Pages

Sunday, December 27, 2015

South Pointe Park


Jalutasime eile poolsaare lõunatippu, et South Pointe parki näha ja päikeseloojangut vaadata. Tavaliselt jääme loojangutest suure hotellirodu tõttu ilma, aga eilne oli küll 5-kilomeetrist jalutuskäiku väärt. Pealegi oli South Beachis hunnik metsikuid kasse, kes peesitasid koos turistidega vee ääres. 













Wednesday, December 23, 2015

Española Way & Hosteria Romana


Kui me eelmine kord Luigega USAs käisime, ostsime PlayStationi jaoks sellise mängu nagu The Crew. Ma ise pole sellega eriti tutvust teinud, aga Luige mängis selle otsast lõpuni läbi ja nüüd on tal seal lihtsalt hunnik raha ja ilusaid autosid, millega mööda Ameerikat ringi sõita ja lollusi teha. Mõnda aega enne Miamisse lendamist oli Luige jälle igavusest The Crewd "mängima" hakanud ja vuras parasjagu oma ringraja jaoks ümber tuunitud kirsipunase BMW Z4-ga mööda tänavaid ringi, kui ma juurde astusin ja uudistama jäin. Lõpuks võtsin puldi kätte, valisin sihtkohaks Miami ja sõitsin mööda liivaranda ning tänavaid ringi. Ehkki mu esimene USA reis oli Miamisse, ei mäletanud ma sellest kuigi palju. Üldpilt Miami Beachist on igatahes The Crew omaga äravahetamiseni sarnane - küllaltki madal ja hästi päikseline, heledatest ehitustest ja palmidest tulvil.


Ometi on siin üks tänav, mis on täiesti teistsugune. Kui üks armas poiss hotellist poleks seda meile soovitanud, poleks me sinna ilmselt kunagi ära eksinud. Tegu on Española Way'ga, nagu ma ühes postituses juba ka mainisin. Kusagil Washington Avenuel on Moshi Moshide ja Mauro kohvikute vahele peidetud üks pisikene kõrvaltänav, mis oleks literally nagu Miami oma väike Hispaania. Seal kuuleb alati salsarütme ja seal on alati rahvast. Pealegi on seal minu ja Luige lemmikrestoran Hosteria Romana, kus ettekandjad laulavad 'O Sole Miot ja kus pakutakse ülihead ciabatta't. Lisaks sellele on neil ülikirju menüü, mis varieerub seinast seina, kusjuures kõik, mida me Luigega proovinud oleme, on superhea olnud. Ühesõnaga, see koht on lihtsalt ülimalt maagiline. Täna käisime seal neljandat korda ja tegime sellest tänavakesest pilte ka, et teile natukene aimu anda. Salsarütmid ja toidulõhnad tuleb kahjuks ise juurde mõelda.

Võrdluseks Lincoln Roadi pilt ka :)

Monday, December 21, 2015

Gingerbread lattes & ugly Christmas sweater cookies


Kuulsime täna taksojuhilt, et siin pole viimased 7 aastat nii tuuliseid jõule olnud. Vaatamata tuulele on siin ikkagi mõnusalt soe, nii et pole hullu miskit. Viimastel päevadel oleme oma itaalia kohakeses toite nautinud, aga täna tuli korraliku burgeri isu. Otsisime tükk aega ja leidsime lõpuks Meat Marketi, mis kusjuures oligi Tartu omale üllatavalt sarnane. Alustades menüü disainist, lõpetades taldrikute ja ülesehitusega - kõik oli peaaegu identne, aga üldmulje, toit ja teenindus kordades parem. Muu hulgas arvutasime, et jalutame päevas keskmiselt 10-15 kilomeetrit, mis on võrreldes Eesti statistikaga ikka sky high

Praegu jõudsime hotelli tagasi, teen oma diskreetse matemaatika testid ära ja siis läheme öist Miamit pildistama :)

Sunday, December 20, 2015

Happy holidays!


