Pages

Saturday, July 26, 2014

Beebipallidest ausalt


Ilmselt on vist pea iga õuekassi omanik jõudnud (või jõudmas) sinna punkti, kus ta armas karvarull on koju näitamiseks vedanud ühe armsa linnukese või hiirepoisi (või mõne muu väiksema eluka) ja selle vägiteo eest oma pisikese kassiajuga meeletut kiitust oodanud. Eriti šokeeriv on see siis, kui need karvarullid on enne olnud totaalsed hellikutest toakassid, kes magavad kaisus ja kardavad iga valjemat praksu.


Hiljuti vedas beebipall Mürts koju ühe õnnetu varblase ja täna tassis musipall Kärts koju ühe veel õnnetuma pääsukese. Ja mis kõige kurvem, nende emmena peaksin nende üle ülimalt uhke olema, aga mitte kuidagi ei oska, kui kaks siidikäppa isegi korralikult oma jahisaagile lõppu peale teha ei mõista ja nõutult piinlevat linnukest vaatavad. Muidugi on loogiline, et eksisteerib looduslik valik - nõrgemad ja aeglasemad süüakse ära, pealegi on loomulik, et kahel hädiselgi kiskjalisel tiksub kusagil sees mingi instinkt, mis sunnib säutsu killima. Ja ükskõik kui pahane ma nende peale ka ei oleks, siis isegi Dawkinsi raamat, mida ma hetkel loen, üritab selgeks teha, et me oleme põhimõtteliselt oma geenide orjad ja seda isegi käitumismallide näitel. Ja ikka on see kõik nii kurb.

Ma aitasin selle puuriida valmimisele kaasa ja ma olen üpris uhke selle üle, seega ma panen sellest pildi. Vot. 

Igatahes otsustasin oma kullapaidele nüüd auhinnaks nende ninade värviga sobivad roosad kaelarihmad koos kellukestega soetada ning kavatsen nende nö medalikesed suure alandava tseremoonia saatel üle anda. Ikka nii, et kõik ümbruskonna kassid mu äpukesi näeksid. Vahest ei teki mu beebipallidel siis nii suurt tahtmist õue minna. Ingeriga just arutasime, et eriti sulnis oleks, kui kellukeste asemel tehtaks kaelarihmade otsa laulvaid jullasid, mis mängiksid näiteks jäätiseautodest tulevat meloodiat. Eriti irooniline oleks muidugi G'n'R-i Patience või midagi taolist igikestva repeat'i peal. 


Nüüdseks mängivad karvapallid jälle toas varjudega, ajavad üksteise saba taga, satuvad paberkuulidest vaimustusse ja kardavad selja külge kleepunud teibitükikesi nagu tuld. Ja varsti poevad sügavale kaissu tuttu ja läheb peaaegu meelest, et nad lisaks nendele linnusigadustele liivakasti asemel maha võetud seinadest järele jäänud linaluuhunnikusse oma häda käivad tegemas. Täitsa armsad elukad, eksole?

Pilt sellest, kuidas ma (emme) kleidiga ujumas käisin ja näo tegin, et vesi pole üldse külm. 

Pildid on täiesti irrelevantsed ja ei lähe jutuga üldse kokku, aga nad on lihtsalt ajapikku kogunenud. Kehtib endiselt printsiip, mille kohaselt on kas pilte ja pole millestki kirjutada või siis on kohutav tahtmine millestki kirjutada ja täpselt mitte ühtegi pilti, mida blogisse panna.

Paula botaanikanurk: keerispea


Üle-eelmises postituses rääkisin sellest, kuidas rukkipõldu pildistamas käisime. Tegelikult nägime lisaks sellele veel ühte ilusat lillade õite alla mattunud maalappi, mida esialgu ekslikult küüslaugupõlluks pidasime. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu on hoopis keerispeapõlluga. Mina linnalapsena muidugi ei olnud varem keerispeast midagi kuulnud, aga nüüd olen peaaegu ekspert. 



Keerispea on selline vahva meetaim, mille mett võrreldakse pärnameega ja mis kusjuures lõhnab ka mesimagusalt. Peale selle on see maapinnale orgaaniline väetis ja näeb ilus välja, ilmselgelt meelitab lisaks mesilastele ligi ka Paulasid. Keerispeade kõige toredam omadus on nende keerdus õisikud, mis tuletavad nii väga Fibonacci jada meelde.



