Pages

Sunday, June 29, 2014

Rebasekutsikas, kährikubeebid ja teised


Jaanipäeval mainis Vallo põgusalt, et Kambjas on mitu rebasekutsikat, kes käivad tihti metsaserval mängimas ja keda saab päris lähedalt silmitseda. Paari päeva pärast vedasin end taas Kambjasse, sest mõte rebasebeebidest ja nende pildile jäädvustamisest tundus liiga ahvatlev. Hommik oli õnneks selge ja kella nelja paiku tõmbasime soojad riided selga ja läksime metsaservale repsusid otsima. 


Selgus aga, et rebasepoisid olid selleks päevaks juba "suureks kasvanud" ja ei mänginud enam metsaserval, vaid emme viis neid juba ühekaupa veidi tõsisemaid mänge harjutama. Nii leidsimegi ühe rebasekutsu koos emaga ühelt kõrvalteelt. Repsu oli uudishimulik ja vilistamise peale tuli lausa lähemale. Rohkem rebasebeebisid me sel varajasel hommikutunnil ei näinud.



Ilm oli aga superilus ja Vallo sõidutas mind mitu tundi mööda metsa ja põlde ringi, rääkis lugusid loomadest ja jahipidamisest ja õpetas õigeid asju tähele panema. Kui olime kindlad, et rebaseid enam ei leia, hakkasime põtru otsima. Need olid aga kõik sellel hommikul peitu pugenud, seega ühtegi põtra me ei kohanud. See-eest sain pildile hunniku teisi toredaid loomi, näiteks armsa lokkis tukaga vasika.



Käisime Vallo söödakohad ka läbi, ma sain nendel hetkedel oma macro-objektiivist viimast võtta ja kauaoodatud kastetilkadega härmalõngu pildile püüda. Päike sillerdas nii ilusti, hommikune udu ja kastetilgad tegid asja veel paremaks.





Viimasele söödakohale jõudes leidsime kaks pisikest kährikubeebit, kes olid suurest uudishimust puuri kinni jäänud. Tegemist oli meganunnude elukatega, kes pugesid vaheldumisi üksteisele kaissu ja vaatasid pisut ehmunud nägudega ringi. Ilmselt poleks nad muidu rebaste vastu saanud, aga kuna rebasekutsikas oli juba pisut väljaveninud keha ja suurema olekuga, siis need beebid olid päris kindlasti mu lemmikud. Totud lasti puurist otseloomulikult vabaks.


Põdrapildid lubasin jätta peibutusjahi ajaks. Metssead jäävad ka teiseks korraks. Karude kohta küsisin sel samal hommikul Vallolt ja ta vastas, et neid näeb ikka haruharva. Koju jõudes vaatas Vallo metsakaamera mälukaardi üle ja leidis mitu pilti kolmest karust, kes söödakohal uudistamas käisid. Kusjuures juhtus see vaid mõned tunnid enne meie fotoretke. Ja pidavat vist siiamaani pea iga päev käima. Ehk saab siis karupilti ka lähiajal.


Kurekesed sain ka pildile.




Ja selle metslase leidsin tagasi jõudes toast. See on Väike Kiisu, kes on endiselt supermetsik ja käib kõigile oma lõputu jauramisega närvidele. Aeg-ajalt käib ta väljas ja tuleb siis jälle akna taha tuppa nuruma. Pai pole keegi veel päriselt saanud talle teha.


Ühesõnaga oli tegu ühe supervinge hommikuga ja kuigi ma olin terve ülejäänud päeva täielik zombi, siis teeksin seda iga kell uuesti ja ma usun, et edaspidi käin Vallole palju tihedamalt pinda, et ta mulle metsasafarit teeks. Jääge siis põdra-, metssea- ja karupilte ootama.

4 comments:

Anonymous said...

Wow, kui ilusad ja mõnusad pildid sul on :) mis objektiiviga pildistad ning mis programmiga töötled? :)
Mõnusat suve sulle!

Paula said...

Heh, aitäh :)
Mul pole korralikku teleobjektiivi, seega käisin metsas loomi macro-ga pildistamas (wow, I know) ehk siis 100mm 2.8 macro, millega tuli päris hästi toime tegelikult, väga suurt kaugust õnneks ei tulnudki taga ajada. Töötlen Adobe PS CS4-ga, mul on kerge sõltuvus action-itest, seega tavaliselt on kõigil piltidel mingi 10-20% action peal, kuigi see eriti midagi ei muuda, lihtsalt minu kiiks :D
Aitäh kommentaari eest ning ilusat suve Sullegi! :)

Anonymous said...

Minu poolt ka üks wow! Super pildid+ mõnus jutukesed piltide juures! Ootan mõmmipilte nüüd! :)

Paula said...

Loodetavasti ei pea mõmmipilte kaua ootama :)
Aitäh ilusate sõnade eest :)