Pages

Tuesday, November 19, 2013

Rottie ja autorott


Käisime nädalavahetusel Kambjasse jõulukuuskesid valimas ja leidsime kõige vingemad kuused üldse. Ühe kaksikkuuse, mis oleks ilmselt muidu lihtsalt mahakandmisele kuulunud, aga mis oli ometi nii armas ja eriline. Ja tuppa veel ühe niisama armsa kuuse. Peale selle nägin Vallo viiekümnekuuendiku jahimajast ära, mis oli samuti superilus ja nüüd ma vähemalt tean, kuhu ma olen alati pildistama tahtnud minna ja sestap kavatsen selle päriselt lähiajal ära ka teha.


Täna küpsetasin muffineid ja avastasin, et siidikanade munad on ikka palju-palju väiksemad, kui tavalised ja ma lihtsalt pidin ühe nunnu munapildi ka panema. Kes veel ei tea, siis mu vanaemal on Kambjas hunnik kanu-kukkesid, kelle seas on üks pisike nunnu siidikana, kes näeb välja nagu punkar ja on samas väga armas ja muneb selliseid tillukesi mune.


Ilmad on viimasel ajal nii ilusad päikselised ja samal ajal nii-nii külmad, et ma juba kardan täiega talve. Kõige tipuks lugesin kusagilt mingit hirmutavat artiklit selle kohta, kuidas sellel aastal on talv eriti karm ja külm, lüüakse lume- ja külmarekordeid. Tekib tahtmine varuda palju mett ja teed, hunnikutes tekke ja villaseid sokke, romantilisi komöödiaid ja kvaliteetkirjandust ning lihtsalt järgmised 3+ kuud toas istuda ja talveund magada. Kuigi, leidsin just pildid õpilasvahetusest Paltamosse ja kuigi ma mäletan, kui vastikult külm, libe ja lumine seal oli, on pildid ikka veel nii lummavalt ilusad, et tekib (vaid hetkeks) tahtmine jälle Soome minna ja mööda künkaid üles-alla sumbata, Anniina koeraga jalutada ja tema perega kelgutamas käia.


Kassid veel ei tea, mis talv on. Nad küll armastavad lahtise rõduakna ees magada, sest sealt tuleb jahedat õhku ja kui mitte keegi teine, siis vähemalt Eneli võib teile kirjutada teoseid sonettidest eeposteni sellest, kuidas Paula korter on kõige soojem koht maailmas, sest ta on lihtsalt ülim külmavares. Ja kassidel on ilmselgelt naturaalne nurrupiruka kasukas. Ja rõdule minnes hakkavad nad külma õhu peale turtsuma ja värisema. Peaks neile vist villased kombekad kuduma ja siis esimese lumega nad õue mängima viima. Ilmselt trepikojast kaugemale ei jõuakski...


Mul on kogu selle koolipingega tekkinud suur tahtmine midagi päris ise valmis teha. Selles mõttes, et kuigi mul on päevast päeva kontrolltöid, tunnikontrolle ja koduseid töid, siis hinded ja täiskirjutatud vihikud ei tekita minus siiski piisavalt tunnet, et ma päriselt teen oma eluga midagi tarka. Nii mõtlesingi endale ise ballikleidi õmmelda ja tõestamaks, et tegu pole lihtsalt tühise mõttelennuga, joonistasin pärast mitmenädalast vaimusilmas ettekujutamist isegi kavandi valmis. Eks näis, millal ma materjalide ja tegevuse endani jõuan. Kavand on küll täitsa arvestatav. Aga võib-olla oleks kasside villast kombekad natuke vajalikum ja lihtsam projekt...


Täna küpsetasin üle pika aja muffineid ja tänu Joosepile, kes käskis muffinid valge šokolaadiga teha, on mu küpsetamisest järel ainult segamini köök ja muffinipildid, sest tuleb tõdeda, et need olid päris head. Söögist rääkides tuleks ühtlasi mainida, et talv pole veel alanudki, aga Paula on täiesti järjekindlalt alustanud mandariinihooaega, niisiis on mul kodus alati mandariine. Ja kui ei ole, siis pole mind ka kodus ja mandariinid on kas minuga kaasas või teel poest koju minu kotis. Joosep tõi mandariinidele lisaks koju veel ühe talvise detaili ehk siis mate, mis on matepuu ehk paraguai iileksi kuivatatud lehtedest valmistatud jook (vikipeedia, 2013). Ja kuigi see kõlab väga kahtlustäratavalt, siis tegelikult on see päris hea :)