Kõnealuse fotosessiooni võib igatahes edukaks lugeda, sest vähe sellest, et nii mina kui ka mu vanaema botaanikas hulga targemaks saime ning mul blogisse sellest imearmsast taimest nii mõnusaid pilte panna on, külvas vanaema hiljuti enda maalapikesele ka keerispeaseemneid, mis (kui ma ei eksi) peaks olema juba ülessegi tulnud. Nimelt on neil maal lisaks kõigele veel mesilased ka, mida ma vist blogis maininud polegi. Tänu sellele, et me nõnda vara hommikul pildistamas käisime, ei pannud keegi isegi pahaks, et ma nende keerispeapõllukesel tatsasin ja ühe taime isegi tuvastamiseks juurega kaasa krabasin, pardon.




Monday, July 21, 2014

American Beauty Car Show 2014



Sel nädalavahetusel käisin Haapsalus American Beauty Car Show'l. Kunagi varem pole ma sinna üritusele sattunud ja Haapsaluski käisin mitu-mitu aastat tagasi. Üritusele läksime Chevrolet' van'iga, mis andis tegelikult kogu reisile omakorda nii palju erilisust juurde. Lossihoovis toimunud autonäitus ja muu show oli küll vinge, aga tõeliseks elamuseks tegid selle aja just nö lavatagused hetked. Näiteks see, et Haapsalule lähenedes nägime üha rohkem Ameerika päritolu autosid ning kuidas Haapsalu tanklad olid tulvil üleslöödud autodest ja nende omanikest, kes masinatele veel viimaseid lihve andsid. Igal pool oli kuulda soome keelt ja tänavatel liikuvad inimesed jäid uhketele autodele veel pikalt järele vaatama. Suur osa vaatajatest ja osalejatest kandsid punase-, sinise- ja valgekirjusid riideid, enamik osalejatest olid tulnud kogu perega ning huvi autode vastu tundus lausa traditsioonina.





Lossihoovis avanes imeline vaade kümnetele autodele erinevatest aegadest ja täiesti erinevas seisukorras. Nägin ära ilusad vanad Mustangid ja mitte midagi ütlevad poolvanad Mustangid. Sain tuttavaks muuhulgas meeletult ilusate Plymouth'ide, Pontiac'ide ja Corvette'idega. Kiusu pärast oli ühe Mustangi kõrval ka Coca-Cola logodega vanaaegne kapp. Ma arvan, et nad teadsid, et Paula tuleb.








Õhtu vältel võis lossihoovis ka head muusikat nautida, aga ühiselt otsustasime kontsertide asemel nautida hoopis mereäärset idülli, kuhu panime püsti oma grilli ja üritasime käepäraste vahenditega tuulest hoolimata tuld teha. Ühesõnaga olen ma ülimalt õnnelik, et ma Haapsallu sattusin. Supermõnus vaheldus rutiinile ja sunnitud olek ilma sotsiaalvõrgustiketa, sest telefoni laadimisega olid üsna keerulised lood. Loodan, et sel suvel tuleb veel mõni taoline lahe road trip ette, sest just selliseid üritusi on supermõnus hiljem meenutada.



Pärast sellist üritust tundub lausa patt saksa autosse istuda. Seda nägi ka Haapsalus päris palju - kõik Euroopas ja Aasias toodetud masinad jäeti ohutusse kaugusesse lossihoovist, vaid üksikud Fiatid ja Volkswagenid tiirlesid melu keskel ringi. Ühtlasi tekkis seal meeletu tahtmine ka ühte mõnusalt edgy't USA autot omada, ometi kaaluvad miinused nagu kodumaa ilmastik ja suur kütusekulu ning -hind plussid niivõrd üles, et isiklik Corvette jääb vist üksnes ilusaks unistuseks.



Pildid on nii kaamerast kui ka telefonist, mulle lihtsalt meeldisid need mõnusad panoraamid ja käepaelapilt nii väga. Eriti hea autofotograaf ma just ei ole, aga ehk annavad need natukenegi edasi seda mõnusat meeleolu.

Wednesday, July 16, 2014

Üks meeletult ilus tuksis rukkipõld


Mul on nii vedanud, et mu pereliikmed endiselt on nõus mind kell neli hommikul metsas ringi sõidutama või siis varahommikul pooletunniseid autosõite Võru kanti ette võtma. Seekord käisime vanaemaga imeilusal rukkipõllul, mis asus umbes 6 kilomeetrit Võrust Kambja poole. Eriti toredaks tegi fotosessiooni see, et sain ise autoga sinna ja tagasi sõita.


