Pages

Saturday, February 1, 2014

Kolimispostitus

Sain endale ajaloo kõige roosama toa :)

Lüngad tekivad blogisse üldiselt kahel põhjusel. On kas liiga lõbus ja huvitav kogu aeg ning blogi ei ole prioriteet või siis on parasjagu väga halb või mitteblogitav aeg, kus väga pole tuju või põhjust blogida. Õnneks on antud juhul tegu esimese variandiga: kolimine on kogu vaba aja võtnud. Asjade kokku- ja lahtipakkimine, mitmekordne ümberpaigutamine, sisseelamine, harjumine, avastamisrõõm - millestki pole viimase nädala jooksul puudu olnud. Ja nüüd hakkab juba vaikselt looma, seega tunne on superhea! :)

Üle pika aja tegime Joosepiga fotoshoodi, mis kestis ilmast tingituna umbes 10 minutit :D

Selle nädala alguses saatsin lõpuks ometi ära oma uurimistöö ja mul on nii-nii hea meel, et sellega nüüdseks kõik on. Nüüd saan rahulikult kõigele muule keskenduda ja üksnes märtsi oodata. Juba leian stuudiumist sõnumeid ametlike uurimistöö tähtaegade kohta ja ei kadesta mitte kedagi, keda see veel ees ootab. Kaitsmisrõõm on muidugi kõige suurem rõõm kogu selle asja juures.

Saadjärv

Neljapäeval käisime loodussuunaga Jääaja keskuses praktikumil. Arvestades, et läksin sinna kõige negatiivsemate eelarvamuste ja ootustega, kukkus kogu see asi päris hästi välja. Väljasõit koosnes iseenesest kahest osast - ühed tegid Saadjärvel mõõtmisi ja teised kuulasid jääaegade ajalugu ning viisid end teooriaga kurssi. Ja siis vahetasime. Meie sattusime esimesse andmekogumisgruppi, kui oli veel üks külmemaid talvehommikuid sel aastal. Jõudsime järvele, puurisime augu, tegime paar mõõtmist ja siis kamandas geograafiaõpetaja mu tagasi sisse ning jõime koos tassikese teed ja vaatasime aknast vapraid, kes veel auke puurisid ja kauem vastu pidasid. Teooriaosa meeldis mulle tükimaad rohkem, sest giid/juhendaja tegi superhead tööd ja tegi esmapilgul maailma kõige igavama teema väga huvitavaks. Mitte nii huvitavaks, et ma tahaks oma ülejäänud elu setteproovidest leitud õietolmu põhjal jääaegasid uurida, aga ega palju puudu ka ei jäänud.


Mitu päeva olen oma Kakukesega sõita saanud ja ei jõua ära oodata, kuna load kätte saan. Ühtlasi ei jaksa ära oodata hetke, mil mul tekib aeg ARK-i eksamitel ära käia. Loodetavasti saan ikka sünnipäevaks tehtud. Ja sünnipäev on juba õige varsti. Enne seda on veel ball ja seitse muud asja, aga ega sünnipäev ka kaugel pole. Ma isegi ei tea, kas ma ootan või kardan seda, sest 18 tundub hullult suur ja tähtis asi ja samal ajal on see kuidagi nii hirmutav ja tekitab vana tunde, sest peale seda tulevad ü h e k s a t e i s t ja k a k s k ü m m e n d !


Mürts ja Kärts käisid operatsioonil, seega on mul nüüd kaks õnnetut Ottotriinu, kes käivad lehtritega ringi ja jäävad igale poole kinni. Aga õnneks on nad nii totud, et ei näi kuigi palju kurvastavat oma saatuse üle. Varsti saab neid aeda jalutama lasta ja siis läheb elu ilmselt mitu korda ilusamaks. Ja huvitavamaks.

1 comment:

Anonymous said...

kas sa elad nüüd üksinda oma majas? miks nii? :)