Täna oli libedasõit, mis oli väga-väga-väga õudne ja mitte selle pärast, et me seal midagi meeletult ohtlikku oleks teinud ega ka selle pärast, et ma peaaegu auto üle katuse keerasin (really, see kutt oli päris üllatunud, et ma nii hullusti kurvis võssa panin), vaid selle pärast, et ma sain päriselt aru, mis vahe on kahel pealtnäha üliväikse erinevusega kiirusel. Ja see on hirmutav. Aga üldiselt oli tegu väga kasuliku tunniga ja enda kaitseks saan vaid öelda seda, et tunni alguses öeldi hoiatavalt ära, et just täna on jäärajal kiilasjää, mitte kinnisõidetud lund imiteeriv poollibe materjal! (Ok, tegelikult olin ma ikka päris halb ka..) Ja homme saab minust ametlik motohundu, mitte küll veel autojuht, aga diplomiga motohundu on ka päris armas olla.

Also, ma lihtsalt pean rääkima vahva loo libedasõidueelsest ajast. Mati võttis mu kesklinnast peale ja lasi mul ise Raadile sõita, õnneks või õnnetuseks jõudsime pisut varem kohale, seega kui olin oma kümmekond minutit libedasõiduvendade kontoris piinlikku vaikust põhjustanud, ütles koolitaja, et mine istu parem autosse, et ta tuleb mõne hetke pärast ise ka. Mõnest hetkest said järjekordsed kümme minutit ja selle aja sees toimus nii mõndagi. Esiteks veendusin, et libedaraja autod on võrreldes Motohundi autodega parajad rotikad (ma olen lihtsalt Mati uue Kiaga nii äga hellitatud, et kõik muu käib kõvasti ja valesti ja poolvigaselt). Teiseks nägin auto kõrvalt mööda jooksmas valget rotti. Pesuehtne valge rott. Ehmatasin ära ja kui ma viis minutit teda pilguga uuesti otsinud olin, otsustasin, et täna on lihtsalt halb päev ja ma kujutasin endale rotti ette. Ja just siis ilmus rott uuesti välja, tuli auto kõrvale ja sibas siis kiiresti terrassi ääre alla, sest õpetaja tuli. Esimesed 10 lauset õpetaja jutust kulusid mul sellele, et kas küsida, kas see rott on neil mingi sõber või mitte, otsustasin mitte küsida.


Ja lõpetuseks üks Joosepi nummi komminaeratus :)

2 comments:

ennnu said...

Nii hea on üle pika aja sinult saada üks ülimalt pikk postitus nii piltide kui teksti poolest.
Ja seda roti nalja naeran ma veel päris pikalt vist.
Ja mis asi see Joosepi komminaeratus on? Kust selline nimetus?
MA ei viitsi neid sonette ega eeposid lugeda, unista edasi, et ma kirjutan sulle. Ma võin sulle romaani kirjutada. PS! Kuidas sinu romaani kirjutamine läheb?
Soome tripi kordamisele küll ära ei ütles, endalgi on nostalgia hetked peal.
Ja sinu kiisud võin võttta suusarajale kaasa, küll neil seal meeldima hakkab!

Paula said...

Awwies, küll sa oled armas.
Joosepi komminaeratuse küsimusele ei oska ma vastata, võib-olla seonduks sulle see muie rohkem moosivarga näoga? :D
Mu romaan lükkus edasi teadmata ajaks, aga kui ma mingi käsikirja valmis saan ja sa minust vanemaks elad (eks sa ikka ole nooreke meil, saad ju tervelt nädal aega hiljem endale juhiloadki!), siis ma annan sulle selle au, sellest romaan kokku panna ja üks korralik eessõna kirjutada, kus saad ka mu külmavareselikkust mainida :D See oli pisut pikk lause...
Ehk peaks siiski millalgi veel koos reisima. Ma isiklikult eelistaks pisut pehmema kliimaga sihtkohti, aitäh! Aga Soomega seoses on natuke nostalgiline olla jah...
Minu kiisud päris kindlasti tahaks sinuga suusarajale suusa taha kaasa lohisema, aga ma pean Kärtsu siis Mürtsuga sama paksuks söötma või siis pead aeg-ajalt pooli vahetama, sest Mürts on parasjagu palju paksem :))