Pages

Sunday, November 16, 2014

Pille, Kevin ja galopp männimetsas


Juba pikemat aega oleme Pille ja Keviniga rääkinud, et võiks ette võtta ja hobuseid pildistama minna. Täna oli see päev! Võtsin Kevini peale ja sõitsime ca 20 km linnast välja, kus oli kümmekond hobust, kellest kaks olid pisikesed varsad, kes olid hästi sõbralikud ja ronisid kogu koonuga pildile. Mingi hetk liikusime (kes auto, kes hobusega) metsa ning tegime seal ühtekokku ligi paar tunnikest pilte.


Viimati puutusin hobustega kokku umbes kümmekond aastat tagasi, kui võitsime sugulastega pääsme päevaks talli, kus saime hobuste eest hoolitseda ja nendega ratsutada. Siis mulle veel meeldisid hobused meeletult ja ma teadsin peast pea kõiki erinevaid tõuge. Mul oli isegi mingi vahva raamat erinevaid tõuge kirjeldavate tekstidega, seega ühesõnaga, olin huge fan. Mingi hetk läks see üle, vist sellepärast, et kõik minuealised armusid mingi hetk hobustesse. Ja alati on nii, et kui Paulale meeldib midagi, mis muutub äkki mainstream'iks, siis ma kuidagi võõrandun sellest. Nii oli näiteks pärlitest ehete tegemisega. Ja vahepeal oli nii fotograafiaga. Igatahes polnud ma ammu ühtegi hobust päriselt käega katsunud ja nii lähedalt näinud, nagu seda täna teha sain. Tegelikult on nad ikka üpris armsad tegelased.



Hobuste pildistamine on aga teema, mis on mulle seni täiesti võõras olnud, seega läks mul päris palju aega, et üldse kompositsioon ja ideed paika saada. Lõpuks jäin ise piltidega täitsa rahule, männimetsa scenery oli nii mõnus ja kuigi lõpuks hakkas juba hämaraks minema, tegi fix hea töö ja saime hakkama. Muuhulgas oli tore Kevini ja Ventoga mööda metsavahelisi poriseid radu offroad'i teha.




Pärast leidsin maja juurest ühe armsa kassipoja, kes oli alguses pisut arglik, aga hakkas silitamise peale nurruma nagu traktor. Ühe külje pealt nägi ta välja nagu pisike Kärtsu. Kasside pildistamisele ei suuda ma kunagi ei öelda.