Pages

Monday, August 11, 2014

Miks ma Kärtsu ja Mürtsu armastan?


Täna sõitsin üle poole aasta õppesõiduautoga ehk siis leppisin Matiga enne neljapäevast eksamit oma järelejäänud kolme sõidutunni ajad kokku ja käisin harjutamas. Õnneks jäi Matil suurem kultuurišokk saamata, kuigi olen vahepeal ainult oma poolhuligaanist emmega sõitnud. Tõtt-öelda ei mäletagi ma nii vaikseid ja hubaseid tunde Matiga. Kui rääkisime, siis üleüldisest liikluskorraldusest ja sain ülevaatliku statistika ARK-i eksamineerijate ning eksamite kohta. 


Blogimispõua vabandan välja kodus jätkuva DIY-remondiga, mis on jõudnud nii kaugele, et meie uksepiita kaunistab vahva pea poole meetri pikkune augusti to-do list ja kui keegi siin majas peaks vähimatki igavusmärki näitama, suunatakse ta elutoa to-do listi juurde endale tegevust otsima. Mitte päris nii, aga tegemist siin tõesti jätkub. Kui ma load ka tehtud saaks, saaksin vist peagi teed ehituspoodidesse nii selgeks, et võiksin neid kasvõi kinnisilmi sõita. 

Avastasin just, et mu blogi headeril on ainult kaks kaksisveed ja ma olen liiga laisk, et seda parandada :(


Muuhulgas mõtlen vaikselt kooli peale, loen raamatuid ja peaks varsti hakkama pliiatsite ja sulgedega ka tegelema ehk siis vihikuid ostma minema. Just praegu näiteks meenus, et pidime "Tõe ja õiguse" esimese osa suvel läbi lugema. Nojah. Ise olen oma aega sisustanud teosega "The Selfish Gene", millest sain näiteks teada, miks mu ema mind tolereerib. Seda ainuüksi seetõttu, et suures plaanis oleme me kõik ellujäämiseks vajalikud mehhanismid geenidele ja selleks, et üks või teine geen oma edasikandumisse võimalikult palju panustaks, ei ole tal mitte kindlat mehhanismi, mis aitab tal välja mõelda, kust leida teine geen oma mitteavaldunud albiinogeeni edasi kandmiseks ja avaldamiseks, vaid piltlikult öeldes lähtuvad nad tõenäosusteooriast, et sugulastel on samad geenid, seetõttu tasub nende eksistentsi panustada ja neid hoida, sest siis on suurem tõenäosus, et samad geenid kanduvad edasi. Ehk siis ma meeldin oma emmele põhimõtteliselt selle pärast, et ma koosnen väga suurel määral samadest geenidest, mis tema ja see on tema kui geenide survival machine'i huvides, et need geenid edasi kanduks. See on nii kurb, samas nii amazing. Samal põhjusel päästavad delfiinid uppuvaid inimesi, kuna neil pole otseselt mingit käsklust, mis aitaks neil tuvastada uppuvad delfiinibeebit, küll aga mingi aimdus sellest, et oma karja hädasolijaid ja hapnikupuuduses siplejaid tuleb pinnale aidata. Fascinating, eksole?


Ja see, et ma Kärtsu ja Mürtsu armastan, on vabandatav, sest kuigi nad ei kanna samu geene, mida mina, siis evolutsiooniliselt on lapsendamine nii väike kõrvalekalle, et selle vastu pole veel mingit kaitsemehhanismi. Ehk siis see on nii väike glitch süsteemis, et seda pole väga mõtet välja juurida. Niisiis on Mürtsu ja Kärtsu alati minu beebipallid, mis siis, et nad koosnevad hoopis geenidest, mis muudavad nad altruistlikuks kõigi suhtes, kes neile Whiskas'i plödi annavad või muudavad nad väga agressiivseks kõikide liikuvate punaste lasertäppide suhtes. 

No comments: