Pages

Tuesday, November 25, 2014

Maagilised metsapildid ja natuke abituriendiks olemisest


Abituriendi elu peaks olema peaaegu lust ja lillepidu, sest esiteks on õppeaasta lühem ning teiseks on kõik peaaegu tehtud ning ainus asi, millele keskenduda, on eksamid, mis saabuvad alles kevadel. Iga päevaga saan aina paremini aru, et tegelikult on see gümnaasiumi kõige hullem aasta. Vähemalt minu meelest. Minu eksamiperiood on põhimõtteliselt juba alanud - järgmisel nädala lõpuks olen poolte gümnaasiumi lõpueksamitega hakkama saanud (loodetavasti). Teisipäeval on DSD II eksami kirjalik osa, suuline tuleb õnneks või kahjuks alles jaanuaris. DSD eksami teen koolieksami asemel. Reedel on CAE eksam, mille teen inglise keele riigieksami asemel. Seega jah, hetkel olen natukene ärevil selle kõige pärast. 


Muuhulgas olen sel aastal esmakordselt tunnistajaks nähtusele, kus mul on õppekavas aine, mis mulle tohutult meeldib, aga kus ma lihtsalt ei suuda üle kolme ühtegi hinnet saada. Nimelt on meil sel perioodil tuumafüüsika, mis on ausalt öeldes kõige põnevam aine kogu gümnaasiumi jooksul, mida annab väga huvitav õpetaja ja kus ma enda meelest kõigest aru saan. Peale esimese kolme saamist õppisin seda pikalt enne tööd ja tegin asjad endale nii selgeks, kui vähegi oskasin. Ja sain kahe. Ühesõnaga kestab selline fenomen siiamaani. Ainus asi, mis mind pisut lohutab, on tõsiasi, et mu kõik eelmised viis füüsika perioodihinnet läbi 10. ja 11. klassi on viied, seega teoorias võiksin isegi tuumafüüsika kahega rahul olla. Aga ma ei ole. Igatahes pole mul ühegi ainega niivõrd vastuolulist love-hate relationship'i olnud. 

Lihtsalt funfact'in teile, et mu majas on alumisel korrusel kunagine kilpkonnadele mõeldud bassein, mis otsustas just vett üles ajama hakata, seega mitte ainult ei kostu alt korruselt Peterhofi purskkaeve meenutavat veekohinat, vaid peagi saab siin vist basseinipidusid korraldada! Ok, see on rängalt creepy


Muidu pole koolil väga vigagi. Suuremat koolistressi olen hakanud fotograafiaga maandama (ilmselgelt), pealegi olen õnneks eelmise kahe aastaga suutnud enam-vähem kindla hinneteseisu tekitada, mis peab isegi mõnele neljale (ka kahtedele, nagu näha!) vastu, ilma et midagi väga hullu juhtuks. Pealegi on mul Kakuke, kes vähendab koolistressi sel viisil, et ma ei pea selle masendavalt külma ilmaga bussis loksuma ega suurt jalgsi käima. See on küll tohutult mugav ja ebatervislik, ent tasakaaluks motiveerib mu uus Equa pudel mind trennis käima, seega win-win


Natuke nõme, aga ma loodan, et ma pole ainus, kellel mingi viimase aasta motivatsioonikriis on. Ja kui keegi on veel sama murega hädas, siis siin on lohutuseks maagilised metsapildid. Talviste päikseloojangute ja karge ilmaga tekkivate imeilusate värvimängude nimel kannatan selle meeletult pika ja sünge aastaaja kuidagi ära. Pildid on tehtud samas kandis, kust pärinevad hobusepildid ehk siis kusagil Kurista lähistel männimetsas. Oeh, kuidas mulle männimetsad meeldivad...

No comments: