Pages

Monday, January 6, 2014

Minu maagiline jõuluvaheaeg vol 5

Supervingest vaheajast on saanud jälle rutiinne kodu-kool muster, aga pilte vaadates läheb ikka tuju nii heaks, sest tegu oli vaieldamatult mu parima jõuluvaheajaga seni. Niisiis tahaks ma öelda ühe suure täh-tähhi empsile ja Renele, et nad väikese Rotipaula välja kannatasid ja ta vaheaja nii eriliseks tegid. Pealegi leidsin hunniku pilte, mis blogisse ei jõudnud, aga on ikka omamoodi tähtsad. Seega siin on pisike kokkuvõttev postitus Bahreinist. 



Seik, millest jäi kirjutamata, oli retk Durrat-al-Bahrain tehissaarele, mis on tihedalt täis tipitud ulmeliselt ilusaid villasid. Sattusime Renega sinna just sellel ajal, kui tutvustati uut tüüpi villasid, tänu millele saime näha seest kolme erinevat villat. Iga villa on juhitav nutitelefoni või iPadiga. Iga aed sisaldab basseini, valikus on ka mullivannidega basseinid. Kõigis villades on kolm magamistuba, kaks kööki - üks nö esinduslik, teine selline, kus päriselt toit valmis tehakse. Kõigil villadel on oma paadisild ning igal saarel on eraldi mošee, erarand ning restoran. Sellise tagasihoidliku villa saab endale soetada rahasumma eest vahemikus 13 kuni 20 miljonit Eesti krooni. Ja kusjuures, saarestikus on taolisi villasid hetkel 800, millest pea kõik valmis villad on ostetud, ent püsivat elanikkonda on saarestikus ainult umbes 10% villades. See tähendab, et suurem osa inimesi kasutab villat üksnes nädalavahetuseti ja puhkustel. 






Ja kontrastiks paar pilti kalurikülast, kuhu sattusime, otsides flamingosid. Flamingod me küll leidsime, aga paraku olid nad nii kaugel, et suuremat pildisessiooni ei tulnud. Küll aga nägime kohalikku elu ja leidsime ühe toreda kiisumiisu, kes kaluriküla elu nautis. Pisikeseks vahejuhtumiks võib lugeda selle, et emps tahtis teada, kui soe vesi on ning astus ilma igasuguse kahtluseta üle kruusavalli, maandudes pehmel pooleldi savisel, pooleldi mudasel pinnasel ja vajus sinna parasjagu palju sisse, seega tegelesime tükk aega kivistuva empsiga. Võinoh, emps tegeles, ma tegin pilti, sest see on täiesti autentne fototõestus sellest, miks Paula on selline udupea, nagu ta on :)





Õhtud kodus olid täis kokkamist ja lauamänge. Supipostitus on pooleldi valmis ja ootab juba väga blogisse jõudmist. Ja toidust rääkides ei saa mainimata jätta, et juba nende paari päevaga, mil ma Eestis olen olnud, igatsen kohutavalt sealset puuviljavalikut, sest kõik on nii värske ja valik on tohutu suur. Kui veel lumi ka peaks maha tulema, oleksin ilmselt nõus väga palju andma ühe värske rambutani, jack fruit'i, meloni ja khaki fruit'i (persimmon'i) salati eest.






2 comments:

Anonymous said...

Ma olen üsna kaua su blogi juba jälginud ja kuna ma ise olen sinust üks aasta noorem ja käin ka gümnaasiumis, siis mul tekkis üks küsimus. Kuidas sa jõuad koolis nii tubli olla? Sa käid nii paljudel olümpiaadidel ja sul on väga head hinded jne. Ka mul endal on üsna head hinded, aga olümpiaadidel käin üsna harva. Sa tundud nii motiveeritud ja su elu tundub nii hästi korraldatud. Kuidas sa suudad ennast nii hästi õppima motiveerida? Ning kui palju nõuavad need head hinded sinu puhul üldse pingutust? Ma tahaks ka veel paremini õppida, kui praegu, aga ikkagi jääb kuidagi motivatsioonist ja ajast puudu. Kas sa oskaksid midagi soovitada? :)

Ning siis veel... mulle väga meeldib su blogi. Sa oskad väga hästi kirjutada ning pildistada samuti. :)

Paula said...

