Pages

Wednesday, July 16, 2014

Üks meeletult ilus tuksis rukkipõld


Mul on nii vedanud, et mu pereliikmed endiselt on nõus mind kell neli hommikul metsas ringi sõidutama või siis varahommikul pooletunniseid autosõite Võru kanti ette võtma. Seekord käisime vanaemaga imeilusal rukkipõllul, mis asus umbes 6 kilomeetrit Võrust Kambja poole. Eriti toredaks tegi fotosessiooni see, et sain ise autoga sinna ja tagasi sõita.


Lootsime põllule umbes päikesetõusuks jõuda, et põld ikka ilusasti säraks ja sätendaks, ent paraku oli üsna sombune hommik. Tegelikult olen selle üle isegi päris õnnelik, sest päike oleks ilmselt sügavsinised toonid ära kõrvetanud ja siis poleks tulemus pooltki nii maagiline olnud. Eriti märkimisväärseks tegi hommiku see, et käisime eelmisel õhtul Joosepiga kalal ning jõudsime magama alles peale kolme. Niisiis vajusin unne umbes 15 minutit enne äratuskella. Ärkamine polnudki nii raske, energiat oli kuhjaga veel isegi Tartusse tagasi jõudes, aga peale seda tuli küll rammestus ja magasin mõned tunnid. Ärgates sain teada, et majas on jõutud otsusele veel üks sein maha võtta, seega terves majas lendus linaluuebemeid ja siin-seal kostis laudise kangutamise hääli. 


Ma ei tea, kas see on tavaline linnalapse teadmatus loodusest või olen lihtsalt eluvõõras, aga mina näiteks ei teadnud, et tintsinine rukkililleväli on tegelikult märk nässuläinud rukkipõllust ja et tegelikult neid õigel põllul nii palju olla ei tohiks. Seda sain teada alles põllul seistes ja pilte tehes, kui teeserval seisev vanaema mulle seda ütles. Rukkilill on tegelikult rukkipõllul nagu umbrohi ja kuigi olin päris üllatunud, et meie rahvuslilleks umbrohi on, siis hiljem sain teada, et algselt oli rukis ka umbrohi, mis nisu põldudel vohama hakkas ja seejärel oma vastupidavusega eestlaste huviorbiiti sattus. Samas käib natuke rukkililli tahes-tahtmata iga rukkipõllu juurde.


Igatahes tekkis mul seal põllul seistes nii lummav tunne, et üldse ei tihanud neid sealt kaasa noppida. Vähe sellest, et nad sombuses hommikuvalguses nii ilusad taevassinised olid, sobisid nad rohekaskuldsete rukkipeade ja üksikute valgete karikakardega nii ilusasti kokku, et kui ma vähegi maalida oskaksin, istuksin vist kogu rukkilille õitsemisaja põlluservadel ja maaliksin. 




Tegelikult ei piirdunud meie hommikune fotoreis üldsegi mitte ainult rukkililledega, aga kuna ma ei raatsinud neid pilte vähemaks ka võtta, jätan midagi järgmiste blogide jaoks ka. Ja neid tõotab tulla päris ohtralt, sest juba praegu ootab blogifotode kaustas mitu kausta uut fotomaterjali, vähemalt kolme postituse jagu. Pealegi on mul lähipäevil veel üpris mitu fotosessiooni plaanis :) Seega saate ilusate ilmade kõrvale rannaliival Paula blogi lugeda. Vahest saan isegi mõned lugejad tagasi ja äratan oma blogi taas ellu (kommentaaridega läheb juba päris hästi).

4 comments:

Anonymous said...

Maali asemel saad nüüd foto seina pihta panna ;) pisike projekt jälle! Kallid, e.

Paula said...

Jaa, see oleks päris vahva.

Onnemari Sule said...

Kus kandis selline rukkilille põld asub? Olen ise Kambja elanik, kuid ei tea küll seal lähedal mõnda sellist põldu. :)

Paula said...

See põld jäigi pigem Võru poole. Postituses mainisin ka, et 6 km Võrust Kambja poole, aga kuna Kambja ja Võru vahe on päris suur, natuke alla tunni sõitu, siis pigem on see ikka Kambjast kaugel. Täpsemalt ma ka öelda ei oska, sõitsime ise ka esialgu mööda :D Aga seal kusagil ta on, Kambja poolt minnes jääb vasakut kätt :)