Lootsime põllule umbes päikesetõusuks jõuda, et põld ikka ilusasti säraks ja sätendaks, ent paraku oli üsna sombune hommik. Tegelikult olen selle üle isegi päris õnnelik, sest päike oleks ilmselt sügavsinised toonid ära kõrvetanud ja siis poleks tulemus pooltki nii maagiline olnud. Eriti märkimisväärseks tegi hommiku see, et käisime eelmisel õhtul Joosepiga kalal ning jõudsime magama alles peale kolme. Niisiis vajusin unne umbes 15 minutit enne äratuskella. Ärkamine polnudki nii raske, energiat oli kuhjaga veel isegi Tartusse tagasi jõudes, aga peale seda tuli küll rammestus ja magasin mõned tunnid. Ärgates sain teada, et majas on jõutud otsusele veel üks sein maha võtta, seega terves majas lendus linaluuebemeid ja siin-seal kostis laudise kangutamise hääli. 


Ma ei tea, kas see on tavaline linnalapse teadmatus loodusest või olen lihtsalt eluvõõras, aga mina näiteks ei teadnud, et tintsinine rukkililleväli on tegelikult märk nässuläinud rukkipõllust ja et tegelikult neid õigel põllul nii palju olla ei tohiks. Seda sain teada alles põllul seistes ja pilte tehes, kui teeserval seisev vanaema mulle seda ütles. Rukkilill on tegelikult rukkipõllul nagu umbrohi ja kuigi olin päris üllatunud, et meie rahvuslilleks umbrohi on, siis hiljem sain teada, et algselt oli rukis ka umbrohi, mis nisu põldudel vohama hakkas ja seejärel oma vastupidavusega eestlaste huviorbiiti sattus. Samas käib natuke rukkililli tahes-tahtmata iga rukkipõllu juurde.


Igatahes tekkis mul seal põllul seistes nii lummav tunne, et üldse ei tihanud neid sealt kaasa noppida. Vähe sellest, et nad sombuses hommikuvalguses nii ilusad taevassinised olid, sobisid nad rohekaskuldsete rukkipeade ja üksikute valgete karikakardega nii ilusasti kokku, et kui ma vähegi maalida oskaksin, istuksin vist kogu rukkilille õitsemisaja põlluservadel ja maaliksin. 




Tegelikult ei piirdunud meie hommikune fotoreis üldsegi mitte ainult rukkililledega, aga kuna ma ei raatsinud neid pilte vähemaks ka võtta, jätan midagi järgmiste blogide jaoks ka. Ja neid tõotab tulla päris ohtralt, sest juba praegu ootab blogifotode kaustas mitu kausta uut fotomaterjali, vähemalt kolme postituse jagu. Pealegi on mul lähipäevil veel üpris mitu fotosessiooni plaanis :) Seega saate ilusate ilmade kõrvale rannaliival Paula blogi lugeda. Vahest saan isegi mõned lugejad tagasi ja äratan oma blogi taas ellu (kommentaaridega läheb juba päris hästi).

Monday, July 14, 2014

Kreenis paat ja tasakaaluharjutused


Laulupidu ja sellega kaasneb elevus läks minust suhteliselt suure kaarega mööda. Olen vist vaid korra Tallinnas laulupeol laulnud ja ehk ühe korra publikus olnud, aga väga suurejoonelisi mälestusi mul sellest ei ole. Ju siis pole minus piisavalt patriooti. Tegelikult meeldisid mulle selle aasta laulud väga, nii palju, kui ma neid üldse kooris laulda sain, aga kogu see rahvamass ja sigin-sagin pole kuidagi üldse kutsuv. Kuigi see vist ongi kogu selle asja eesmärk...


Rahvamassis olemise kogemuse sain kätte aga sel laupäeval, kui käisime popkooripeol. Mul kusjuures olid ka selle üritusega seoses mõningad reservatsioonid ja eelarvamused, aga lõppkokkuvõttes polnudki kõige hullem. Natuke Uku Suvistet ja Getter Jaanit käib vist tahes-tahtmata iga eestlase suve juurde. Pealegi sai sealt pontšikuid ning iga üritus, kus müüakse tuhksuhkru alla mattunud sõõrikuid, on õnnestunud üritus.



Mõni päev tagasi võtsin kätte ja jooksin Saadjärvele. Sinna jõudes olin muidugi täiesti läbi, seega sain tagasi autoga, aga kui ma veel mõnda aega oma jalga harjutan, jõuan ehk varsti tagasi ka joosta. Ma kusjuures ei teadnudki, et Tartust kuni Kukulinna ristmikuni on peaaegu terves ulatuses korralik kergliiklusrada. Muuhulgas olen päris palju ujumas käinud nii Emajões, Saadjärves kui ka Suure-Kambjas. 



Selle postituse pildid on ka Suure-Kambjast. Mul tekkis jaanipäeval mitu fotoideed ja eile käisime neid Joosepiga teostamas. See oli vaieldamatult kõige keerulisem fotosessioon, mis mul olnud oli, sest kogu aeg pidin jälgima, et paat oleks kaamera poole õige küljega, et ma poleks liiga lähedal ega liiga kaugel ja vahel pidin kaldal käima pilte vaatamas. Joosepil ilmselt oli raskem, sest tema oli rinnuni külmas vees ja vajus alalõpmata mutta. Suure hustle'imise peale saime isegi päris suure hunniku pilte ja kui välja jätta tõsiasi, et ma näen pikkades kleitides välja nagu vahukommike või heinakuhjake, olen tulemusega päris rahul. Sain parasjagu palju tasakaaluharjutusi teha. 



Mul on tegelikult veel palju-palju pilte, seega lähiajal saate veel palju blogi lugeda. Muide, astilbed ja elulõngad ja hiina kullerkuppki on veel elus ja näevad päris ilusad välja.

Tuesday, July 8, 2014

Peenraprojektist

Olen üritanud sellel suvel võimalikult palju tegeleda erinevate kasulike asjadega. Näiteks olen olnud osa kodusest DIY-remondist, milles olen eelkõige nõuga, vähemal määral jõuga kaasa aidanud. Lisaks sellele olen õppinud ära rohkem retsepte, kui ma oma varasema elu jooksul ühtekokku näinud olen ja mänginud peaaegu nii palju Scrabble'it, et kui ma väga kõvasti pingutan, võin emmele konkurentsi pakkuda ja end järgmise aasta Scrabble'i meistrivõistlustel kindlamalt tunda. Kõige tipuks olen päris palju pilte teinud. Mõned päevad tagasi otsustasin aia käsile võtta ja siduda vajaliku millegi uue ja huvitavaga. Muru niites tekkis mul kujutluspilt sellest, mis võiks aiaga ära teha, et see ilus ja korras välja näeks. Niisiis otsustasin esialgu majaesisse peenra (loe: umbrohtu täis platoo koos kasega) ära rohida ja eeldasin, et mul kulub selleks ehk tunnike või paar. Kui viie tunni pärast rohimise lõpetasin, sain aru, et aiaga tegelemine on kõike muud kui lihtsalt ühe päeva projekt.




Järgmised kolm päeva tegelesin sellesama peenraga. Peale rohimist kaevasin kogu peenra üles, et umbrohtu vähemaks saada ja peenar lõputute kasejuurte taandamise abil pisut istutuskõlblikumaks muuta. Siis tasandasin peenra ümbert ääred ära ja tegin servad veidi teravamaks, likvideerisin peenra äärest vana umbrohu alla mattunud peenrahakatise ja joonistasin digilauaga mitu versiooni sellest, kuidas see peenar lõpuks välja peaks nägema. Seejärel viis emme mu Juhani puukooli ja sealt naasesime hunniku astilbede, elulõngade ja ühe hiina kullerkupuga. Lisaks veel mitme jasmiini ja muruseemnetega. Jasmiin oli küll pigem emotsionaalne ost, aga let's face it, ükski aed ei saa olla perfektne, kui sealt puudub jasmiini vastupandamatu lõhn. Astilbed, elulõngad ja kullerkupu istutasime peenrasse. Enne seda kaevasin kogu aiast välja hunniku kive, mille Fredi abiga peenra ümber ladusime. Ja astilbede juurde korjasime käbimultši, millest jäi paraku puudu, sest me oleme ikkagi oh-so-decent aiapidajad, et koristame oma käbisid nii-nii tihti, et neid lihtsalt polnud rohkem kui üks korralik ämbritäis (loe: olin tegelikult väga üllatunud, et meil nii vähe käbisid oli...). Ja tegelikult pole see peenar veel kaugeltki valmis, puudu on veel väikseid kive astilbepeenra ümbert ning umbes neli viiendikku käbimultši ja kullerkupule oleks ka pisut seltsi vaja, aga vähemalt midagigi.















Siinkohal tahaks pühendada suure kalli emmele, kes mu peenraideed toetas, aitas ja meid poristena Saadjärvele puhastavale suplusele sõidutas. Ja Fredile, kes lõputult kive tassis ja istutamise ning väetisega aitas. Pildid on kõik telefonist, aga vähemalt saate aimduse sellest, mis toimus.

Noh, nüüd jääb vaid loota, et need lilled ilusasti ellu ka jäävad.