Mu esimene semester ülikoolis on viimaks läbi. Kõik asjad, mida poleks tohtinud viimasele nädalale jätta, kuhjusid ikka viimastele päevadele. Õnneks lahendasime asja väga valutult ja tegime mu kodust MAHB11 uue ühika, kus õppetöö kestis hommikust hommikuni ja kupeedega sai pea pool kursust hommikul ka kooli transporditud. Kokku kestis me õpimaraton umbes kaks nädalat. Mu kõige ärevam hetk jääb kuhugi teise nädala algusesse, kui olime vist viiekesi minu pool ja kõht läks maru tühjaks, aga keegi ei tahtnud linna minemise ega kokkamise peale aega raisata, nii et tellisime Mõigu Peetri Pizzast hunniku pitsasid. Mina pidin neile järgi minema, sest pizzakullerit me ka ei raatsinud võtta, tudengielu siiski. Istusin siis viimasel hetkel oma kuldsesse bemmi, et pitsad ruttu koju tuua. Üllatus-üllatus, bemm ei liikunud kuhugi. Tagasi mõeldes tundub imelik, et ma selle pärast muretsema ei hakanud, aga ju siis oli kõht nii tühi. Istusin MG-sse, millel olid all suverehvid ja mis pole just kuigi talvine auto, seega olid aknad seest läbimärjad ja terve tee tuli külg ees sõitmise kõrvalt veel akent ka kuivaks nühkida. Kohale ma igatahes jõudsin ja pitsad said ka soojalt koju toimetatud. Alles järgmine päev hakkas bemmi alt tilkuv käigukastiõli meelt morjendama. See selleks. Neljapäeval sai viimane arvestus tehtud ja reedeks olin juba Miamis. Ükski 10-tunnine lend pole vist nii lühike tundunud - sain kõik unetud ööd tasa magada ja õnneks loksusin kohalikku aega ka ilusti sisse, seega jet lag pole seekord mureks (kuni Eestisse minekuni). 



Miami on igatahes super. Pole ammu sellist olukorda olnud, kus lihtsalt ei pea mitte millegi pärast muretsema. Esiteks ei tunne su keha pidevat muret liigselt külma temperatuuri pärast ja teiseks ei tuksu kuklas diskreetne matemaatika ega kujutav geomeetria. Pistad jalakesed ookeanisse, jood Snapple'it ja loodad, et kookospähkliga vastu vahtimist ei saa. Pealegi reisin ma isikliku staarfotograafi Reino Luigega, kellel on õnneks kogu aeg flow peal! Leidsime endale hotellist insider'i ka, kes soovitab meile kohti, mis on kordades erilisemad tavalistest turistikatest. Stay tuned! Ja pray for Reino, et kõik imelikud mütsid, mis ta siit ostab, kohvrisse ära mahuksid.

Monday, November 23, 2015

STREET.EE kalendri teaser vol 1


Pikemat aega olen blogis ääri-veeri mingist kalendrist jahunud ja alati selleni jõudnud, et kunagi hiljem räägin sellest täpsemalt. Otsustasin üsna omavoliliselt, et nüüd on see aeg käes, sest täna saatsin ametlikult pildid ära ja varsti-varsti peaks kalender juba valmis ka saama. Ühesõnaga otsustas Street.ee viimasel hetkel, et võiks aasta lõpuks üheskoos autohuvilistele kalendri kokku panna. Aega oli meil selleks umbes kaks kuud, mistõttu on kõik pildid küllaltki sügisesed, aga eks see esimene vasikas kipugi pigem aia poole minema ja vähemalt on meil nüüd aimu, mida järgmistel aastatel teisiti teha. 

Minu ülesandeks oli kalendrisse panustada kolme pildiga, millest kujunes lõpuks viis. Esimene pilt pidi olema BMW-de ühispilt, kuhu esialgu oli oodatud kõvasti rohkem masinaid, aga mõnel autoomanikul polnud mahti pildile tulla ja mõned neljarattalised olid parasjagu veidi põdurad või sootuks tükkideks võetud, niisiis oli autosid pildil lõpuks ainult viis tükki. Modellegi pidi esialgu kaks olema, aga üks neist hüppas mõned tunnid enne pildistamist alt ja siinkohal tänan veelkord Kärolit, kes väga short notice'i peale ikkagi oli nõus kaasa aitama. Käroliga oli muidugi väga lihtne ka, sest ta näeb alati super välja. 

