Pages

Tuesday, July 8, 2014

Peenraprojektist

Olen üritanud sellel suvel võimalikult palju tegeleda erinevate kasulike asjadega. Näiteks olen olnud osa kodusest DIY-remondist, milles olen eelkõige nõuga, vähemal määral jõuga kaasa aidanud. Lisaks sellele olen õppinud ära rohkem retsepte, kui ma oma varasema elu jooksul ühtekokku näinud olen ja mänginud peaaegu nii palju Scrabble'it, et kui ma väga kõvasti pingutan, võin emmele konkurentsi pakkuda ja end järgmise aasta Scrabble'i meistrivõistlustel kindlamalt tunda. Kõige tipuks olen päris palju pilte teinud. Mõned päevad tagasi otsustasin aia käsile võtta ja siduda vajaliku millegi uue ja huvitavaga. Muru niites tekkis mul kujutluspilt sellest, mis võiks aiaga ära teha, et see ilus ja korras välja näeks. Niisiis otsustasin esialgu majaesisse peenra (loe: umbrohtu täis platoo koos kasega) ära rohida ja eeldasin, et mul kulub selleks ehk tunnike või paar. Kui viie tunni pärast rohimise lõpetasin, sain aru, et aiaga tegelemine on kõike muud kui lihtsalt ühe päeva projekt.




Järgmised kolm päeva tegelesin sellesama peenraga. Peale rohimist kaevasin kogu peenra üles, et umbrohtu vähemaks saada ja peenar lõputute kasejuurte taandamise abil pisut istutuskõlblikumaks muuta. Siis tasandasin peenra ümbert ääred ära ja tegin servad veidi teravamaks, likvideerisin peenra äärest vana umbrohu alla mattunud peenrahakatise ja joonistasin digilauaga mitu versiooni sellest, kuidas see peenar lõpuks välja peaks nägema. Seejärel viis emme mu Juhani puukooli ja sealt naasesime hunniku astilbede, elulõngade ja ühe hiina kullerkupuga. Lisaks veel mitme jasmiini ja muruseemnetega. Jasmiin oli küll pigem emotsionaalne ost, aga let's face it, ükski aed ei saa olla perfektne, kui sealt puudub jasmiini vastupandamatu lõhn. Astilbed, elulõngad ja kullerkupu istutasime peenrasse. Enne seda kaevasin kogu aiast välja hunniku kive, mille Fredi abiga peenra ümber ladusime. Ja astilbede juurde korjasime käbimultši, millest jäi paraku puudu, sest me oleme ikkagi oh-so-decent aiapidajad, et koristame oma käbisid nii-nii tihti, et neid lihtsalt polnud rohkem kui üks korralik ämbritäis (loe: olin tegelikult väga üllatunud, et meil nii vähe käbisid oli...). Ja tegelikult pole see peenar veel kaugeltki valmis, puudu on veel väikseid kive astilbepeenra ümbert ning umbes neli viiendikku käbimultši ja kullerkupule oleks ka pisut seltsi vaja, aga vähemalt midagigi.















Siinkohal tahaks pühendada suure kalli emmele, kes mu peenraideed toetas, aitas ja meid poristena Saadjärvele puhastavale suplusele sõidutas. Ja Fredile, kes lõputult kive tassis ja istutamise ning väetisega aitas. Pildid on kõik telefonist, aga vähemalt saate aimduse sellest, mis toimus.

Noh, nüüd jääb vaid loota, et need lilled ilusasti ellu ka jäävad.

2 comments:

Monika said...

Tublid :) Astilbede kohta - need ei talu läbikuivamist, siis hukkuvad, kuivavad ära. Seega kui palavus kestab ja muld läheb kuivemaks ja taimed hakkavad seda nägu minema, et hakkavad longu vajuma, siis kohe kasta! Kui muidugi multshi kasutad, siis aitab see ka mulda niiskena hoida :)

Paula said...

Astilbed tunduvad seal hetkel hästi hakkama saavat, muidugi kastame ka pidevalt. Aga aitäh Sulle nõuande eest :)