Pages

Friday, January 2, 2015

Minu 2014 in a nutshell



Seekord jään lõppenud aastat kokkuvõtva postitusega pisut hiljaks. See aga ei muuda fakti, et tegu on olnud väga sündmusterohke ja huvitava aastaga. 2014. aasta algas minu jaoks üldsegi Pärsia lahes, Bahreinis, kus võtsime seda vastu meeletult hea Tom Yumi supi ning palju meeldivama ilmaga, kui sel aastal Tartus. 


Kindlasti on 2014. aasta põhilisteks märksõnadeks aasta alguses minu ellu tulnud kahel toredal kipsikesel, millest esimese sain oma sünnipäeval ja teise klassireisil Venemaal. Tagantjärele võin öelda, et mingil määral mõjus see üpriski motiveerivalt koolitöö suhtes, sest pole omal käel vist kunagi nii palju kodus koolitööde kallal vaeva näinud. Teisalt lükkas see aga pikalt edasi minu juhilubade saamist, mistõttu saingi oma kuldse buumeri rooli istuda alles augustis. Vaatamata sellele on need 5 kuud autoroolis olnud väga meeldejäävad ning hoolimata paarist pisikesest šokiteraapiana mõjunud liiklusõnnetusest olen teinud megavingeid väljasõite nii Rummu karjääri kui Kablisse. Kui varem suutsin heal juhul eristada BMW-sid Mersudest, siis tänu kõikidele pisikestele autoga seonduvatele apsakatele oskan pisut julgemalt kaasa rääkida autoalastel teemadel, mis on väga suur saavutus :D


Ühtlasi jääb see aasta väga hästi meelde minu taasavastatud armastuse poolest fotograafia vastu, millele aitas kaasa photo challenge (aitäh, Jaanika!). Mu portfoolio on täienenud sel aastal rohkem, kui ta seda on teinud viimase 5-6 aasta jooksul, mil ma ühtekokku kaamerat omanud olen. 


Öeldakse, et see, mida teed vana-aasta õhtul, kandub üle kogu järgmisse aastasse. Mingil määral võin tõdeda, et see vastab tõele. Kogu mu aasta pole küll möödunud Bahreinis Tom Yum'i süües, ent veel ühelgi aastal pole ma nii palju uusi toitusid tegema õppinud ja nii palju kokanud, kui 2014. aastal. Loodan, et 2015. aastal jätkan samas vaimus ja äratan oma segasevõitu blogis ka kokandusnurga, kus saan teiega oma suuremaid šedöövreid jagada. 


Suure osa sellest aastast olen veetnud majaomaniku rõõmude ja muredega tutvudes. Suvel jõudsin arusaamale, et aia korrashoidmine on meeletult aega ning järjepidevust nõudev töö ning vaatan palju mõistvama pilguga tagahoove, kus kõik on perfektselt paigas. Olen aru saanud, et nii auto kui ka majaga kehtib seaduspära, et ühe mure lahendamisel kerkib esile teine või hoopis mitu uut, niisiis ei saa töö kunagi otsa. Peaaegu olen loobunud oma toa korrashoidmisest, sest kui palju ma seda ka ei kraami, lõpetan ikka takistusrajale sarnaneva kuhja otsas. Siiski, vana-aasta õhtul koristasin veidi, lootes, et see kandub mingilgi määral uude aastasse edasi (life hacks).


2014. aastal ärkas minus lõplikult hirm tuleviku ees, sest gümnaasium on kohe läbi ning seejärel muutub kõik täielikult. Siiani pole oma tulevikus veel selgusele jõudnud, ent üritan teha kõik, et ei peaks edaspidi oma otsustes kahtlema ega neid kahetsema. 


