Pages

Wednesday, June 24, 2015

Jaanipäev 2015


Jaanipäeva veetsin taaskord Suure-Kambjas, mis on ka juba omamoodi traditsiooniks kujunenud. Paraku pole viimastel aastatel eriti korralikku jaaniilma olnud, seega veetsin suurema osa õhtust toas, et vannipildid kiiresti blogisse üles saada. Lõke oli ilmast hoolimata suur nagu alati. Paar pisikest fotohuvilist poissi sain ka pildile. Ja lisaks iga-aastasele imeheale kartulisalatile sai seekord Kambjas isetehtud grillvorste ka, mis olid otseloomulikult superhead. 





Enne päris jaanipäeva käisime Ralfi juures maal ka, sealt pärineb ka pilt tünnisaunast.



Vannipilt 2015


Vannipiltide traditsioon on vist meie pere üks tähtsamaid. Ajurünnakusse kaasatakse kõik asjaosalised, niisiis on meil ideid juba mitme aasta jagu. Sel aastal toimetasin üsnagi omavoliliselt ja tulin viimasel hetkel lagedale hoopis uue ideega. Lõpetamise puhul saadud sülem lilli hakkas vaasides tasapisi longu tõmbama, seega otsustasin neist veel viimast võtta. 


Sel korral on vannipilt eriline mitmel põhjusel. Esiteks on see viies jaanipäev, mil vannipilti teinud olen. 2011. aasta jäi küll vahele, ent loeme seda siiski viiendaks aastaks. Lisaks sellele on see esimene vannipilt, mil vannis on tõepoolest ka vesi! Varem oleme toime tulnud tühja vanniga, mis on ilmselgelt kõigile palju mugavam olnud. Ja kõige tipuks on modell ka uus. 












Pikemat juttu pole vist vajagi, pildid räägivad enda eest. Igatahes oli väga meil väga lõbus ja Maria, kes algul sugugi vette ei tahtnud ronida, jonnis pärast tükk aega ega tahtnud sealt välja tulla. Tänavune vannipilt on aga siin:


Eelmiste aastate piltidega saab tutvuda SIIN

Sunday, June 21, 2015

Kuidas minust Härma vilistlane sai


Veel paar kuud tagasi ei igatsenud ma pikisilmi lõpetamist ega midagi sellega kaasnevat. Kleidiotsingud kippusid muudkui edasi lükkuma, rääkimata soengu- ja meigiideedest. Sellistel puhkudel on hea, kui keegi oskab olla natuke ebamugava kuklataguse hääle eest ja pidevalt tegutsema utsitab. Sel korral oli selleks mu vanaema, kes tuletas mulle tihtilugu terve maikuu vältel meelde, et lõpetamine on peagi käes ja 9. klassi lõpukleidiga sinna ikkagi minna ei passi. Lõpuks otsustasingi Pinteresti lahti teha ja otsida endale kleidi, milles ma ideaalis lõpetada tahaksin. Isegi mingid kõrgemad jõud olid vist aru saanud, et asjaga on parasjagu kiireks läinud ja kui sellega veel venitada, peangi põhikooli lõpetamisest saati kappi unarusse jäänud kollase kleidikesega lõpetamisele minema (maru piinlik, eksole), sest tasus mul vaid Pinterest lahti teha, kui juba vaatas mulle vastu täpselt selline kleit, milles ma oma gümnaasiumile punkti tahaks panna. Mõtlesin kõigest natuke pikemalt kirjutada, sest ehk on kellelgi samasugune planeerimiste ja otsuste virrvarr veel ees, äkki aitab veidi :)


Tuleb tõdeda, et Pinterestist leitud pildiga kaasnev elevus oligi see lüke, mis kogu lõpetamisega seonduva tralli lumekuulina veerema pani. Seadsin sammud Manna Couture õmblussalongi, kus lasin ka oma põhikooli lõpukleidi õmmelda. Suure otsimise peale leidsin lõpuks ka imeilusad kangad Solveigist ja jäin juba kleidiproove ootama. Siinkohal soovitan kõigil oma kleidisoovidega just sinna pöörduda. Kogu kollektiiv pühendati asjasse. Et nad sellist kleiti veel kunagi õmmelnud polnud, murdsime koos pead ja arutasime pisikeste detailide üle, mis kõik kokku tekitas tunde, nagu oleksin päriselt printsess. Jäin kleidiga ülimalt rahule!