Tegelikult sai just selle esimese pildistamisega üsna selgeks, et fotograafiks ma kunagi päriselt saada ei tahaks. Kogu see aeg, mis läks korraldamise ja planeerimise peale, oli tegelikult meeletu. Sinine beebi tuli näiteks kohale Tallinnast ja treileriga. Kõige suurem närvikõdi oli aga hoopis stuudiovälkudega, mis tuli kuidagi vooluvõrku saada ja et meil kusagilt paarisaja meetri pikkust pikendusjuhet võtta ei olnud, tuli kiiresti kusagilt genekas leida. Rääkimata muudest seiklustest, näiteks nagu sõbranna käest enne pildistamist laenatud föönist, millega musta E30 udutuled seest ära kuivatada, või siis pidevast närvikõdist, et ega meid enne soovitud pildi saamist laululavalt minema ei kupatata, sest keegi otseselt vist ei olnud toimuvaga kursis. Tehtud ta igatahes sai :)

PS. Tegelikult olid pildid kõvasti sügisesemad ja üleüldse sattusid kõik minu pildistamised täpselt sellistele päevadele, et õues oli paks piimjas udu ja ühtegi päiksekiirekest polnud kusagilt lootagi. Andsin endast parima, et kalendriomanikud päris aastaringselt sügispilte vaatama ei peaks. 

Nüüd on teil veidi aimu sellest, mida kalendrist oodata võib, nii et jõuludeks soovitan kõigil endale üks Street.ee kalender soetada, sest lisaks minu piltidele leiab sealt ka teiste fotograafide töid, mis on kohati vähe eksklusiivsematest masinatest. Bemmipildi valisin endale üsna ilmselgetel põhjusel... :D

Wednesday, November 18, 2015

Miu


Vahel unustan suisa ära, et mul veel blogi on. Praegugi tuli see meelde tänu mingile blogiuuringu meilile, millega seoses olin sunnitud oma viimase aja blogi statistikat vaatama. Päris nukker, mis mu vaatamistega juhtunud on, aga kes see ikka viitsib kuu aega ühte ja sama sinist bemmi vaadata. Teine asi, mille peale see küsitlus mõtlema pani, oli see, mis eesmärki mu blogi üldse täidab. Ma isegi ei tea enam, kas kirjutada teile pikki lugusid oma mehhatroonikuelust või tilgutada siia vahel pilte, mida on vähese vaba aja tõttu ka viimasel ajal arvutis üpris vähe. Pilte teeksin muidugi rohkem, kui mu armas-kallis muusa Maria poleks UK-sse läinud, seega kui leidub keegi, kes Mariat vahel asendada tahaks, siis võite mulle alati kirjutada-joonistada :)


Väiksed plaanid mul muidugi on, seega kui kõik lugejad päris ära pole kadunud, võin lubada, et varsti läheb veidi huvitavamaks. Kui esimene semester läbi saab, saab kooliasjadest ka ilmselt pisut rohkem selgust ja mul tekib veidi uneaega, mida blogimisele ohverdada. Jõulude paiku saate verivorstide kõrvale ehk palmipilte vaadata ja kui kõik hästi läheb, siis varsti näete mu kuldset liikurit rohkem kui lihtsalt pildikaunistusena. Ja varsti-varsti saan teile oma Street.ee kalendriseiklustest ka rääkida ning pilte jagada. 


Seniks jätan teile mõned pildid Luige käeharjutusest ja luban (nagu alati) anda endast parima, et varsti blogis natukenegi huvitamaks läheks. Praegu jooksen raamatukokku kinemaatika kontrolltööks õppima.

Sunday, October 25, 2015

Koonuslõigetest


Tõtt-öelda on viimasel ajal raske blogisse midagi asjalikku kirjutada. Ülikoolil on lihtsalt imekspandav võime mind energiast nii tühjaks imeda, et igal õhtul sekundeerin Jenna Marbles'i arvamust adulthood'ist, et kõige suurem bliss on teha mitte midagi. Vahel joonestan kella kaheni öösel koonuslõikeid, siis jälle õpin staatika ja kinemaatika aksioome pähe. Mõnikord isegi magan veidi! Esimesest semestrist on pool hämmastavalt kiiresti läbi saanud ja märkamatult jõuab kätte eksamiperioodi eelne kontrolltööde laine. Muudkui ühendad laborites oma juhtmekesi ja vaatad, et LED-id õigesti tööle saaks ja ei pane tähelegi, et aeg lendab.



Hiljuti käisime kursaõega Kassikohvikus oma stressi maandamas ja vähe sellest, et ma suurest kassiigatsusest kiisusid nähes veidi ogaraks läksin, avastasin midagi hoopis hullemat. Ma polnud isegi tähele pannud, et lehed on ammu kollased ja et kastanite aeg on peaaegu läbi saamas. Selle tegin tasa ühe pika jalutuskäiguga Nõmmele.


Kogu vaba aeg, mis mul koonuslõigetest ja LED-idest üle jääb, läheb hetkel Street.ee kalendri alla. Sellest ma hetkel veel täpsemalt rääkima ei hakka, sest kalendripilte veel jagada ei tohi. Küll aga näitan teile esimesest pildistamisest pärit nö telgitaguseid kaadreid, mis sai autodest eraldi tehtud. Novembri lõpuks saab ehk lõpptulemust ka jagada. Kui ma selleks ajaks end pooleks pole tõmmanud selle jooksmise, rabelemise ja muretsemisega.

Tuesday, October 20, 2015

Tunnelid




Tühjendan oma postitamata piltide kausta veidi. Siis, kui viimased suvised ilmad olid, käisime Haapsalus kiirendusel ja leidsime vanad varemed ja mingi kunagise korstna.

Monday, October 19, 2015

Street.ee hooaja lõpukruiis


Sel laupäeval sai ametliku punkti minu päris-päris esimene hooaeg Street.ee seltskonnas. Kui aasta alguses käisin avakruiisil, ei teadnud ma sealsest rahvast ega millestki muust sellega seonduvast suurt midagi. Tänaseks on see omamoodi suur pere, kellest kedagi ikka Tartusse sattudes näed ja kes südame omamoodi soojaks teevad. Igatahes oli terve see hooaeg väga vinge ja ükskõik kui palju pahameelt ja peavalu me mingile osale rahvast valmistanud oleme, siis uskuge mind, see on seda täiega väärt olnud...


Lõpukruiis sai meie jaoks alguse Suure-Kambjast, sealt edasi sõitsime Võrru, Otepääle, Elvasse ja tagasi Tartusse. Hea oli näha, et vaatamata korrosioonilembele ilmale ja talveunne kutsuvatele garaažidele rahvast nii palju kohal oli, et kui Elvas üritasin rivi algusest lõppu kõndida, et kõigist pilti saada, väsisin umbes poole peal ära.



Mõeldes tagasi natuke rohkem kui hooaja algusele, siis pisike blond Paula ei teadnud autodest põhimõtteliselt midagi ja vähe sellest, et õõtsad, sarniirid ja kardaanid kõlanuks mulle nagu raketiteadus, ei teinud ma kuigi palju autodelgi vahet. Hea, kui ma bemmid-mersud-opelid mingi maa pealt ära tundsin, ent seeriatest või mudelitest võis ainult unistada. Mitte, et ma tänaseks automehaanik valmis oleksin, aga pool petrol head'ide juttu tundub juba kohati mõistetav ja kui keegi mu lahtise difri kohta midagi ütleb, siis tean vähemalt, et juttu ei ole kusagilt välja tolgendavast jupikesest... Selle kõige võlgnen kindlasti garaažides veedetud öödele-päevadele, kõigile oma autosõpradest sõpradele-tuttavatele, ent olgem ausad, ka United Motorsi mitme kuu pikkustele komejantidele, mis suisa sundisid mind oma blondistaatusest veidi kaugemale arenema, et ma edaspidi (vähemalt mitte sama suurtesse) ämbritesse ei astuks.


Street.ee-st tuleb blogis juttu peagi veel, seda uue aasta kalendriga seoses, mille tegemistega ma fotograafina kursis olen. Aga seda kõike omal ajal. Praegu jätan teile hunniku pilte laupäevasest üritusest :)


Friday, September 25, 2015

Teadlik teadmatus ehk unilife


Kuu aega tagasi seadsin end sisse TTÜ-s, omamata vähimatki aimu sellest, mis edasi saama hakkab. Kuidagi juhtus nii, et mul polnud ülikoolilt mingeid lootusi ega ootusi, mistõttu (või siis tänu millele) hoidsin lihtsalt jooksvalt silmad-kõrvad lahti ja lasin asjadel omasoodu minna. Tutvumisüritustel, retsipidudel ja muudel taolistel üritustel jäi mul õnneks või kahjuks käimata, aga nüüdseks on selgunud, et see ei mänginud isegi otseselt mingit rolli. 


