Pages

Friday, March 28, 2014

Paradise in a nutshell


Käisin Bahreinis jalga taastamas ja tuleb tõdeda, et miski vist ei lae akusid paremini kui natuke aega perega päikese all lebotada, koos midagi ette võtta ja vahelduseks mitte midagi väga asjalikku teha. Põlesin esimest korda päevitades ära ja olin paar päeva tulipunane, ülejäänud päevadel üritasin selja pealt lipsukest ära päevitada.





Igatahes on mami ja Rene uus pesa supervinges kohas, mis asub Bahreini kirdeosas, tehissaarel nimega Amwaj. Tegu on pisikese Veneetsiat meenutava Floating Cityga, kus helesinised kanalid vahelduvad pastelsete majadega. Hetkel on seal täitsa talutav temperatuur ehk siis 25-30 kraadi sooja enne suvist 50-kraadist leitsakut. Maja ise on rannast literally kiviga visata ja idee poolest on seal perfektne ujumiskoht, kus paraku segastel põhjustel ujumas käia ei tohi. Käisime Renega ikkagi ujumas, mis lõppes sellega, et security kutsus meid veest välja ja ütles, et nad oleksid õnnelikud, kui me enam ujuma ei läheks. Jõudsime üheskoos otsusele, et me ei lähe enam kunagi ujuma, käime lihtsalt rannas jalutamas ja vahel jalutame poolkogemata veest läbi. Või siis soetame endale kajakid ja kukume vahepeal täitsa kogemata vette :) Sest kõik muu peale ujumise on lubatud. 


Igal õhtul käisime Pappa Rotis söömas, mis on maailma kõige imelisem kohvik. Koha fenomen seisneb selles, et kogu nende (Malaisiast alguse saanud) kohvikukett on ülesehitatud ühele kuklile ja see kukkel on maailma kõige imelisem asi, mida ma söönud olen. See on pealt caramelized ja seest on see lihtsalt heaven, ma ei oska paremini kirjeldada. Ja kui üldse keegi peaks väärima Pappa Roti kuldkliendi staatust, siis on see meie perekond. Agh, mul on juba kaks päeva Rotit vahele jäänud... :(




Midagi väga asjalikku mul rohkem kirjutada polegi. Kokkuvõtlikult oli see supermõnus sit-back-and-relax-reis ja sain juba märkusi, et ma säran nagu päike. Ja motivatsioon on jälle laes. Täna käisin õigekirjaolümpiaadil ja kirjutasin minarett ühe t-ga ja moodustasin sõnu, mis ei eksisteeri ega hakkagi kunagi eksisteerima, aga vähemalt vedasin end sinna kohale ja saame Frediga oma to-do listi taaskord ühe linnukese märkida. Ja uskumatu, aga Eestis on ka juba pisut kevade moodi. Kuigi seda rõõmu pole vist jällegi kauaks, sest järgmine nädal pidavat ilma tegema jälle Paula lemmiksademed ehk siis lumi, JESS. Kaalun Bahreini kolimist, kui suvi ruttu tulla ei kavatse!

Lõpetan postituse kujundliku I'm-outta-here pildiga

Tegelikult lõpetan Ohiboke'ga, kes on empsi ja Rene armas koduloomake ja ilmub vahel kusagilt toanurgast nähtavale, et oma armsat roosat sabakest siputades mööda seina ringi sibada, sääski süüa ja niisama armas olla.


Saturday, March 8, 2014

Kiisumiisud

Pildike sellest, kui igav hakkab kodus kipsiga istudes ja millega see lõpeb. Õnneks on suguvõsas veel kümmekond kassi, keda viltida :D

Friday, March 7, 2014

Lumikellukesed!!


Sel korral on mul õnnestunud hankida kips kõige halvemal ajal. Ärge saage valesti aru, kips on alati valel ajal ja sellest ei saagi vist vaimustuses olla, lihtsalt just sel ajal, kui kevad tuleb kaks kuud varem ja kui toimub suur hommikujooksude üritus, istun mina kodus või Kambjas ja löön aega surnuks. Seda ei saa otseselt pahaks panna, sest puhkus ja magamine peaks jalale eelkõige kasuks tulema, aga mingi kohusetundlik Paula istub kogu aeg õlal ja heidab mulle mu ebaproduktiivsust ette.

Samas on kõiges midagi positiivset. Vanaema hellitab mind Kambjas parimate söökidega ja ei heida mulle mu lebotamist üldse ette, kuigi käib ise hommikuti kepikõndi tegemas ja räägib, et peagi saab järve ujuma minna. Väike kadeduseuss sööb lausa, sest õues on ilmad nii ilusaks läinud. Sõbrad on ka superarmsad ja on alati nõus mulle Tartus seltsiks olema, et ma üksi poleks. Joosepiga tegime isegi pilte, muuhulgas vedas ta mu aeda, et saaksin oma aia esimestest lumikellukestest pilti teha! Koolistressist pole midagi järele jäänud, üritan lihtsalt mitte mõelda sellele, et perioodi lõpus hindeid nähes tuleb see stress topeltkoguses üle elada. Kassid on ka nunnud, käivad hommikuti vaatamas, kas pulssi veel on (loe: kas süüa antakse varsti) ja poevad kaissu magama.


Ühtlasi tasuks vist ära mainida, et selle postituse valmimist valvab kindlameelselt väike õnnetu koer Domino, kes igatseb väga oma issit ja vaatab vahetpidamata aknast välja. Ehk siis mu tiheda graafikuga onu laekus sel nädalavahetusel Kambjasse, hetkel küll vaid mingi osa temast ehk siis kaks lontut, Jane ja Domino, aga ma usun, et millalgi jõuab täissuuruses onu ka. 

Nautige oma kevadet minu eest ka, küll ma kipsist vabanedes kõik topeltkoguses järele naudin.