Uusaastalubaduste osas olen ma alati üpriski skeptiline olnud, ent seekord leidsin kuldse kesktee ning keskendusin pisut üldisematele eesmärkidele igas valdkonnas. Kooli suhtes püüan vaatamata lõpusirge lähenemisega kaasnevale motivatsioonilangusele ning tõusvale elevusele keskenduda ja püüelda parimate võimalike tulemuste poole ehk siis anda endast maksimum ja teha kõik endast olenev, mis iganes selle tulemus ka poleks. Ühtlasi tahaks ma palju rohkem raamatuid lugeda, sest mingil põhjusel on armastus lugemise vastu, täpsemalt öeldes harjumus leida aega lugemiseks, minust suure kaarega mööda läinud, millest on väga kahju. Perele ja sõpradele mõeldes plaanin keskenduda rohkem inimestele, kes seda tõeliselt väärivad ning näidata vaatamata oma isikuomadusele, mille tõttu ma näitan ise teiste suhtes väga vähe initsiatiivi üles, isegi kui nad mulle väga korda lähevad, rohkem omal algatusel asju ära teha. Tervisest rääkides püüan kindlasti leida rohkem aega, et trennis käia (ja vähem aega kipsis olla), ühtlasi tahaks kõige muuga pisut tervislikemate eluviisideni jõuda, mida iganes see siis ka ei tähenda. Sel aastal tahaksin rohkem oma hobidega tegeleda, mitte et mul neid kuigi palju oleks, aga päris vahva oleks võtta ette mõni fotoreis või õppida paremini ära trummide mängimine. Kokkamine läheb ehk ka sinna alla. Ühtlasi olen peaaegu lubanud Saarale, et panen püsti oma juuksuriteenuse, mis kätkeb endas seda, et tulen mistahes ajal kohale, teen soovijale lokid ning viin ta oma kuldse buumeriga vastavale üritusele. Iseenesest on see väga appealing idee. Koristamine vist ei lähe hobide alla, aga selle võiks ka paremini ära õppida... Ja siit tuleb aasta kõige suurem ning tähtsam lubadus: luban olla oma asjade suhtes hoolivam ning ettevaatlikum, ehk siis mitte ainult hoida oma uut kuldset kullakest (loe: telefoni) nagu kullatera, vaid teha seda kõigi oma asjadega, mis ma sel aastal ära suutsin lõhkuda (kaamera, laadijad, telefon, kaks telefoni ja lugematul arvul muud varandust). Blogist rääkides tahaks lubada, et sel aastal korraldan taas mõne giveaway või muud laadi võistluse ja üritan rohkem kirjutada või siis tegeleda rohkem huvitavate asjadega, millest blogisse kirjutada.


Seda postitust valisin illustreerima just need pildid, mis mulle endale ühel või teisel põhjusel kogu sellest aastast kõige meeldejäävamad või tähendusrikkamad on. Kes vähegi blogi on jälginud, on neid ilmselt juba siin või seal silmanud :)











Igatahes soovin teile imetoredat uut aastat ja loodan, et aasta pärast saan veel vingema kokkuvõtte veel rohkematele toredatele lugejatele teha :)

6 comments:

Anonymous said...

väga lummavad lilled on seal lauaga pildil vaasis, ei saanud silmi pealt ära.

ennnu said...

Siiamaani ei saa aru, kuidas sa seda kõike suudad, viitsid,jouad.

Anonymous said...

paula, see on fucking imeline compilation :))

Paula Johanna Adamson said...

A1: need on tegelikult kunstlilled, ma olin ka päris lummatud
ennnu: ega ma ise ka ei tea, kas hakkama saan :D
A2: päris täpselt ei tea, kas on iroonia või ei, aga aitäh? :))

Maiken said...

leidsin siit postitusest tõsist äratundmisrõõmu lõigust, milles sisaldus just see lause: "Olen aru saanud, et nii auto kui ka majaga kehtib seaduspära, et ühe mure lahendamisel kerkib esile teine või hoopis mitu uut, niisiis ei saa töö kunagi otsa.". pole veel juhtunud nägema, et mõnes teises blogis keegi selle välja ütleks, nii-et tundus lausa, et olen ainus, kes nii tunneb. igatahes on see täpselt minu mõte. ja eriti karmid on perioodid, kus kõik need asjad korraga juhtuvad, ning just siis, kui arvad, et oh, nüüd on lõpuks kõik korras, tuleb järgmine nii-öelda pauk. aga mis ei tapa, see teeb tugevaks, pidi vist nii olema? :D

ps. kihvtis toonis buumer ;) oma kodulinnas ma ilmselt sellist kuldset küll näinud pole ühegi margi seas. mu enda "lapsukesed" on üks metallikroheline ja teine sinine, ehk siis rohkem klassikalised. ja üks neist viibib praegu kahjuks sinu kodulinnas ravil juba pikemat aega :(

Maiken,
Part of me

Paula Johanna Adamson said...

Nii armas kommentaar :) Aga jaa, mõistan Sind täielikult selle äratundmis"rõõmu" osas. Buumerikomplimendi eest samuti aitäh, on mingil määral päris eriline teine tõesti :)

Leidsin nüüd uue blogi, mida lugeda, wii :)