Küüned tegi korda mu armas Urve, kes distsiplineeris mind juba väga pikalt enne lõpetamist ja utsitas mind E-vitamiini sööma, et ma üks kord elus oma küüned pikaks suudaksin kasvatada. Kõik see kandis vilja ja Urve tegi mulle kleidiga ideaalselt sobiva küünedisaini ka. Juuksuriga pingutasin lõpuks vist päris üle, sest olin kindel, et tahan oma lõpusoengut Anneli käest saada. Anneli on mu juuksur olnud juba aastaid, ainus probleem on, et ta töötab Tallinnas Frida ilusalongis. Anneli ütles, et Tartusse ta paraku sõita ei saa, aga see-eest oli ta nõus kell pool kaheksa hommikul kohal olema ja mulle soengut tegema. Mõnes mõttes läks kõik isegi väga sujuvalt, sest sain paar päeva enne lõpetamist Tallinna korteriga ka asjad korda, seega ei sain enne juuksurit isegi mõned tunnid magada. Tegelikult oli see seiklemine isegi omamoodi hea, sest muidu oleksin Tartus terve hommiku pabistanud. Selle asemel oli kogu aeg midagi teha ja närveerimiseks ei jäänudki kuigi palju aega.



Lõpuaktus ise oli armas. Võttis hästi kokku kõik need kolm pikka (või siis hoopis lühikest) aastat ja tõi meelde hunniku pisikesi mälestusi, mis juba meelest olid läinud. Ma küll sõna otseses mõttes värisesin enne tunnistuse saamist, aga kõik läks edukalt, jäin isegi püsti. Üks armsamaid asju lõpuaktuselt oli mu klassijuhataja kingitus, milleks oli pühendusega "Lingvistiline mets". Siinkohal tasub vist selgitada, et mul oli oma klassijuhatajaga üpris isemoodi läbisaamine. Teoorias saime me hästi läbi, sest mulle meeldis eesti keel ja temale meeldis, kui kellelegi meeldib eesti keel. Üks mu suuremaid eesmärke kogu gümnaasiumi jooksul oli jõuda vabariiklikku vooru (ja peale 10. klassi lisandus sinna eesmärk saada esikümnesse). Lõpuks sain sellega ka hakkama, aga sisimas oli mul alati tunne, et Kübaral pole minusse kuigi palju usku. Näiteks pöördusin ta juurde vist juba kümnendas klassis sooviga lugeda läbi "Lingvistiline mets", mida polnud veel raamatukogudest saada, aga teadsin, et tal on üks eksemplar. Viisakalt ütles Kübar selle peale, et see on natuke liiga keeruline ja omamoodi raamat. Sinnapaika see jäi, sest teose ostmiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Igatahes kinkis klassijuhataja mulle lõpetamiseks justnimelt selle raamatu ja ütles, et kui on keegi, kes selle läbi võiks lugeda, siis ilmselt mina. Ja see oli temast väga armas, ma leian. 



Ja kõige erilisemaks tegid selle päeva siiski kõik need, kes võtsid vaevaks isiklikult kohale tulla või siis vähemalt kirjutada. Veel eelmisel päeval Mariaga Ralfi lõpetamisel käies mainisin Mariale, kuidas suhteliselt suure tõenäosusega ei ole ma kellegi lillede priority listis ja jään pigem tühjade kätega. Lõpuks sain aga nii palju lilli, et mu metallplaadiga ranne valutab ilmselt veel päris mitu päeva. Aitäh, te olete kõik nii armsad! Kõige leidlikuma sõbranna auhind läheb Mariale, sest kõik räägivad siiani, kuidas mind leidis tänu õhupallidega imehästi üles. 


Ma ei hakanud kõigi nende õnnitlejatega tehtud piltide vahelt üksikuid välja valima ja kõiki siia panna oleks ka vist pisut liiga palju, seega näete siin Reino tehtud kleidipilte. Kes aga õnnitlemisest ka pilte näha tahaks, siis need kõik leiab Dropboxist, mille link on SIIN


Kui lõpuaktuse iseloomustustest rääkida, siis:

Rõõmsameelne rööprähkleja, kelle suur teadmistepagas ulatub reaal- ja loodusainetest keeleolümpiaadideni. Õppimise kôrvalt jôuab see neiu fotograafiaga tegeleda, maja remontida, oma kuldse bemmiga ringi kihutada, jäsemeid kipsi kukkuda ja sellest kôigest blogida. Paulat kirjeldamaks sobib lause: "Kes teeb, see jõuab!"


Friday, June 19, 2015

Patarei ja uued papud



Pikalt seekord ei kirjuta, sest homme on lõpetamine ja tegemist on parasjagu. Eile käisime Reinoga Tallinnas, veetsime vaba aja Patarei vanglat külastades ja saime paar vinget pilti. Ja üks pilt mu beebi uutest papudest ka ehk siis kauaoodatud veljed said lõpuks alla. Ise olen väga rahul. Siinkohal soovitan kõigil huvilistel kaaluda veljeostu just www.parimvelg.ee-st. Väga hea teenindus, saab vastuse kõigile küsimustele ja peale selle on Lennart valmis nõu andma ka kõige muu osas, mille kohta infot puudu jääb. Ise sain velgede vahetamise jooksul autode osas palju targemaks :) 
Not to mention, et Lennartil on väga moos E46 kupee ;)






Tuesday, June 16, 2015

Varahommikune piknik printsessiga


Sõitsime Reinoga nädalavahetusel mööda Lõuna-Eestit ringi ja tiirlesime ümber erinevate järvede. Mis põhjusel, saate teada ilmselt suve lõpus. Seejuures sattusime kogemata ühe maagilise tiigi äärde, kust turritas välja hunnik kuivanud puid, mis tegi selle kuidagi eriliseks ja süngeks. Tasus mul vaid Mariale tiigist rääkida, kui olime otsustanud, et varahommikul teeme fotoreisi ning pikniku. Selle postitusega tahaksingi Maria ametlikult oma muusaks tituleerida, sest ta on alati up for it, olgu mu pakkumised ja ideed kui tahes spontaansed või hullumeelsed. 


Päike tõuseb juba veidi peale kella nelja hommikul, seega otsustasime kella viie paiku teele asuda. Magamine tundus sealjuures muidugi ajuvaba. Mina ei jõudnud voodisse juba selle pärast, et tegin terve õhtu ettevalmistusi piknikuks. Kaevasin Pinterestist välja hunniku ideid ja endalegi üllatuseks kukkus kõik imehästi välja. Hilisõhtul laekus Bulgaariast Johan, kes sobis koos Reinoga imehästi mu küpsetisi ja muud toidupoolist degusteerima. Lisaks sellele sain Johanilt kiire ülevaate lõpureisist, kuhu ma ise lõpuks ei jõudnudki. Tõtt-öelda oli kokkuvõtet isegi lõbusam ja valutum kuulda, kui kohalolek tegelikult olnud oleks, niisiis olen isiklikult vägagi rahul. 


