Pages

Wednesday, April 15, 2015

Nostalgia


Blogi on minu jaoks olnud alati n-ö verstapostide kogum ehk siis koht, kuhu saan alati tagasi tulla, kui mõni mälestus või emotsioon tahab meenutamist või lihtsalt on väike nostalgia. Viimasel ajal on siin üsna vaikseks jäänud ning tegelikult tunnen juba vaikselt tagajärgi ehk siis tihtilugu lihtsalt piltidest ei piisa. Eile oli minu viimane koolikell. Kõik need kolm aastat said ühe piduliku punkti tutiaktusega. Ehkki eksamid on veel ees, on minul küll juba tunne, otsekui oleks kõik tegelikult juba läbi ning jäänud on veel tühised abituuriumiriismed, peale mida on kõik jälle täiesti teistsugune. 


Peale põhikooli läks mu koolivalik kuigivõrd valutult. Olgugi et mingi periood mu blogist sisaldab selgeid Treffneri ja Härma kõrvutamist täis ning iroonianootidest pakatavaid postitusi, on see kuidagi mööda läinud ning tänaseks võin kindlalt öelda, et poleks olnud paremat valikut kui Härma. Tõsi, mu esimene aasta Härmas oli üpriski omapärane ning suurest trotsist tegin kõik tõestamaks, et "prügikastikoolidest" tulles pole sugugi võimatu eliitkoolis ellu jääda või isegi silma paista. See isegi õnnestus, aasta lõpuks olin pisike enesekeskne ja pisut ennasttäis Paula, kes õppis meeletult hästi, pannes selle alla kogu oma uneaja ning viimasedki jõupingutused. Olen selle üle uhke, sest mu kümnenda klassi hinded on märkimisväärselt head, samas olen õnnelik, et peale seda aastat veel oma klassiga nii hästi läbi saama hakkasin. 


Üheteistkümnendas klassis sain aru, et palju lihtsam on asju hästi teha, kui sul on inimesed, kellega koos kõigist raskustest üle saada. Tõtt-öelda ei mäleta ma 11. klassist kuigi palju, kui siis ainult seda, et ma puudusin pea pool aastat koolist oma kipsimaratoni tõttu, ent kõigest hoolimata oli mul meeletult toetav klass ja armsad sõbrad lennust, kes lõputute Venemaad meenutavate naljade kiuste olid minu jaoks alati olemas, kandsid mu kotti ja karke, varustasid mind kodus olles šokolaadi ja Coca-Colaga, tõid mulle kanarulle ja pitsasid, joonistasid mulle kipside peale ja viisid mind kurssi kooligossipiga. Ehk siis "Kutid, pliis!" Paulast oli saanud "Elu on seiklus!" Paula, mis oli palju meeldivam. 


Kaheteistkümnendat klassi iseloomustab minu arvates eksaminärv, mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate seas. Julgen väita, et ideaalse võimaluse tugev ja sihikindel kollektiiv olla rikkus ära see meeletu põdemine ning närveerimine mingi tühise koha pärast kusagil edetabelis. Tean, et koolide jaoks on see tähtis ja õpilaste jaoks on see mõnevõrra tähtis, aga olgem ausad, kogu see edetabelikultus on lihtsalt jabur. See on muidugi tore, et meil on numbrid tähistamaks seda, kui tublid või vähem tublid me mingites asjades oleme, aga (vau, kui proosaliselt see nüüd kõlab) tähtsamaid asju ei saa niikuinii numbritega hinnata. Tegelikkuses olen pigem edetabelis viimaste seas, kui tean, et olen kolm aastat veetnud inimestega, kes minu maailmapilti suuresti avardanud on ja õpetanud mulle, kuidas olla parem inimene. Mitte, et Härma nüüd teistest koolidest kordades parem kool oleks, my point is, et õppida saad sa kõikjal, mina lihtsalt leidsin endale Härmast oma inimesed. 


Päris lõputiitreid siia veel ei tule, sest lõpukleidipiltide juurde peab ka midagi jääma, ent vähemalt sain jälle klaviatuuri soojaks üle pika aja. Esimesed kaks pilti on eilsest, esimene pilt on tribute Statoilile ning Kakukesele, sest need kaks on vähemalt viimase aasta jooksul olnud lahutamatu osa mu elust ja teinud abituuriumi tükkmaad talutavamaks. Teised on veidi vanemad. Nimelt käis Tartus üks vahva USA fotograaf Ty, tema ja sõprade koos käisime aparaaditehast ning trükimuuseumi avastamas. Soovitan soojalt kõigil uudistama minna, sest sealne aura on päris omapärane ning peagi muutub see kõik täielikult, sest sellest saab omamoodi Tartu loomelinnak kohviku ning muude toredate üllatustega. 


No comments: