Pages

Sunday, June 29, 2014

Rebasekutsikas, kährikubeebid ja teised


Jaanipäeval mainis Vallo põgusalt, et Kambjas on mitu rebasekutsikat, kes käivad tihti metsaserval mängimas ja keda saab päris lähedalt silmitseda. Paari päeva pärast vedasin end taas Kambjasse, sest mõte rebasebeebidest ja nende pildile jäädvustamisest tundus liiga ahvatlev. Hommik oli õnneks selge ja kella nelja paiku tõmbasime soojad riided selga ja läksime metsaservale repsusid otsima. 


Selgus aga, et rebasepoisid olid selleks päevaks juba "suureks kasvanud" ja ei mänginud enam metsaserval, vaid emme viis neid juba ühekaupa veidi tõsisemaid mänge harjutama. Nii leidsimegi ühe rebasekutsu koos emaga ühelt kõrvalteelt. Repsu oli uudishimulik ja vilistamise peale tuli lausa lähemale. Rohkem rebasebeebisid me sel varajasel hommikutunnil ei näinud.



Ilm oli aga superilus ja Vallo sõidutas mind mitu tundi mööda metsa ja põlde ringi, rääkis lugusid loomadest ja jahipidamisest ja õpetas õigeid asju tähele panema. Kui olime kindlad, et rebaseid enam ei leia, hakkasime põtru otsima. Need olid aga kõik sellel hommikul peitu pugenud, seega ühtegi põtra me ei kohanud. See-eest sain pildile hunniku teisi toredaid loomi, näiteks armsa lokkis tukaga vasika.



Käisime Vallo söödakohad ka läbi, ma sain nendel hetkedel oma macro-objektiivist viimast võtta ja kauaoodatud kastetilkadega härmalõngu pildile püüda. Päike sillerdas nii ilusti, hommikune udu ja kastetilgad tegid asja veel paremaks.





Viimasele söödakohale jõudes leidsime kaks pisikest kährikubeebit, kes olid suurest uudishimust puuri kinni jäänud. Tegemist oli meganunnude elukatega, kes pugesid vaheldumisi üksteisele kaissu ja vaatasid pisut ehmunud nägudega ringi. Ilmselt poleks nad muidu rebaste vastu saanud, aga kuna rebasekutsikas oli juba pisut väljaveninud keha ja suurema olekuga, siis need beebid olid päris kindlasti mu lemmikud. Totud lasti puurist otseloomulikult vabaks.


Põdrapildid lubasin jätta peibutusjahi ajaks. Metssead jäävad ka teiseks korraks. Karude kohta küsisin sel samal hommikul Vallolt ja ta vastas, et neid näeb ikka haruharva. Koju jõudes vaatas Vallo metsakaamera mälukaardi üle ja leidis mitu pilti kolmest karust, kes söödakohal uudistamas käisid. Kusjuures juhtus see vaid mõned tunnid enne meie fotoretke. Ja pidavat vist siiamaani pea iga päev käima. Ehk saab siis karupilti ka lähiajal.


Kurekesed sain ka pildile.




Ja selle metslase leidsin tagasi jõudes toast. See on Väike Kiisu, kes on endiselt supermetsik ja käib kõigile oma lõputu jauramisega närvidele. Aeg-ajalt käib ta väljas ja tuleb siis jälle akna taha tuppa nuruma. Pai pole keegi veel päriselt saanud talle teha.


Ühesõnaga oli tegu ühe supervinge hommikuga ja kuigi ma olin terve ülejäänud päeva täielik zombi, siis teeksin seda iga kell uuesti ja ma usun, et edaspidi käin Vallole palju tihedamalt pinda, et ta mulle metsasafarit teeks. Jääge siis põdra-, metssea- ja karupilte ootama.

Thursday, June 26, 2014

Mannavahust ja inseneeriast


Lõpetamistega on nüüdseks kõik ja tuleb tõdeda, et kogu selle meeletult ilusa mannavahu, õnnelike abiturientide ja pidulike üritustega kaasneva elevusega tekkisid mul samal ajal hirmujudinad. Esiteks selle pärast, et juba aasta pärast olen ise selle mannavahu keskel ja pean hiigelsuuri otsuseid langetama. Pealegi tõotab terve eelseisev aasta tulla ülimalt tihe ja tegevusrohke. Asja helgemat külge vaadates võin aga öelda, et peale 9. klassi lõpetamist polnud mul õhkõrna aimdustki sellest, kes minust saab või mida ma oma eluga peale tahan hakata. Kahe aastaga olen vähemalt nii kaugele jõudnud, et oskan enam-vähem kirjeldada seda, mida ma ideaalis tulevikus teha tahaksin, nüüd jääb üle ainult leida see õige koht, mis kõik mu ootused-lootused üheks tervikuks põimib ja siis tuleb selle kallal kõvasti vaeva näha. 



Juhuks, kui ma 30 aasta pärast näiteks eesti keele filoloogist või hoopis tipptasemel kirurgist vanaema peaksin olema, kirjutan endale meeldetuletuse oma praegustest tulevikunägemusest, et seda siis muheledes oma lapselastele ette lugeda.

Ideaalis (18-aastase Paula omas) on Paula tulevikus insener, kes teeb maailma paremaks, loob näiteks robotkäsi ja -jalgu või töötab näiteks uuenduslike kaitsemullide arendamises selleks, et ükski OI-ga inimene enam kunagi kondikesi katki kukkuma ei peaks. Või siis töötab selliste robotlindude kallal, kellel on kõhu all magnetid, mis tõmbavad enda külge plastikut ja muudavad selle vikerkaarteks ja red velvet'i cupcake-ideks, ikka selleks, et ükski hüljes enam kunagi kõhtu kuhjunud plastiku tõttu surema ei peaks. Või siis viib täide mõnd muud õpingute käigus silme ette tekkinud ja esmapilgul võimatuna näivat eesmärki. Tulevikus oskab ideaal-Paula valmis joonistada kõik oma hullumeelsed ideed ja need päris ise valmis teha. Peale selle võib ideaal-Paula uhkusega kanda nii palju roosat kui tahes, ilma et keegi võiks kahelda ta võimes lahendada füüsika-, matemaatika- või keemiaprobleeme. Otseloomulikult on ideaal-Paula tulevikus ümbritsetud inimestega, kes ei pea kahtlema, et üleni õrnroosasse mattunud preili ideede elluviimine on igati võimalik, kui ta vaid ise sellesse usub, ja on valmis mu hullumeelsetele mõtetele kaasa alati kaasa mõtlema. Või siis mind aeg-ajalt pilvedelt maa peale tagasi sikutama (siinkohal ei mõtle ma situatsioone, kus ma osooniauke uuendusliku Makroflexi-sarnase imeollusega täidan, vaid neid, kui ma tõesti näiteks plastikuühendeid tassikoogitaignaks muundada plaanin...).

Ja lapselapsed vaatavad ilmselt altkulmu ja lähevad käivad seejärel varpmulliga kõrvalgalaktikas sõpradel külas ja räägivad, et neil on täiega imelik vanaema. Või siis jääb mu suurimaks leiutiseks a'la isepuhastuv vispel, mis kogub enda külge jäänud koogitaigna või šokolaadisegu jäänused suhkrumullikesse, mis teleporteerub ise lapselaste suhu ja nad armastavad mind ikka, sest neile meeldib magusat süüa :').



Inseneeriast rääkides meenub mulle viimasel ajal üksnes mu raamaturiiulil ootav hunnik raamatuid MIT raamatupoest, mis on nii huvitavad ja head, ent mille jaoks mul kahetsusväärselt vähe aega jagub. Seni olen alustanud neist kolmega, ma kindlasti annan teada, kui ma need kunagi läbi peaks lugema. Siis võite lugeda suurel hulgal fakte sellest, kuidas avastati hafnium või metamatemaatikast või hoopis evolutsiooniteooriast või siis hoopis kahekümne neljast valemist, millel põhinevad matemaatika ja muud teadused. Või siis tähelepanekuid eesti kirjandusklassikast, sest ka "Tõde ja õigus" platseerub kooli lähenedes minu lugemislisti. 




Suveplaane mul peale eelmainitud raamaturalli otseselt polegi. Tööle ma ei lähe, sest pooleldi töötavaid metallkäsi keegi vist ei vaja ja mu kõige ideaalsem suvetöö on tegelikult emme raamatu jaoks jooniste tegemine, mida ma juba ka natuke teha olen saanud. Peale selle tahaks load lõpuks ära teha ja seejärel kõik oma fotosessioonideks tekkinud ideed ellu viia. Ja nii väga ootan juulit, et saaks lõpuks korralikult randa ja ujuma. 



Pildid on eilsest. Tegime suure ringi Raadil, käisime pargis ja orus ja isegi lennuväljale jõudsime veel viimase valgusega. Mu väidetavalt mahakulumatu roosa juuksevärv on peaaegu haihtumas, seega tulevastel fotodel olen ilmselt midagi brüneti, blondi ja kahvatulilla vahepealset :(


Wednesday, June 25, 2014

Jaanipäev 2014 - vannipilt vol 4


Ka sel aastal veetsin oma jaanilaupäeva Suure-Kambjas. Tähistasime Teelega juba neljandat aastat seda päeva vannipildiga. Eelmiste aastate vannipildid leiab SIIT. Järgmisel aastal on juba väikestviisi juubel, sest Teele saab 25- ning vannipiltide traditsioon 5-aastaseks. Kes veel ei tea, siis alguse sai kõik 2010. aastal, kui Teelel oli tahtmine naabrite põllul oleva vanni sees, mis oli tegelikult mõeldud loomadele joogivee hoiustamiseks, pilte teha. 2011. aasta jäi küll vahele, ent kõik järgmised aastad oleme vannitraditsiooni korranud, igal aastal uute ja huvitavate ideedega. Eelmise aasta vannipilt oli kahtlemata kõige edukam, sest ajakiri Mari fotokonkursi tulemusena veetsin imetoreda päeva Laulasmaa spaas. Sel aastal trotsisime vihma ja jahedat ilma ning saime üsna tagasihoidliku ja maheda idüllipildi, kuid järgmisteks vannipiltideks on meil juba kõvasti suuremad ja uhkemad fotod plaanis.


See oli kõigist mu Kambja jaanipäevapidudest esimene, kus terve rotivahmiil kohal oli, mis oli tore. Kambja on endiselt supermahe koht ja Fredile ümbruskonda tutvustades veendusin üha uuesti, et see on üks ilusamaid kohti, kus Eestis aega veeta. Õhtu jooksul avastasime matkarada, käisime paadiga järvel, küpsetasime (ja sõime ära) kaks imemaitsvat kooki ja hunniku liha. Otseloomulikult ei puudunud ka lõke, mis on iga aastaga suuremaks läinud ja mille kohta Vallo lubas, et edaspidi tulevad tagasihoidlikumad. Samas ei julgeks ma loota, et see nii on, sest järgmisse aastasse jääv majaehitus tõotab palju korralikku lõkkematerjali, mida ei saa ometi raisku lasta.

 Meil tekkis väike fotomanipulatsiooniidee seoses hiigelsuure lõkke ja sellest üle hüppamise naljadega.


Järgmisel hommikul tutvustas Vallo jahimaja ja muid vahvaid kohti metsas. Näiteks plaanin lähipäevil mängivaid rebasekutsikaid pildile püüdma minna. Ja pilte on järgmistesse postitustesse oodata veelgi, mis tähendab ka pisut tihedamaid postitusi.


Lõppkokkuvõttes oli isegi halvast ilmast hoolimata ülimalt vinge ja ma juba ei jõua järgmist aastat ära oodata. Kuigi, kui päris aus olla, mõtlen siiani, kuidas aeg nii kiiresti läheb, sest eelmine jaanipäev oleks ikka veel nagu alles hiljuti olnud.

Tuesday, June 17, 2014

Meem tag

Hakkasin igavusest vanu Ingeri postitusi lugema ja avastasin, et ta tagis mind mõni aeg tagasi Meem tag'i postituses. Niisiis, Ingeri blogi leiate siit. Tagiks ühe inimese, kes vist kindlasti mu blogi loeb ja selleks on Eneli. Pildid ei käi üldse postituse juurde, aga need on kogu aeg teistest postitustest välja jäänud...


1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?
See tundub nüüd väga suure ahvimisena, aga ma olin ise ka Ingeri vastust lugedes üllatunud ja kõik mu lähemad sõbrad-sõbrannad võivad kinnitada, et tulevikus on mul ideaalis oma hüljes, kellel on oma hiigelsuur bassein ja ma saan temaga koos supelda ja temaga koos kõike toredat teha. Tegelikult ma ilmselt hüljest ei saa ja kedagi peale oma kiisumiisude, musipallide, kallirullide, (insert more sweet words) Kärtsu ja Mürtsu ei taha ka.

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Ma vastan sellele küsimusele võtmes: kelle blogi lugedes tekib mul tunne, et ma tahaks temaga paremini tuttavaks saada ja sellele vastaks ma Iti ja Merily.

3. Mis oli su viimane heategu?
Mõtlesin küll kauem, kui oleksin pidanud. Kõik pisikesed heateod jäävad vist aega, kui kool veel kestis, siis ma ikka vahel viisin Cassyle kooli porgandkooki, et tal parem tuju oleks ja aitasin mingite kooliasjadega, kui vaja ja muud sellist. Aga mingit päris-päris heategu mulle ei meenugi. Wow, I must be a really bad person :S

4. Mis asjad ajavad sind närvi?Liiga paljud asjad. Nagu päriselt, see on lausa kohutav. Ma ei kannata näiteks jalgade/sõrmedega trummeldamist või seda, kui keegi minuga rääkides nt telekat vaatab ja mind ei kuula, või kitarrimängimist, kui akordid on valed või kitarr on häälest ära.

5. Mis oli vimane asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Ilmselt oli selleks Bahreinis proovitud Turkish delight, mida emme mulle tutvustas ja millesse ma kohe ära armusin, sest see on lihtsalt nii-nii hea.

6. Millal viimati nutsid? Miks?
Üllataval kombel oli viimane korralikum pisaratega tunnete valang siis, kui ma sain teada, et ma pean oma käega operatsioonile minema, sest mul oli pärast Peterburi traumapunkti ja haiglat ja murdmist ja kipsi panemist nii lootusetu tunne ja operatsioon sinna otsa ei kõlanud üldse toredalt. Ühe pisarakese poetasin siis ka, kui sain teada, et mul on raudplaat käe sees, sest noh, for obvious reasons, eksole.







Wednesday, June 11, 2014

Ingeri special edition



Ilmselgelt olen oma blogi täielikult unarusse jätnud, sest terve selle aja jooksul, kui kipsi kandsin, kirjutasin ainult ühe postituse. Täna läksin arsti juurde kontrollpilti tegema, tagasi tulin kipsita. Ühtlasi sain teada, et mu kodarluud katab nüüd metallplaat, mis on kinnitatud kuue kruviga. Ma juba nii väga ootan reisimist ja turvaväravaid, oh seda rõõmu! Aga käsi on okei, emme tõi mulle mingi laheda käetoe ka, mis tekitab Tony Starki tunde ja ma kaalun endale sellise täiskostüümi tellimist. 

Vahepeal käisin sellist armsat kiisupoissi pildistamas. Sünnipäev on tal 7. aprillil ja ta väga tahaks kellegi uueks ja armsaks sõbraks saada. Supernunnu elukas on, alguses häbelik, aga juba teise kohtumise lõpuks oli nõus mu kaissu tuttu jääma ja nurru lööma. Poseerida ka oskab, nagu näha. 




Kooliga on selleks õppeaastaks kõik. Uurimistöö kaitsmine läks superhästi ja see on ausalt esimene kord, kui ma end inimeste ees esinedes mugavalt tundsin. Sellest järeldan ainult seda, et kui töötad ühe teema kallal nii põhjalikult, et võid sellest 65 lehekülge üle keskmise asjalikku teksti kirjutada, siis on selle esitlemine lapsemäng. Kooliga seoses on jäänud üksnes 12. klasside lõpuaktus, kus ma teadustajaks olen. Veel avalikku esinemist...

Emme tõi pisikesi Marc Jacobs'eid, tegin üle pika aja conceptual'i...


Mingi päev mõtlesime seina maha võtta. Arvasime, et tegu on sellise hea paari tunni tööga. Tegelikult kujunes see mitmete tundide pikkuseks protsessiks, lõpetasime napilt enne südaööd, kusjuures siis oli maha võetud ainult pool seina. Peale seina lõhkumist läksime kõik koos Saadjärve äärde ujuma ja minu selle aasta esimest valge šokolaadi ja maasikatorti sööma.


Eile käisime kiirelt Tallinnas, ma käisin juuksuris ja ehmatasin Anneli oma ideega taaskord ära. Ise olen tulemusega superrahul ja endiselt arvan, et ta on parim juuksur.


Nüüd saame teada, kas Inger ikka loeb mu postitusi (lõpuni). Hästi palju õnne ja soovide täitumist ja kõike muud ilusat Sulle sünnipäevaks! Ja need, kes tahavad näha, kui ilus Inger päriselt on, siis pilt on tegelikult link, mis viib Ingeri blogisse.