Pikniku jaoks ostsin hunniku puuvilju ja tegin vikerkaarevärvides suupisteid. Ühtlasi tegin paar caprese-varrast, mis nägid päris ilusad välja, ehkki hiljem selgus, et Mariale ei maitse tomatid. Suurimat peavalu valmistas ilmselt brownie küpsetamine, aga õnneks tuli see ka imehea. Poisid said kõik servad ära süüa ja ülejäänud ruudukesed toppisin koos maasikate-mustikatega varraste otsa. Et kogu see kupatus liiga magus ei oleks, tegin kana ning peekoniga wrap'e ka. Kõik see sai valmis umbes kella kaheks öösel, selleks ajaks magasid poisid juba magusat und, literally, pärast kogu seda maiustuste uputust. 



Käskisin Marial hunniku kleite kohale vedada ja ütlesin, et mida rohkem volange, lipsukesi ja pitsi, seda parem. Esialgu plaanisin vähemasti pikniku jaoks isegi kleidi selga ajada ja taimeriga ühe ühispildi teha, ent ilm ei paistnud kell kolm öösel kuigi paljulubav, seega otsustasin sooja pusa ja teksade kasuks. Absoluutselt ei kadestanud Mariat, kes vapralt pisut rohkem kui kümnekraadise ilmaga suvekleidikestes poseeris. 



Et päike tõusis arvatust kiiremini, otsustasime juba pool viis teele asuda. Vahepeal tekkis meil veel lisaks piknikule ja tiigipiltidele idee ka mõnes järves pilte teha, selle jaoks käisin kell neli hommikul kellegi armsat roosipõõsast rüüstamas, sest kusagilt sellisel kellaajal lilli osta on lihtsalt võimatu. Palun vabandust. 



Peale tiigipilte otsustasime kellegi põllul künka otsas piknikku pidada. Pikniku nimetasime ümber pinknikuks, sest kõik oli nii armsalt roosa. Pealegi avanes künka otsast superilus vaade. Maria oli õnnelik, sest ta sai süüa, seega kõik oli moos. Muidugi sai meile ruttu selgeks, et tegelikkuses pole ilusate piltide saamine üldse mitte meelakkumine, sest kogu aeg läheb midagi ümber, saab poriseks või lendab ära. 



Veepildid otsustasime teha Suure-Kambjas, sest Maria muretses veetemperatuuri pärast ja ma julgustasin teda, et kui mu vanaema seal järves iga päev ujumas käib, peab see päris kindlasti küllaltki soe olema. Päris nii soe vist ikkagi ei olnud, sest Maria lõdises päris korralikult, aga pildid saime ikkagi tehtud. Lõpuks olime mõlemad märjad, sest ma suutsin ka ennast järve maha istutada. Siis viisin Maria koju magama ja läksin ise piltidega tegelema. Ise jäin piltidega vägagi rahule. Ohverdasin hunniku und, et saaks kiiresti postituse tehtud. Siin ta lõpuks on. 



Täna hommikul tatsas Kambjas kanakuudist välja kaks pisitillukest tibu. Käisime neid ka vaatamas. Imearmsad pisikesed kisakõrid. Kui nad natuke kasvavad ja enam nii abitud pole, üritan neist mõne pildi ka blogisse saada. Üks neist on pisike tibuprintsess ja teine tundub väike riiukukk olevat, aga eks näis, mis neist välja tuleb. Ühtlasi nägin Kärtsu ja Mürtsu, kes toidavad hoolega puuke, lebotavad päevad läbi ja sobitavad uusi geisuhteid kohaliku poolmetsiku triibulise Priidikuga. 



Täna käisin veel koolis allkirju ka andmas, hinnetelehele ja kõigele muule. Peaaegu lõpetamise tunne on juba, aga päriselt pole veel kohale jõudnud. Natuke aitas sellele tundele kaasa uudis, et eesti keele eksami tulemused on üleval. Nüüd jääb ainult üle matat oodata ja loota, et ma lõpetamisel kleidiga ei komista või midagi.