Pages

Sunday, August 31, 2014

Muinastulede öö Suure-Kambjas 2014

 

Muinastulede öö veetmine Suure-Kambjas on saanud omamoodi iga suve lõpetamise traditsiooniks. Kui ma ei eksi, oli see minu kolmas aasta ja kokkuvõtlikult võin vaid öelda, et öist pildistamist pole ma siiani selgeks saanud, aga ma summutan oma saamatust imeliste seene- ja samblapiltidega.


Päeval käisime Valloga metsas. Sain ise sõita ehk siis õppisin aeglustit kasutama ja tegin metsas mudaste rööbaste vahel mõned tiirud. Vallo leidis mulle ideaalse koha põdrajahi jäädvustamiseks. Tegu on mahajäetud majaga vanas kinnikasvanud talukohas, mille aknast näeb põtrade söögikohta ning mille aias on meeletult palju mõmmide jalajälgi. Ja et põdrajaht kestab tunde, on meeldiv, et kõrvaltoas on suur voodi, kuhu saan aeg-ajalt lebosse heita. Nüüd jääb üle vaid loota, et varsti saan teiega jagada pilte põtradest ning karumõmmidest.



Linnalapsena on mul metsas alati huvitav. Valloga on muidugi viis korda lõbusam, sest ma lihtsalt tatsan tal sabas ja kuulan ta imelisi jutte metsast ja jahipidamisest, jälgedest ja loomadest. Seal, kus Paula näeb põõsast, näeb Vallo põdra magamiskohta. Seal, kus Paula näeb niidetud võsa, näeb Vallo hoopis suurt kobrast, kes on väga aktiivne.


Muinastulede öö on Suure-Kambjas alati eriti kodune, sest mu vanaema näeb eelnevalt palju vaeva ja keedab kõigile putru. Lisaks sellele toovad kõik kooki ja muud süüa, seega on järve ääres eriti hubane ja tore olla, kui just ilm väga külm ja vastik pole. Näiteks seekord tegi Stina emme ülihead kräsupead, millest umbes 30% sõin mina ära.



Öösel käisin veel Saadjärvel ja proovisin virmalisi pildile saada, aga minu pildile nad igatahes jääda ei tahtnud, mistõttu jätan teile ühe väga mürase tähepildi Suure-Kambjast.


Sellest, miks mu blogi nii väljasurnud on, kirjutan teile siis, kui ma sinna juurde imelisi illustreerivaid pildikesi panna saan. Ehk siis umbes siis, kui mu kaunis automobiil remondist naaseb... 

Thursday, August 21, 2014

Roheliste vahtralehtede peost ja eksamist

Nädal aega tagasi panin punkti liiga kaua kestnud etapile oma elus ja sain lõpuks oma juhiload kätte. Siinkohal võin teile põgusalt rääkida oma väga toredast sõidueksamist, mis algas kell 11:15, umbes kaks tundi peale seda, kui mu sõiduõpetaja oli hommikul käinud ja mu eksamineerija nime välja peilinud ning öelnud, et olen õnnega koos, kuna sain kõige leebema ning toredama eksamineerija. Paar minutit enne eksami algust mõistsin, et tegu pole sama inimesega, kellest Mati mulle rääkis, sest nimed ei klappinud. Süda puperdas pisut rohkem, kuid mõtlesin rohkem sellele, et lõpuks sooritan eksami ikkagi tänu oma oskustele, mitte eksamineerijale ja kui oskusi pole, pole lihtsalt midagi teha.


Minu eksamineerija oli haigeks jäänud (tegelikult ma nägin teda 5 minutit enne oma eksamit veel väga tervena). Igatahes oli minu uus eksamineerija ka väga tore inimene ja mul polnud kordagi kahju sellest, et see teine "haigeks jäi". Terve eksami vältel oli üsna kindel ja rahulik tunne, sest mingit ebameeldivat vaikust ei tekkinud ning eksamineerijaga oli väga hea suhelda. Esialgu sõitsin Kurepalu poole linnast välja ja mõne aja pärast palus eksamineerija mul järgneva kilomeetri jooksul tagasipöörde teha. Eriti irooniliseks tegi minu jaoks olukorra see, et just seda olukorda olin kõige enam kartnud. Ei tea isegi miks, aga eelnevalt õhtul küsisin oma ema käest, mis ma sellisel puhul teen ja ta ütles mulle, et ma peaksin magama minema ja on väga mõttetu enne eksamit kõikvõimalikke stsenaariumeid oma peas läbi mängida. Noh, igatahes oleks ma tol hetkel soovinud, et mul oleks see stsenaariumike peas läbi mõeldud, sest suure närveerimise peale magasin maha 50 meetrit pärast eksamineerija sõnade ütlemist tulnud teeotsa. See aga vallandas minus järjekordse meeleheitliku ohke ning magasin maha ka järgmise teeotsa. Mõistes, et rohkem selliseid teeotsi mul loota pole, vaatasin peeglisse ning nägin, et ei eest ega tagant ei tule pikalt ühtki autot ja võtsin kogu oma julguse kokku, lootes, et kolme manöövriga tagasipööre asulavälisel teel ei saa mu äsja alanud eksamile saatuslikuks. Eksamineerija mu kõrval sattus väikesesse ärevusse ja üritas mu manöövrite vahel mõista, kus on vastassuunavöönd ning kas sealt on karta mõnd autot tulemas, mis nägi üsna naljakas välja, sest ta pöörles oma istmel pisut hüsteeriliselt edasi-tagasi. Pärast oma elu kõige kiiremat kolme manöövriga ümberpööret olingi tagasi linna poole teel. Eksamineerija pühkis laubalt külma higi ning palus mul tagasi linna sõita. Varsti rahunesin maha ja Aardlas ringi sõites küsis eksamineerija minult, kui kaua ma juba sõitnud olen. Vastasin siis pooleldi vabandava tooniga, et lõpetasin autokooli juba enne jõule, aga olin kipsis ja ei saanud eksameid kuidagi tehtud, seega sõitsin oma emaga. Eksamineerija oli mõnda aega vait ning tõdes siis muuseas, et ega ta niisama ei küsi, aga natuke oleks nagu kasuks tulnud see emaga sõitmine. Sellele järgnes kiire parempööre. Siis palus ta mul ARK-i tagasi sõita ja enesekindla neiuna ütlesin, et ma tean küll, kuidas sinna sõita. Mõned minutid hiljem vaatas eksamineerija kella ja ütles kärsitult, et ring läheb pisut pikaks, et ehk lähme nüüd ikkagi ARK-i poole tagasi. Lõpuks me isegi jõudsime ARK-i, parkisin auto kaldjoonte vahele ära. Kusjuures kaldjooned olid mu teine suur hirm eksami ees. Kartsin meeletult, et ma pargin liiga otse või liiga viltu, seega viis emme mu Ülenurme Konsumi parklasse, lasi mul kaks korda kaldjoonte vahele parkimist teha ja väljas kontrollimas käia, siis lasi veel kaldjoonte vahele tagurdada (isegi protest, et ma pole seda kunagi teinud ega pea tegema, ei aidanud) ja pärast nelja katset, mis olid kõik kontrollides osutunud perfektseteks, sõitsime koju tagasi. Seega ARK-is ma seda enam ei kartnud. Siis küsis eksamineerija mu arvamust enda vigade kohta, mille peale pidasin pika ja tõsise monoloogi oma vigadest ja tähelepanematusest ja saamatusest. Eksamineerija tõdes selle peale, et vaatamata pisut kentsakale tagasipöördele oskasin sõita küll ja julgesin ristmike peal isegi kiirendada ega oodanud Stockholmist tulevaid autosid ära. Niisiis olin oma eksami sooritanud.

Mu kullakallis Kakuke, kellega lõpuks ometi päriselt sõita saan.

Igatahes soovitan ma kõigil tulevastel eksaminandidel kõigile oma sisemistele hirmudele enne eksamit vastu astuda ja kardetumad asjad läbi proovida. Ja üldiselt aitab rahulikuks jäämine kõigist olukordadest läbi saada. Mina pidin näiteks eksamil esimest korda üle vasaku õla ümber nurga tagurdama ja kuigi see oli meeletult harjumatu ning pisut hirmutav, sain sellega hakkama ainult selle pärast, et olin äsja teinud kõige totrama tagasipöörde ja polnud päris kindel, kas nad teatavad läbikukkumisest kohe peale viga, seega eeldasin, et olen niikuinii läbi kukkunud. Niisiis polnud ma üldse närvis ja üritasin lihtsalt endast parimat anda, et mitte vastu posti või midagi liikuvat tagurdada. Lõppkokkuvõttes on mul ainult suured-suured tänusõnad oma sõiduõpetaja Matile ja veel suuremad musid-kallid-õhupallid emmele, kes minuga ränka vaeva nägi.


Lubade saamisele järgnes õhtune üllatuspidu. Kes mind vähegi tunneb, teab, kui raske on Paulale üllatusi teha, seega selle õnnestumine oli päris kõva sõna.

Monday, August 11, 2014

Miks ma Kärtsu ja Mürtsu armastan?


