Pages

Tuesday, July 1, 2014

Käisin pardipoegi pildistamas ja armusin koera ära




Note to self: ära kunagi mine botaanikaaeda ilma kaamerata. Hiljuti tegin seda ning leidsin botaanikaaiast imearmsa pardiperekonna koos seitsme väikese pardipojakesega. Õnneks olid nad ka järgmisel päeval seal ning kuigi ma istusin nende pildile saamiseks tund aega lausvihma käes, oli kõik igati vaeva väärt ja ma teeks seda iga kell uuesti. Soojemate riietega küll, ent siiski. 



See on mu selle aasta esimene suvine botaanikaaia fotosessioon, muide. Ühtekokku veetsin seal eile kolm tunnikest ja ausalt öeldes oleks ma seal veel olnud, kui ilm pisut paremaks oleks läinud. Üks botaanikaaia parimaid omadusi on, et see on alati teistmoodi. Niisiis ei pea ma kunagi pildistamistujus muretsema selle pärast, et ma olen seal juba hiljuti käinud. Pealegi on botaanikaaial nüüd uus ja vinge veebikaart, mille leiab siit. Seal on kaardistatud kõik aias kasvavad taimed, seega põhimõtteliselt saab pildiohvrid kodus valmis vaadata (varsti tuleb app ka!!!)


Leidsin endale vabatahtlikud modellid ja tegin neist isegi pilte, aga paraku unustasime kontakte vahetada...

Botaanikaaia Kass, kes näeb välja täpselt nagu Kärts

Pardipiltidest ei tulnud just midagi hingematvat välja, sest nende emme peitis neid minu ja turistide kaamerate eest võsas ja tõi välja vaid suure paduvihmaga. Pealegi on neid vist iga päevaga üha raskem ühtse perena pildile saada, sest pisikesed ei taha kuigi hästi grupis püsida. Aga vihmast pisut täpilised pildid siiski sain ja üks botaanikaaia töötajatest teadis rääkida, et see on selle aasta teine pesakond ning tavaliselt tuleb kolmas ka. Peale selle on botaanikaaia tiik partide jaoks paradiis, sest kõik sealsed pisikesed piilupardid jäävad õnnelikult ellu. Emajõe peal ei pidavat kõigil nii hästi minema. 

BEEBI




Peale selle võtsin end eile kokku ning tõmbasin üle poole aasta oma jooksutossud jalga. Leidsin, et jalad on piisavalt taastunud, et üks pisike sörgiring teha. Tuleb tõdeda, et ma pole vist kunagi nii rahulikku sörki teinud, sest ma eelistan pigem kiirema tempoga jooksmas käia, kuid uhke olen enda üle sellest hoolimata. Ja plusspunkte peaksin vist selle eest saama, et vedasin peale jooksmist võimlemismati õue ja hustle-isin selle peal ka parasjagu.


Täna käisime Vastse-Kuuste kandis ja sealsetel tuttavatel oli nii-nii armas 13-aastane koer Chappy, et ma peaaegu poetasin pisara, kui me ära hakkasime tulema. Ma olen läbinisti kassiinimene, aga see kuts oli nii vahva ja pealegi oli mul temast nii kahju, sest kõigi tähelepanu oli ajaga koondunud noorele kutsale ja keegi ei teinud enam Chappy-le pai. Niisiis ma istusin teda silitades terve aja ja mu süda päriselt ka murdus, kui ta mulle välisukse peale järele tuli. Järgmine kord võtan ta vist päriselt ka kaasa. Või siis kolin nende juurde koerakuuti.



Joosep tööülesannetest kõrvale hiilimas


Ja mulle meenus, kui väga mulle kommentaare saada meeldib (olin enne viimast kommentaari juba selle toreda tunde ära unustanud). Seega võite mulle alati kõigest kommentaare kirjutada, ilmselt kirjutan sellise harukordse sündmuse puhul teile romaane vastu, sorry not sorry

2 comments:

Anonymous said...

Paks kärts see botaanikaaia kärts... Pardidieedil?

Paula said...

Väidetavalt on botaanikaaed partidele väga safe keskkond, niiet pardidieedil ta olla ei saa. Kuuldavasti magab teine öösiti soojas palmihoones, seega ehk poputatakse teda seal muude hõrgutavate roogadega :) Või siis on tegu kilpkonnasööjaga...?