Pages

Sunday, December 21, 2014

17 lauamängu, mida Paula mängida oskab

Kuigi kell on pool neli hommikul, otsustasin ma lubatud lauamängude postituse siiski valmis kirjutada, sest see oli mul vahepeal sootuks meelest läinud. Kogusin siia postitusse kokku kõik lauamängud, mida vähemal või suuremal määral sõprade või perega mänginud oleme ning mida ma julgelt soovitan. Kindlasti jäi üks või teine loendist välja, aga siis jääbki midagi järgmiseks korraks ka. 


1. Kaardimängud
Ma päris täpselt ei oskagi pakkuda, mida pered tavaliselt teevad, kui rohkem rahvast kokku saab, ent meie peres on lahutamatuks ajaviiteks kaardimängud. Kaarte olen mänginud nii kaua, kui ennast mäletan, ilmselt juba sellest ajast, kui ma veel ilmagi näinud polnud. Vahet pole, kas tegu on vaikse nädalavahetusega Kambjas, segastel asjaoludel tekkinud vaba õhtupoolikuga Tallinnas või hoopis mõne muu rahvarohkema üritusega Tartus, kaarte mängitakse niikuinii. Ilma kaardimänguta ei möödu üldiselt ükski õhtu, mil inimesi vähemalt 4-5 tükki koos on ja kaardimängud võivad kesta varajaste hommikutundideni välja. Üldjuhul jääme truuks "Džentelmenile", mille põhimõtteks on käes olevate kaartide järgi saadavate tihide pakkumine ning õige arvu tihide võtmine. Kui Džentelmen liiga pikana näib või vaja veidi nobrainer'imat mängu, mängime "Potikut". Vahel tulevad ette ka "Bismarck" ning "Tuhat". Vahel satub seltskonda mõni uus inimene uue mänguga, niisiis oleme mänginud ka lusikatega kaardimängu, mille nime ma ei tea ja mis on ka üsna lihtsa loogikaga mäng. Usun, et kõikide mängude kirjeldused leiab nende nimedega ka internetist, aga kui kellelgi huvi on või midagi peaks segaseks jääma, võin alati midagi lähemalt tutvustada. Veidi teistlaadi kaardimängudest rääkides on mulle alati "UNO" meeldinud. Väiksena mängisime seda sõbrannadega, peale seda olin selle täielikult unustanud, kuni võitsin Scrabble'i meistrivõistlustelt Barbie-teemalise "UNO", mida me üsna hiljuti ka Reinoga mängisime, kui und ei tulnud. Super hea mäng, kui pole viitsimist midagi väga intense'i mängida. 


2. Klassikaline combo
Otsustasin tuntumad lauamängud ühte patta panna, sest ilmselt teavad neid mänge peaaegu kõik, kes vähegi lauamängudega kokku on puutunud. "Aliast" satun ma väga harva mängima, ent seda tuleb ette suuremas seltskonnas, kui kaardimängudest villand saab. Ühe korra elus olen vist ka Ulakat Aliast (?) mänginud, mis oli minu jaoks natuke jabur ja segane, seega eelistan tavalist versiooni. "Monopoly" oli üks mu lemmikmänge, kui ma veel väiksem olin ja seda oleme ka pere keskis lõpmatuseni mänginud, ehkki ma ei mäleta, millal see viimati juhtus. "Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju" (kui ma õigesti mäletan) on minu jaoks üsna võõras mäng, ent seda on ka paar korda suures lauamängupuuduses mängitud. "Imago" on tore, ent ainult vahelduva seltskonnaga ning tavaliselt kasutame mängijate vähesuse tõttu mängulaual mängijate ühiseid tuttavaid (või näiteks tuntud isikuid, keda kõik teavad). "Yatzy" oli vahepeal minu ja mami üks lemmikmänge ja tegelikult võiks seda isegi rohkem mängida, ent tavaliselt on täringud kadunud või siis pole lihtsalt aega ega viitsimist. Kõige mängitum mäng minu ja emme listis on ilmselt "Scrabble", mida mängisin väga palju siis, kui oma suved Marylandis veetsin. Dani ja Juliega oli seda eriti keeruline mängida, sest nende sõnavara on meeletult lai, ent see-eest õpetas see korralikult inglise keelt. "Scrabble'it" olen mänginud nii eesti kui ka inglise keeles, küll lauamänguna või siis internetis. Hiljuti tõi emme koju "Super Scrabble'i", mis on "Scrabble'i" edasiarendatud versioon - suurem mängulaud, rohkem boonusruute ja rohkem tähti. Nagu eelmises lõigus juba selgus, olen isegi "Scrabble'i" meistrivõistlustel ära käinud, mis oli ka päris omapärane kogemus. 


3. Strateegiamängud
Sellesse alapeatükki rühmitaksin kõik mängud, kus on tegemist mingi muutuva mängulaua ja rohkemate detailidega. Selline on näiteks "Carcassonne", mida ma üksnes korra või paar mänginud olen, aga mille kohta ma mäletan, et see on päris huvitav ja meeleolukas mäng. Üks mu lemmikmänge, mida kunagi issiga hästi palju mängisime, on "Mees, kes teadis ussisõnu". Mingil hetkel õpetasin selle ka emmele selgeks ja isegi talle meeldis. Peaaegu nagu "Yatzy", aga palju vaheldusrikkam ja põnevam. "Katan" on minu jaoks väga märgilise tähendusega mäng, sest mu emale meeldib see väga, ent ma olen alati selle suhtes pisut skeptiline olnud. Tegelikult on see huvitav mäng ja kontseptsioon on väga omapärane, ent mingil põhjusel ei meeldinud see mulle alguses eriti ja lõpuks kujunes see juba iseenesestmõistetavaks, et Paula vihkab "Katani", olgugi et see tegelikult nii pole. Tõtt-öelda lubasin mamiga kunagi 10 korda seda mängida ja olen talle siiani 6 mängu sees. "Fluxx" on mäng, mille tõi meie ringkonda Saskia. Päris täpselt ei tea, kas see just strateegiamängude alla läheb, aga veidi ehk ikka. Tegu on täiesti omalaadse mänguga, kus reeglid muutuvad mängu käigus pidevalt ja kuigi ma olen ainult Oz-i teemalist "Fluxx'i" mänginud, siis tegelikult on neid mitme erineva teemaga. "Resistance" oli üks põhilisi mänge, mida eelmisel aastal kindlate lauamänguritega Richardi pool mängimas käisime. Tegu on minu jaoks jällegi üsna erakordse sisuga lauamänguga, kus mängulaual endal on üsna väike roll ning rohkem on näitlemist ja arutelu, ent siiski on see väga põnev mäng.


Pildid ei ole teemaga absoluutselt seotud, ent pärinevad ühest päris ammusest talvisest sügisilmast, kui me Reinoga koos pildistamas käisime. 

PS: Seda postitust oli väga tore kirjutada, seega kui kellelgi teist peaks veel mõni teemasoovitus olema, siis ootan huviga kommentaare :)

1 comment:

Liis Lätting said...

Ma mäletan ka oma lapsepõlvest, kus mingi aeg sai isaga iga õhtu Yatzyt mängitud :D

Lauamängudest meeldib mulle väga Rummy, mida elukaaslase perega alati mängitud saab. Kaardimängudest Monopoly Deal, mis põhimõtteliselt on ilma mängulauata Monopoly. Ja noh, seal ei pea kinnisvara ostma, vaid mängitaksegi kinnisvara-kaartidega :D