Täna sõitsin üle poole aasta õppesõiduautoga ehk siis leppisin Matiga enne neljapäevast eksamit oma järelejäänud kolme sõidutunni ajad kokku ja käisin harjutamas. Õnneks jäi Matil suurem kultuurišokk saamata, kuigi olen vahepeal ainult oma poolhuligaanist emmega sõitnud. Tõtt-öelda ei mäletagi ma nii vaikseid ja hubaseid tunde Matiga. Kui rääkisime, siis üleüldisest liikluskorraldusest ja sain ülevaatliku statistika ARK-i eksamineerijate ning eksamite kohta. 


Blogimispõua vabandan välja kodus jätkuva DIY-remondiga, mis on jõudnud nii kaugele, et meie uksepiita kaunistab vahva pea poole meetri pikkune augusti to-do list ja kui keegi siin majas peaks vähimatki igavusmärki näitama, suunatakse ta elutoa to-do listi juurde endale tegevust otsima. Mitte päris nii, aga tegemist siin tõesti jätkub. Kui ma load ka tehtud saaks, saaksin vist peagi teed ehituspoodidesse nii selgeks, et võiksin neid kasvõi kinnisilmi sõita. 

Avastasin just, et mu blogi headeril on ainult kaks kaksisveed ja ma olen liiga laisk, et seda parandada :(


Muuhulgas mõtlen vaikselt kooli peale, loen raamatuid ja peaks varsti hakkama pliiatsite ja sulgedega ka tegelema ehk siis vihikuid ostma minema. Just praegu näiteks meenus, et pidime "Tõe ja õiguse" esimese osa suvel läbi lugema. Nojah. Ise olen oma aega sisustanud teosega "The Selfish Gene", millest sain näiteks teada, miks mu ema mind tolereerib. Seda ainuüksi seetõttu, et suures plaanis oleme me kõik ellujäämiseks vajalikud mehhanismid geenidele ja selleks, et üks või teine geen oma edasikandumisse võimalikult palju panustaks, ei ole tal mitte kindlat mehhanismi, mis aitab tal välja mõelda, kust leida teine geen oma mitteavaldunud albiinogeeni edasi kandmiseks ja avaldamiseks, vaid piltlikult öeldes lähtuvad nad tõenäosusteooriast, et sugulastel on samad geenid, seetõttu tasub nende eksistentsi panustada ja neid hoida, sest siis on suurem tõenäosus, et samad geenid kanduvad edasi. Ehk siis ma meeldin oma emmele põhimõtteliselt selle pärast, et ma koosnen väga suurel määral samadest geenidest, mis tema ja see on tema kui geenide survival machine'i huvides, et need geenid edasi kanduks. See on nii kurb, samas nii amazing. Samal põhjusel päästavad delfiinid uppuvaid inimesi, kuna neil pole otseselt mingit käsklust, mis aitaks neil tuvastada uppuvad delfiinibeebit, küll aga mingi aimdus sellest, et oma karja hädasolijaid ja hapnikupuuduses siplejaid tuleb pinnale aidata. Fascinating, eksole?


Ja see, et ma Kärtsu ja Mürtsu armastan, on vabandatav, sest kuigi nad ei kanna samu geene, mida mina, siis evolutsiooniliselt on lapsendamine nii väike kõrvalekalle, et selle vastu pole veel mingit kaitsemehhanismi. Ehk siis see on nii väike glitch süsteemis, et seda pole väga mõtet välja juurida. Niisiis on Mürtsu ja Kärtsu alati minu beebipallid, mis siis, et nad koosnevad hoopis geenidest, mis muudavad nad altruistlikuks kõigi suhtes, kes neile Whiskas'i plödi annavad või muudavad nad väga agressiivseks kõikide liikuvate punaste lasertäppide suhtes. 

Tuesday, August 5, 2014

Cosy





Natuke pilte, mis mami klassikokkutulekul tegin. 

Saturday, August 2, 2014

Poole espresso'ga latte @ Noir



Oeh, mis mu blogist küll saanud on. Kui mu vaatajate arv oleks natukenegi suurem (loe: kui ilmad oleksid natukenegi halvemad), oleks mul palju rohkem motivatsiooni blogi kirjutamiseks. Aga 80 vaatamist päevas 300 asemel on pisut kurb. Samas on mul hea meel, et teil oma eludega midagi targemat on peale hakata. 


Klassireis Häädemeestele jäi (minu jaoks) ära, seega loodan, et suve jooksul tuleb mõni muu lahe road trip ette. Abruka reis lükkus ka edasi, seega midagi vinget peab enne suve lõppu plaani võtma. Hetkel ei toimu mu elus suurt midagi, seega saate lihtsalt pilte vaadata.