Vau, esiteks aitäh väga armsa kommentaari eest. Teiseks, ma olen Sulle ilmselt natuke vale mulje jätnud. Ega ma tegelikult kõike ei jõuagi, vahel teen asju tundide arvelt, olgu selleks siis olümpiaadiks kordamine või mingi muu lisakoormus. Ja tegelikult ei käi ma nüüd nii paljudel olümpiaadidel ka - olen aru saanud, et on väga-väga palju teisi inimesi, kes nendele minemist väärivad ja mul on endal muid asju, mis vajavad tegemist, kõike ka ei jõua. Tihtipeale teen oma asjad ära, olgu siis kasvõi viimasel hetkel, sest ma tean, et kui ma neid ei tee, siis oleksin endas pettunud, sest ma suudaks paremini. Üldiselt olen paras perfektsionist ja samal ajal parasjagu laisk.
Motivatsioonist näiteks nii palju, et Härmasse tulles tundsin algusest peale, et ma lihtsalt pean rohkem vaeva nägema, sest juba vestlusel tehti selgeks, et Raatusest tulles võib hinnetega raskeks minna. Tegelikult olen gümnaasiumis ümbritsetud inimestest, kes jõuavad kõike superhästi teha ja see motiveerib ka, kui järele mõelda. Ilmselt olen harjunud häid hindeid ka saama, seetõttu ei tahaks latti allapoole lasta. Pealegi on mulle alati tundunud, et inimesed mu ümber loodavad ja ootavad minust palju rohkem, kui ma ise arvan, et suudan, ja ma ei taha neile kunagi pettumust valmistada. Kõige tipuks meeldib mulle suhteliselt suurelt unistada ja olen üsna selgeks saanud, et nende saavutamiseks tuleb parasjagu palju tööd teha. Pealegi on mul Joosep, kes õpib ise ainult viitele ja jõuab pealekauba iga päev trennis käia, seega oleme mõlemad parajad koolihoolikud või midagi ning motiveerime sealjuures üksteist. See kõik kokku motiveeribki.
Head hinded kindlasti nõuavad pingutust. Mitte küll nii palju, kui ma gümnaasiumisse minnes kartsin - arvasin, et minust saab kolme-neljaline. Tegelikult pole koolis ju otseselt midagi rasket, kui õigel ajal kohal olla, kuulata, asjad ära teha ja kõik kontrolli all hoida.
Ma ei oska Sulle seega mingit imenippi soovitada, kuidas pinge all paremini vastu pidada, sest ma ise pole ka musternäidis õpilasest ja tean, et saaksin paremini. Ja tõsi ta on, et head hinded tulevad millegi arvelt, minu puhul vist sõprade, sest tihti pean endale meelde tuletama, mitu korda ma olen lubanud nendega kokku saada ja mitu korda kooli pärast lubadusi edasi lükanud. Muusikakooli jätsin samuti pooleli, sest arvasin, et poleks muidu jõudnud. Ilmselt polekski, aga natuke pettunud olen endas siiani, et ära ei lõpetanud :(
Ja vahel, kui koolistress üle pea kasvab, tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja teha midagi, mis Sulle meeldib. Minu puhul on see enamasti fotograafia ja blogi, aga ka pere ja sugulastega kokkusaamine, sest muidu näeme nii harva ja eks seegi viib vahel tuju ära, kui nende jaoks piisavalt aega pole.
Ma ei tea, kas sellest üldse abi oli... :D

Aitäh veelkord ilusate sõnade eest ja loodan, et olin miskitmoodi abiks :)