Pages

Wednesday, April 22, 2015

Aasia tulikad ja linnupiim


Paula jaoks ei ole vist midagi paremat, mis teeks halva päeva paremaks, kui vaas, kus on hunnik aasia tulikaid ja linnupiimasid. Jagan teiega ka oma positiivsusest pakatavat kimbukest.





Tuesday, April 21, 2015

GIVEAWAY!



Otsustasin vahelduseks veidi blogi elustada ja mõtlesin, et miks mitte ühendada kaks toredat asja ja "ära anda" kaks fotosessiooni. Ehk siis hea meelega loosiksin välja kaks inimest, kes saaksid minuga pildistama minna. Varsti on ilmad ka ehk ilusamad ja hiljem jääb vaid üle otsustada, millise fotosessiooni korraldame, sest idee poolest võin ma pildistada nii autosid, modelli/modelle või koduloomi (või kõiki korraga), mille iganes järele tuju on. Kingin teile killukese oma ajast ja luban endast parima anda :)

Osalemiseks tuleb esiteks klikkida "like" Paula blogi Facebooki lehel, mille leiab SIIT. Teiseks tuleb Facebookis jagada selle giveaway teemalist postitust, mille leiab Paula blogi Facebooki lehelt (siit). Ühtlasi jätke FB postituse alla kommentaar selle kohta, et olete postitust jaganud, muidu ma ei saa teid kirja panna kuidagi :(

10. mail loosin välja kaks võitjat!

Friday, April 17, 2015

Wednesday, April 15, 2015

Sinililled

Sain täna Ingerilt toreda uudise, et mind on parimate blogide kandidaadiks nomineeritud. Siinkohal tahaksin tõdeda, et kuigi kõik need kuus aastat näitavad ilusti ära Paula tõusud, mõõnad ja arengutee fotograafiaalaselt, siis väga suur osa mu blogist on see, mis ta on, vaid tänu teistele. Seega teen väikese shout out'i Reinole ja Johanile, keda võib julgesti mu blogi contributor'ideks nimetada ning Johanit ilmselt isegi vaimseks mentoriks, sest tänu temale olen ma üldse oma kaameraga taaskord sina peale saanud. Kindlasti tahaks ära mainida ka mami ja kõik-kõik teised, kes on viitsinud aega minu, blogi ja piltide alla panna :) Ehk siis kui keegi tahab veel neile (või siis meile) kõigile pika pai teha, võite oma hääle anda järgneval lingil pildiblogide rubriigis: https://surveer.com/s/MS6YDBNB

Täna sain lõpuks sinililledest pildikesed tehtud, mida kogu aeg edasi lükkasin. Tuul oli korralik, seega makroobjektiiviga mässamine oli paras peavalu, ent midagi isegi sain.






Nostalgia


Blogi on minu jaoks olnud alati n-ö verstapostide kogum ehk siis koht, kuhu saan alati tagasi tulla, kui mõni mälestus või emotsioon tahab meenutamist või lihtsalt on väike nostalgia. Viimasel ajal on siin üsna vaikseks jäänud ning tegelikult tunnen juba vaikselt tagajärgi ehk siis tihtilugu lihtsalt piltidest ei piisa. Eile oli minu viimane koolikell. Kõik need kolm aastat said ühe piduliku punkti tutiaktusega. Ehkki eksamid on veel ees, on minul küll juba tunne, otsekui oleks kõik tegelikult juba läbi ning jäänud on veel tühised abituuriumiriismed, peale mida on kõik jälle täiesti teistsugune. 


Peale põhikooli läks mu koolivalik kuigivõrd valutult. Olgugi et mingi periood mu blogist sisaldab selgeid Treffneri ja Härma kõrvutamist täis ning iroonianootidest pakatavaid postitusi, on see kuidagi mööda läinud ning tänaseks võin kindlalt öelda, et poleks olnud paremat valikut kui Härma. Tõsi, mu esimene aasta Härmas oli üpriski omapärane ning suurest trotsist tegin kõik tõestamaks, et "prügikastikoolidest" tulles pole sugugi võimatu eliitkoolis ellu jääda või isegi silma paista. See isegi õnnestus, aasta lõpuks olin pisike enesekeskne ja pisut ennasttäis Paula, kes õppis meeletult hästi, pannes selle alla kogu oma uneaja ning viimasedki jõupingutused. Olen selle üle uhke, sest mu kümnenda klassi hinded on märkimisväärselt head, samas olen õnnelik, et peale seda aastat veel oma klassiga nii hästi läbi saama hakkasin. 


