga see-eest oli ta nõus kell pool kaheksa hommikul kohal olema ja mulle soengut tegema. Mõnes mõttes läks kõik isegi väga sujuvalt, sest sain paar päeva enne lõpetamist Tallinna korteriga ka asjad korda, seega ei sain enne juuksurit isegi mõned tunnid magada. Tegelikult oli see seiklemine isegi omamoodi hea, sest muidu oleksin Tartus terve hommiku pabistanud. Selle asemel oli kogu aeg midagi teha ja närveerimiseks ei jäänudki kuigi palju aega.



Lõpuaktus ise oli armas. Võttis hästi kokku kõik need kolm pikka (või siis hoopis lühikest) aastat ja tõi meelde hunniku pisikesi mälestusi, mis juba meelest olid läinud. Ma küll sõna otseses mõttes värisesin enne tunnistuse saamist, aga kõik läks edukalt, jäin isegi püsti. Üks armsamaid asju lõpuaktuselt oli mu klassijuhataja kingitus, milleks oli pühendusega "Lingvistiline mets". Siinkohal tasub vist selgitada, et mul oli oma klassijuhatajaga üpris isemoodi läbisaamine. Teoorias saime me hästi läbi, sest mulle meeldis eesti keel ja temale meeldis, kui kellelegi meeldib eesti keel. Üks mu suuremaid eesmärke kogu gümnaasiumi jooksul oli jõuda vabariiklikku vooru (ja peale 10. klassi lisandus sinna eesmärk saada esikümnesse). Lõpuks sain sellega ka hakkama, aga sisimas oli mul alati tunne, et Kübaral pole minusse kuigi palju usku. Näiteks pöördusin ta juurde vist juba kümnendas klassis sooviga lugeda läbi "Lingvistiline mets", mida polnud veel raamatukogudest saada, aga teadsin, et tal on üks eksemplar. Viisakalt ütles Kübar selle peale, et see on natuke liiga keeruline ja omamoodi raamat. Sinnapaika see jäi, sest teose ostmiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Igatahes kinkis klassijuhataja mulle lõpetamiseks justnimelt selle raamatu ja ütles, et kui on keegi, kes selle läbi võiks lugeda, siis ilmselt mina. Ja see oli temast väga armas, ma leian. 



Ja kõige erilisemaks tegid selle päeva siiski kõik need, kes võtsid vaevaks isiklikult kohale tulla või siis vähemalt kirjutada. Veel eelmisel päeval Mariaga Ralfi lõpetamisel käies mainisin Mariale, kuidas suhteliselt suure tõenäosusega ei ole ma kellegi lillede priority listis ja jään pigem tühjade kätega. Lõpuks sain aga nii palju lilli, et mu metallplaadiga ranne valutab ilmselt veel päris mitu päeva. Aitäh, te olete kõik nii armsad! Kõige leidlikuma sõbranna auhind läheb Mariale, sest kõik räägivad siiani, kuidas mind leidis tänu õhupallidega imehästi üles. 


Ma ei hakanud kõigi nende õnnitlejatega tehtud piltide vahelt üksikuid välja valima ja kõiki siia panna oleks ka vist pisut liiga palju, seega näete siin Reino tehtud kleidipilte. Kes aga õnnitlemisest ka pilte näha tahaks, siis need kõik leiab Dropboxist, mille link on SIIN


Kui lõpuaktuse iseloomustustest rääkida, siis:

Rõõmsameelne rööprähkleja, kelle suur teadmistepagas ulatub reaal- ja loodusainetest keeleolümpiaadideni. Õppimise kôrvalt jôuab see neiu fotograafiaga tegeleda, maja remontida, oma kuldse bemmiga ringi kihutada, jäsemeid kipsi kukkuda ja sellest kôigest blogida. Paulat kirjeldamaks sobib lause: "Kes teeb, see jõuab!"


1 comment:

Anonymous said...

Väga kena kleit, tõeline printsess oled :)