Pages

Thursday, August 21, 2014

Roheliste vahtralehtede peost ja eksamist

Nädal aega tagasi panin punkti liiga kaua kestnud etapile oma elus ja sain lõpuks oma juhiload kätte. Siinkohal võin teile põgusalt rääkida oma väga toredast sõidueksamist, mis algas kell 11:15, umbes kaks tundi peale seda, kui mu sõiduõpetaja oli hommikul käinud ja mu eksamineerija nime välja peilinud ning öelnud, et olen õnnega koos, kuna sain kõige leebema ning toredama eksamineerija. Paar minutit enne eksami algust mõistsin, et tegu pole sama inimesega, kellest Mati mulle rääkis, sest nimed ei klappinud. Süda puperdas pisut rohkem, kuid mõtlesin rohkem sellele, et lõpuks sooritan eksami ikkagi tänu oma oskustele, mitte eksamineerijale ja kui oskusi pole, pole lihtsalt midagi teha.


Minu eksamineerija oli haigeks jäänud (tegelikult ma nägin teda 5 minutit enne oma eksamit veel väga tervena). Igatahes oli minu uus eksamineerija ka väga tore inimene ja mul polnud kordagi kahju sellest, et see teine "haigeks jäi". Terve eksami vältel oli üsna kindel ja rahulik tunne, sest mingit ebameeldivat vaikust ei tekkinud ning eksamineerijaga oli väga hea suhelda. Esialgu sõitsin Kurepalu poole linnast välja ja mõne aja pärast palus eksamineerija mul järgneva kilomeetri jooksul tagasipöörde teha. Eriti irooniliseks tegi minu jaoks olukorra see, et just seda olukorda olin kõige enam kartnud. Ei tea isegi miks, aga eelnevalt õhtul küsisin oma ema käest, mis ma sellisel puhul teen ja ta ütles mulle, et ma peaksin magama minema ja on väga mõttetu enne eksamit kõikvõimalikke stsenaariumeid oma peas läbi mängida. Noh, igatahes oleks ma tol hetkel soovinud, et mul oleks see stsenaariumike peas läbi mõeldud, sest suure närveerimise peale magasin maha 50 meetrit pärast eksamineerija sõnade ütlemist tulnud teeotsa. See aga vallandas minus järjekordse meeleheitliku ohke ning magasin maha ka järgmise teeotsa. Mõistes, et rohkem selliseid teeotsi mul loota pole, vaatasin peeglisse ning nägin, et ei eest ega tagant ei tule pikalt ühtki autot ja võtsin kogu oma julguse kokku, lootes, et kolme manöövriga tagasipööre asulavälisel teel ei saa mu äsja alanud eksamile saatuslikuks. Eksamineerija mu kõrval sattus väikesesse ärevusse ja üritas mu manöövrite vahel mõista, kus on vastassuunavöönd ning kas sealt on karta mõnd autot tulemas, mis nägi üsna naljakas välja, sest ta pöörles oma istmel pisut hüsteeriliselt edasi-tagasi. Pärast oma elu kõige kiiremat kolme manöövriga ümberpööret olingi tagasi linna poole teel. Eksamineerija pühkis laubalt külma higi ning palus mul tagasi linna sõita. Varsti rahunesin maha ja Aardlas ringi sõites küsis eksamineerija minult, kui kaua ma juba sõitnud olen. Vastasin siis pooleldi vabandava tooniga, et lõpetasin autokooli juba enne jõule, aga olin kipsis ja ei saanud eksameid kuidagi tehtud, seega sõitsin oma emaga. Eksamineerija oli mõnda aega vait ning tõdes siis muuseas, et ega ta niisama ei küsi, aga natuke oleks nagu kasuks tulnud see emaga sõitmine. Sellele järgnes kiire parempööre. Siis palus ta mul ARK-i tagasi sõita ja enesekindla neiuna ütlesin, et ma tean küll, kuidas sinna sõita. Mõned minutid hiljem vaatas eksamineerija kella ja ütles kärsitult, et ring läheb pisut pikaks, et ehk lähme nüüd ikkagi ARK-i poole tagasi. Lõpuks me isegi jõudsime ARK-i, parkisin auto kaldjoonte vahele ära. Kusjuures kaldjooned olid mu teine suur hirm eksami ees. Kartsin meeletult, et ma pargin liiga otse või liiga viltu, seega viis emme mu Ülenurme Konsumi parklasse, lasi mul kaks korda kaldjoonte vahele parkimist teha ja väljas kontrollimas käia, siis lasi veel kaldjoonte vahele tagurdada (isegi protest, et ma pole seda kunagi teinud ega pea tegema, ei aidanud) ja pärast nelja katset, mis olid kõik kontrollides osutunud perfektseteks, sõitsime koju tagasi. Seega ARK-is ma seda enam ei kartnud. Siis küsis eksamineerija mu arvamust enda vigade kohta, mille peale pidasin pika ja tõsise monoloogi oma vigadest ja tähelepanematusest ja saamatusest. Eksamineerija tõdes selle peale, et vaatamata pisut kentsakale tagasipöördele oskasin sõita küll ja julgesin ristmike peal isegi kiirendada ega oodanud Stockholmist tulevaid autosid ära. Niisiis olin oma eksami sooritanud.

Mu kullakallis Kakuke, kellega lõpuks ometi päriselt sõita saan.

Igatahes soovitan ma kõigil tulevastel eksaminandidel kõigile oma sisemistele hirmudele enne eksamit vastu astuda ja kardetumad asjad läbi proovida. Ja üldiselt aitab rahulikuks jäämine kõigist olukordadest läbi saada. Mina pidin näiteks eksamil esimest korda üle vasaku õla ümber nurga tagurdama ja kuigi see oli meeletult harjumatu ning pisut hirmutav, sain sellega hakkama ainult selle pärast, et olin äsja teinud kõige totrama tagasipöörde ja polnud päris kindel, kas nad teatavad läbikukkumisest kohe peale viga, seega eeldasin, et olen niikuinii läbi kukkunud. Niisiis polnud ma üldse närvis ja üritasin lihtsalt endast parimat anda, et mitte vastu posti või midagi liikuvat tagurdada. Lõppkokkuvõttes on mul ainult suured-suured tänusõnad oma sõiduõpetaja Matile ja veel suuremad musid-kallid-õhupallid emmele, kes minuga ränka vaeva nägi.


Lubade saamisele järgnes õhtune üllatuspidu. Kes mind vähegi tunneb, teab, kui raske on Paulale üllatusi teha, seega selle õnnestumine oli päris kõva sõna.

No comments: