Pages

Friday, February 28, 2014

Hilinenud Gatsby

Blogi on jälle täiesti unarusse jäänud. Kipsiga võtavad asjad kolm korda rohkem aega ja koolitööd on ka kõvasti rohkem, sest loenguvormis tunde ise kodus järele võtta on paras piin. Muidu polekski hullu, aga ma lihtsalt ei ole suurem asi õpikutekstifänn.

Ma pole teile isegi ballipilte näidanud, mis on nüüdseks juba igivanad, aga ilusad sellegipoolest. Ehk siis 7. veebruaril oli Härma sünnipäevaball, mille teema oli sel korral The Great Gatsby. Teema vallandas minus kordamööda täiesti vastakaid emotsioone. Mõnes mõttes oli see superhea valik ja nii põnev ja ilus ja huvitav. Teisalt polnud mul aimugi, mida sinna selga panna ja milline üldse välja näha. Asi lahenes lõpuks kuidagi iseenesest, panin emme kapist pükskostüümi pihta, ostsin suleboa, meisterdasin endale peaehte ja veel hunniku ehteid, kirsiks koogil õmblesin Joosepi pintsakule ja vestile kuldsed nööbid ette. Ball ise oli üle ootuste vinge, korraldajad olid kõvasti vaeva näinud ja kõik olid nii-nii ilusad. Aga pildid pidid vist sõnadest rohkem ütlema :)



Kipsiga on suhteliselt keeruline pilte teha, seega ma ei tea, kui palju blogisid ma lähiajal kirjutan, sest ilma piltideta pole üldse nii lõbus. 

Sunday, February 23, 2014

MINU SUPEHÜPERMEGAGIGAVINGE 18!


Juba kuu või paar tagasi rääkisin Joosepile, et üle mitme aasta võiks ikkagi sünnipäeva tähistada ka, seda enam, et tegu on 18. sünnipäevaga. Joosep otsustas siis, et ta teeb mulle üllatuspeo. Üllatuspidu tähendas aga, et ma teen listi inimestest, keda ma seal näha tahaks, tean kuupäeva ja kohta ning lähen kodust ära, et kõik saaks valmis tehtud. Üllatusmomendiks jäi peo teema. Kogemata tuli aga ka teema välja, seega nädal aega enne pidu otsustati, et pidu jääb ära, sest kõik on kuidagi võssa läinud ja üllatusmomenti pole jne. Siis olin ma nädal aega õnnetu, poetasin Cassy õlal inglise keeles pisaraid ja kuulasin, kuidas kõik kurvalt ütlesid, kui kahju neil on, et pidu ära jääb. Siis kutsusin Richardi reedel välja, et ei peaks oma reede õhtut üksi kodus veetma ja kujutama ette, kui vinge pidu mul oleks olnud. Richard oli isegi nõus, käisime piljardit mängimas kuttidega ja hiinakat söömas. Lõpuks, kui olime linnas paar tundi jõlkunud, otsustasime minu poolt läbi käia. Astusime uksest sisse, mina kõige ees. Tuba oli pime, aga väljast kumas mingit valgust ja tänu sellele oli aimata mingeid veidraid keraja kujuga asju seinal ja ma ehmatasin nende kahe millisekundi jooksul nii ära, enne kui tuli põlema läks ja nägin, et seinal oli SUUR plakat kirjaga HAPPY BIRTHDAY PAULA! ja kerjate moodustiste näol oli tegemist õhupallidega. Veel millisekund hiljem hüppas toast välja paarkümmend sõpra, järgnes suur kallistamine ja selleks ajaks olin maailma kõige õnnelikum 18-aastane. 



Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegu oli vaieldamatult maailma parima sünnipäevapeoga. Cassy ja Joosep olid need armsad, kes kõik selle perfektselt käima lükkasid. Kalle joonistas mulle hülgega postri ja Richard vingerdas kümmekond korda välja sellest, et ma tahtsin koju minna enne kella seitset. Vahepeal nikastasin jala ära, mis hiljem osutus kaheks murdunud luuks. Marten ja Joosep tulid minuga EMO-sse kaasa ja olid kipsi saamisel moraalseks toeks. Vanaemme tegi SUUUURE kausitäie oma parimat kartulisalatit ja Kalle issi laenas oma megavõimsat helisüsteemi. Fred saab üllatuskoristaja auhinna, sest lisaks ööseks jäänud Kallele, Joosepile ja Cassyle ilmus lõuna paiku ukse taha Fred, kes teatas, et ta tõi mulle süüa ja tuli koristama!




Ma ei teagi, kuidas ma tähele pole pannud, et mul nii-nii palju nii-nii armsaid sõpru on! :')

Saturday, February 1, 2014

Kolimispostitus

Sain endale ajaloo kõige roosama toa :)

Lüngad tekivad blogisse üldiselt kahel põhjusel. On kas liiga lõbus ja huvitav kogu aeg ning blogi ei ole prioriteet või siis on parasjagu väga halb või mitteblogitav aeg, kus väga pole tuju või põhjust blogida. Õnneks on antud juhul tegu esimese variandiga: kolimine on kogu vaba aja võtnud. Asjade kokku- ja lahtipakkimine, mitmekordne ümberpaigutamine, sisseelamine, harjumine, avastamisrõõm - millestki pole viimase nädala jooksul puudu olnud. Ja nüüd hakkab juba vaikselt looma, seega tunne on superhea! :)

Üle pika aja tegime Joosepiga fotoshoodi, mis kestis ilmast tingituna umbes 10 minutit :D

Selle nädala alguses saatsin lõpuks ometi ära oma uurimistöö ja mul on nii-nii hea meel, et sellega nüüdseks kõik on. Nüüd saan rahulikult kõigele muule keskenduda ja üksnes märtsi oodata. Juba leian stuudiumist sõnumeid ametlike uurimistöö tähtaegade kohta ja ei kadesta mitte kedagi, keda see veel ees ootab. Kaitsmisrõõm on muidugi kõige suurem rõõm kogu selle asja juures.

Saadjärv

Neljapäeval käisime loodussuunaga Jääaja keskuses praktikumil. Arvestades, et läksin sinna kõige negatiivsemate eelarvamuste ja ootustega, kukkus kogu see asi päris hästi välja. Väljasõit koosnes iseenesest kahest osast - ühed tegid Saadjärvel mõõtmisi ja teised kuulasid jääaegade ajalugu ning viisid end teooriaga kurssi. Ja siis vahetasime. Meie sattusime esimesse andmekogumisgruppi, kui oli veel üks külmemaid talvehommikuid sel aastal. Jõudsime järvele, puurisime augu, tegime paar mõõtmist ja siis kamandas geograafiaõpetaja mu tagasi sisse ning jõime koos tassikese teed ja vaatasime aknast vapraid, kes veel auke puurisid ja kauem vastu pidasid. Teooriaosa meeldis mulle tükimaad rohkem, sest giid/juhendaja tegi superhead tööd ja tegi esmapilgul maailma kõige igavama teema väga huvitavaks. Mitte nii huvitavaks, et ma tahaks oma ülejäänud elu setteproovidest leitud õietolmu põhjal jääaegasid uurida, aga ega palju puudu ka ei jäänud.


Mitu päeva olen oma Kakukesega sõita saanud ja ei jõua ära oodata, kuna load kätte saan. Ühtlasi ei jaksa ära oodata hetke, mil mul tekib aeg ARK-i eksamitel ära käia. Loodetavasti saan ikka sünnipäevaks tehtud. Ja sünnipäev on juba õige varsti. Enne seda on veel ball ja seitse muud asja, aga ega sünnipäev ka kaugel pole. Ma isegi ei tea, kas ma ootan või kardan seda, sest 18 tundub hullult suur ja tähtis asi ja samal ajal on see kuidagi nii hirmutav ja tekitab vana tunde, sest peale seda tulevad ü h e k s a t e i s t ja k a k s k ü m m e n d !


Mürts ja Kärts käisid operatsioonil, seega on mul nüüd kaks õnnetut Ottotriinu, kes käivad lehtritega ringi ja jäävad igale poole kinni. Aga õnneks on nad nii totud, et ei näi kuigi palju kurvastavat oma saatuse üle. Varsti saab neid aeda jalutama lasta ja siis läheb elu ilmselt mitu korda ilusamaks. Ja huvitavamaks.