Esimene nädal oli ilmselt kõige morjendavam. Kakskümmend neli mehhatroonikut, kellest kolm on tüdrukud. Iga päev tuli ette selgitamist, mida ma enda arust mehhatroonika erialal teen ja kas ma olen kindel, et ma hoopis juuksuriks õppida ei taha. Peale esimest nädalat väsisid nad õnneks ära ja peale tutvumisüritust olen kõikide oma grupi kursavendadega ja ühe kursaõega (tüdrukuid jäi vahepeal alles vaid kaks) ühel lainel ja paljud neist tekitavad tunde, nagu ma oleks ka nendega Saaremaal elanud (meil on kolepalju saarlasi) ja teaksin neid juba aastaid. Sõnad "pöösas" ja "põõrlema" ei tundugi enam naljakad ja "nõnda" on nüüd loomulik osa mu igapäevasest sõnavarast. 


Õppekava ise on seni parasjagu väljakutsuv, ent ääretult huvitav. Vahel kulutan kuus tundi joonestamise kodutööle, sest ei oska üht või teist punkti leida, teinekord nokitsen mitu tundi LabViews mingit programmi ja lappan erinevaid juhtmeid kokku, mida omavahel isegi ühendada ei saa. Aga lõppude lõpuks saan kõik ikkagi valmis ja olen isegi oma joonestamise eest skooritud nelja miinuse üle õnnelik. 


Kõige suurem erinevus gümnaasiumi ja ülikooli vahel, kallid tulevased kaasteelised, on see, et kui gümnaasiumis on sul selline turvaline tunne ja parasjagu vangerdamisruumi, siis ülikoolis kehtib väga lihtne põhimõte, et nii palju, kui sa teha viitsid, nii palju sa ka saad. Keegi ei kontrolli su kohalolekut või puudumist, keegi ei kirjuta stuudiumisse tulevasi kontrolltöid üles, keegi ei keera sul õpikus lehte ega aja näpuga järge. Tõtt-öelda hea, kui sa üldse tead, milline see õpik õieti olema peaks. Gümnaasium näib selle kõrval äkitselt nagu midagi väga algelist ja lihtsat. Samas võib-olla ma võtan seda ise veel hetkel kuidagi liiga tõsiselt, who knows. Mina igatahes pole veel kunagi ühtegi sammu oma elus niivõrd palju kartnud, kui õpingukava esitamist koos deklareeritud ainetega, sest tervelt kaks nädalat rõhutati meile, kuidas kasvõi üks viga õpingukavas võib sinu jaoks lõppeda "jõuluks koju" fenomeniga. Või noh, mis fenomeniga, meile öeldi seda ka, et see fenomen kehtib pikemas perspektiivis enamike mehhatroonikute puhul, sest lõpetab meist keskeltläbi 30%. 


Ja samal ajal võrdlen oma koolielu Reinoga, kes väisab tulevase automaalrina TTHK tunde ja räägib mulle oma koolist. Vahel on tunne, nagu me elaks kahes täiesti erinevas maailmas, kusjuures imestan ja kadestan vahelduva eduga tema oma. Tõtt-öelda olen ma endale peaaegu kaks uut klassi saanud, üks mehhatroonikutest ja teine automaalritest, sest aeg-ajalt käime Reinoga teineteise tundides ja noh, neljapäevakutel saavad kõik ikka kokku, vahet pole, kas automaalrid või tulevased insenerid. 

Sunday, September 6, 2015

Johanna x crew


Hiljuti laiendas Reino oma mersuajalugu veel ühe ühiku võrra ja rebis turult ühe ilusa 124 kerega kupee, mis on täiega nostalgiline, sest mulle meeldis ta esimene 124 täiega ja siiani olen veidi kurvameelne, et see maha sai müüdud. Igatahes on ta uus silmarõõm palju paremas korras, lausa laitmatu. Pealegi on see armas grauschwartz cruiser, millel on meeletult mugavad tagumised istmed ja väga vinge turvavöösõidukite süsteem. Mul on au olla selle maffialiikuri ristiema ehk siis teie ees on 21-aastane Johanna. Kakuke ja Johanna peaksid suhteliselt hästi läbi saama, sest mõlemad nurruvad 2,2-liitrise benamootori peal ja on facelift'id. Tõsi küll, Kaku on veel vaevu teismeline, seega tal on au olla 15 kilovati jagu võimsam. Ent lõppude lõpuks pole see isegi võistlus, omamoodi naudin Johanna nurru isegi rohkem.





Fotoshoodile aitas kaasa bemeksicrew - Johan, Taaniel, Hendrik ja Karel. Ise jäime tulemusega väga rahule ja üle pika aja oli nii hea pilte teha. Motivatsioon tuli täiega tagasi ja loodetavasti saan teid varsti uue materjaliga üllatada :)