Üheteistkümnendas klassis sain aru, et palju lihtsam on asju hästi teha, kui sul on inimesed, kellega koos kõigist raskustest üle saada. Tõtt-öelda ei mäleta ma 11. klassist kuigi palju, kui siis ainult seda, et ma puudusin pea pool aastat koolist oma kipsimaratoni tõttu, ent kõigest hoolimata oli mul meeletult toetav klass ja armsad sõbrad lennust, kes lõputute Venemaad meenutavate naljade kiuste olid minu jaoks alati olemas, kandsid mu kotti ja karke, varustasid mind kodus olles šokolaadi ja Coca-Colaga, tõid mulle kanarulle ja pitsasid, joonistasid mulle kipside peale ja viisid mind kurssi kooligossipiga. Ehk siis "Kutid, pliis!" Paulast oli saanud "Elu on seiklus!" Paula, mis oli palju meeldivam. 


Kaheteistkümnendat klassi iseloomustab minu arvates eksaminärv, mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate seas. Julgen väita, et ideaalse võimaluse tugev ja sihikindel kollektiiv olla rikkus ära see meeletu põdemine ning närveerimine mingi tühise koha pärast kusagil edetabelis. Tean, et koolide jaoks on see tähtis ja õpilaste jaoks on see mõnevõrra tähtis, aga olgem ausad, kogu see edetabelikultus on lihtsalt jabur. See on muidugi tore, et meil on numbrid tähistamaks seda, kui tublid või vähem tublid me mingites asjades oleme, aga (vau, kui proosaliselt see nüüd kõlab) tähtsamaid asju ei saa niikuinii numbritega hinnata. Tegelikkuses olen pigem edetabelis viimaste seas, kui tean, et olen kolm aastat veetnud inimestega, kes minu maailmapilti suuresti avardanud on ja õpetanud mulle, kuidas olla parem inimene. Mitte, et Härma nüüd teistest koolidest kordades parem kool oleks, my point is, et õppida saad sa kõikjal, mina lihtsalt leidsin endale Härmast oma inimesed. 


Päris lõputiitreid siia veel ei tule, sest lõpukleidipiltide juurde peab ka midagi jääma, ent vähemalt sain jälle klaviatuuri soojaks üle pika aja. Esimesed kaks pilti on eilsest, esimene pilt on tribute Statoilile ning Kakukesele, sest need kaks on vähemalt viimase aasta jooksul olnud lahutamatu osa mu elust ja teinud abituuriumi tükkmaad talutavamaks. Teised on veidi vanemad. Nimelt käis Tartus üks vahva USA fotograaf Ty, tema ja sõprade koos käisime aparaaditehast ning trükimuuseumi avastamas. Soovitan soojalt kõigil uudistama minna, sest sealne aura on päris omapärane ning peagi muutub see kõik täielikult, sest sellest saab omamoodi Tartu loomelinnak kohviku ning muude toredate üllatustega. 


Thursday, April 2, 2015

Tükike Disneylandi



Oma eelviimase päeva Californias veetsin imelises Disneylandis. Anaheimis asuv hiiglaslik park oli tegelikkuses veelgi võimsam, kui olin endale ette kujutanud. Pargis jalutades tekib tunne, nagu oleksidki maagilises Disney maailmas, kus kõik on imearmas ja filmilik. Pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, seega see postitus peaks enda eest päris palju ilma tekstitagi rääkima :)















Maagiline oli ka see, et Disneylandis sain esimest korda kokku Gretaga, kes juhtus samal ajal samuti üksi Californias ning samal päeval ka Disneylandi. Väga vahva kokkusattumus igatahes, kahekesi oli seal palju lõbusam ka ja ühtekokku veetsin pargis 13 tundi. 





Õhtupoolikul liikus läbi pargi suurejooneline paraad, kus võis kohata kõiki pargis olnud filmidest ja multikatest tuntud tegelasi. Ja õhtu lõpetas võimas veeshow, kus veeseinal mängiti erinevaid Disney multikaid ja üleüldse tehti igasugu tralli (peate ise kohale minema).