Pages

Thursday, June 26, 2014

Mannavahust ja inseneeriast


Lõpetamistega on nüüdseks kõik ja tuleb tõdeda, et kogu selle meeletult ilusa mannavahu, õnnelike abiturientide ja pidulike üritustega kaasneva elevusega tekkisid mul samal ajal hirmujudinad. Esiteks selle pärast, et juba aasta pärast olen ise selle mannavahu keskel ja pean hiigelsuuri otsuseid langetama. Pealegi tõotab terve eelseisev aasta tulla ülimalt tihe ja tegevusrohke. Asja helgemat külge vaadates võin aga öelda, et peale 9. klassi lõpetamist polnud mul õhkõrna aimdustki sellest, kes minust saab või mida ma oma eluga peale tahan hakata. Kahe aastaga olen vähemalt nii kaugele jõudnud, et oskan enam-vähem kirjeldada seda, mida ma ideaalis tulevikus teha tahaksin, nüüd jääb üle ainult leida see õige koht, mis kõik mu ootused-lootused üheks tervikuks põimib ja siis tuleb selle kallal kõvasti vaeva näha. 



Juhuks, kui ma 30 aasta pärast näiteks eesti keele filoloogist või hoopis tipptasemel kirurgist vanaema peaksin olema, kirjutan endale meeldetuletuse oma praegustest tulevikunägemusest, et seda siis muheledes oma lapselastele ette lugeda.

Ideaalis (18-aastase Paula omas) on Paula tulevikus insener, kes teeb maailma paremaks, loob näiteks robotkäsi ja -jalgu või töötab näiteks uuenduslike kaitsemullide arendamises selleks, et ükski OI-ga inimene enam kunagi kondikesi katki kukkuma ei peaks. Või siis töötab selliste robotlindude kallal, kellel on kõhu all magnetid, mis tõmbavad enda külge plastikut ja muudavad selle vikerkaarteks ja red velvet'i cupcake-ideks, ikka selleks, et ükski hüljes enam kunagi kõhtu kuhjunud plastiku tõttu surema ei peaks. Või siis viib täide mõnd muud õpingute käigus silme ette tekkinud ja esmapilgul võimatuna näivat eesmärki. Tulevikus oskab ideaal-Paula valmis joonistada kõik oma hullumeelsed ideed ja need päris ise valmis teha. Peale selle võib ideaal-Paula uhkusega kanda nii palju roosat kui tahes, ilma et keegi võiks kahelda ta võimes lahendada füüsika-, matemaatika- või keemiaprobleeme. Otseloomulikult on ideaal-Paula tulevikus ümbritsetud inimestega, kes ei pea kahtlema, et üleni õrnroosasse mattunud preili ideede elluviimine on igati võimalik, kui ta vaid ise sellesse usub, ja on valmis mu hullumeelsetele mõtetele kaasa alati kaasa mõtlema. Või siis mind aeg-ajalt pilvedelt maa peale tagasi sikutama (siinkohal ei mõtle ma situatsioone, kus ma osooniauke uuendusliku Makroflexi-sarnase imeollusega täidan, vaid neid, kui ma tõesti näiteks plastikuühendeid tassikoogitaignaks muundada plaanin...).

Ja lapselapsed vaatavad ilmselt altkulmu ja lähevad käivad seejärel varpmulliga kõrvalgalaktikas sõpradel külas ja räägivad, et neil on täiega imelik vanaema. Või siis jääb mu suurimaks leiutiseks a'la isepuhastuv vispel, mis kogub enda külge jäänud koogitaigna või šokolaadisegu jäänused suhkrumullikesse, mis teleporteerub ise lapselaste suhu ja nad armastavad mind ikka, sest neile meeldib magusat süüa :').



Inseneeriast rääkides meenub mulle viimasel ajal üksnes mu raamaturiiulil ootav hunnik raamatuid MIT raamatupoest, mis on nii huvitavad ja head, ent mille jaoks mul kahetsusväärselt vähe aega jagub. Seni olen alustanud neist kolmega, ma kindlasti annan teada, kui ma need kunagi läbi peaks lugema. Siis võite lugeda suurel hulgal fakte sellest, kuidas avastati hafnium või metamatemaatikast või hoopis evolutsiooniteooriast või siis hoopis kahekümne neljast valemist, millel põhinevad matemaatika ja muud teadused. Või siis tähelepanekuid eesti kirjandusklassikast, sest ka "Tõde ja õigus" platseerub kooli lähenedes minu lugemislisti. 




Suveplaane mul peale eelmainitud raamaturalli otseselt polegi. Tööle ma ei lähe, sest pooleldi töötavaid metallkäsi keegi vist ei vaja ja mu kõige ideaalsem suvetöö on tegelikult emme raamatu jaoks jooniste tegemine, mida ma juba ka natuke teha olen saanud. Peale selle tahaks load lõpuks ära teha ja seejärel kõik oma fotosessioonideks tekkinud ideed ellu viia. Ja nii väga ootan juulit, et saaks lõpuks korralikult randa ja ujuma. 



Pildid on eilsest. Tegime suure ringi Raadil, käisime pargis ja orus ja isegi lennuväljale jõudsime veel viimase valgusega. Mu väidetavalt mahakulumatu roosa juuksevärv on peaaegu haihtumas, seega tulevastel fotodel olen ilmselt midagi brüneti, blondi ja kahvatulilla vahepealset :(


1 comment:

Anonymous said...

Kallis Paula, mul on hea meel, et sa näed enda tulevikku nii selgelt ja sa oled kindlasti väga heaks eeskujuks oma lastelastele. Rene