Pages

Saturday, July 26, 2014

Beebipallidest ausalt


Ilmselt on vist pea iga õuekassi omanik jõudnud (või jõudmas) sinna punkti, kus ta armas karvarull on koju näitamiseks vedanud ühe armsa linnukese või hiirepoisi (või mõne muu väiksema eluka) ja selle vägiteo eest oma pisikese kassiajuga meeletut kiitust oodanud. Eriti šokeeriv on see siis, kui need karvarullid on enne olnud totaalsed hellikutest toakassid, kes magavad kaisus ja kardavad iga valjemat praksu.


Hiljuti vedas beebipall Mürts koju ühe õnnetu varblase ja täna tassis musipall Kärts koju ühe veel õnnetuma pääsukese. Ja mis kõige kurvem, nende emmena peaksin nende üle ülimalt uhke olema, aga mitte kuidagi ei oska, kui kaks siidikäppa isegi korralikult oma jahisaagile lõppu peale teha ei mõista ja nõutult piinlevat linnukest vaatavad. Muidugi on loogiline, et eksisteerib looduslik valik - nõrgemad ja aeglasemad süüakse ära, pealegi on loomulik, et kahel hädiselgi kiskjalisel tiksub kusagil sees mingi instinkt, mis sunnib säutsu killima. Ja ükskõik kui pahane ma nende peale ka ei oleks, siis isegi Dawkinsi raamat, mida ma hetkel loen, üritab selgeks teha, et me oleme põhimõtteliselt oma geenide orjad ja seda isegi käitumismallide näitel. Ja ikka on see kõik nii kurb.

Ma aitasin selle puuriida valmimisele kaasa ja ma olen üpris uhke selle üle, seega ma panen sellest pildi. Vot. 

Igatahes otsustasin oma kullapaidele nüüd auhinnaks nende ninade värviga sobivad roosad kaelarihmad koos kellukestega soetada ning kavatsen nende nö medalikesed suure alandava tseremoonia saatel üle anda. Ikka nii, et kõik ümbruskonna kassid mu äpukesi näeksid. Vahest ei teki mu beebipallidel siis nii suurt tahtmist õue minna. Ingeriga just arutasime, et eriti sulnis oleks, kui kellukeste asemel tehtaks kaelarihmade otsa laulvaid jullasid, mis mängiksid näiteks jäätiseautodest tulevat meloodiat. Eriti irooniline oleks muidugi G'n'R-i Patience või midagi taolist igikestva repeat'i peal. 


Nüüdseks mängivad karvapallid jälle toas varjudega, ajavad üksteise saba taga, satuvad paberkuulidest vaimustusse ja kardavad selja külge kleepunud teibitükikesi nagu tuld. Ja varsti poevad sügavale kaissu tuttu ja läheb peaaegu meelest, et nad lisaks nendele linnusigadustele liivakasti asemel maha võetud seinadest järele jäänud linaluuhunnikusse oma häda käivad tegemas. Täitsa armsad elukad, eksole?

Pilt sellest, kuidas ma (emme) kleidiga ujumas käisin ja näo tegin, et vesi pole üldse külm. 

Pildid on täiesti irrelevantsed ja ei lähe jutuga üldse kokku, aga nad on lihtsalt ajapikku kogunenud. Kehtib endiselt printsiip, mille kohaselt on kas pilte ja pole millestki kirjutada või siis on kohutav tahtmine millestki kirjutada ja täpselt mitte ühtegi pilti, mida blogisse panna.

No comments: