Pages

Monday, November 25, 2013

Tuvikesed ja muud sulelised


Otsustasin sel nädalavahetusel natuke vabamalt võtta ja läksin Kambjasse. Vahel ongi vist nii, et kui kõik asjad üle pea kasvavad ja niikuinii kõike enam teha ei jõua, tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja teha vahelduseks midagi, mis päriselt meeldib. Mitte, et mulle rakubioloogiaga tundide kaupa tegeleda ei meeldiks, aga perega nädalavahetus kõlab kuidagi meeldivamalt...


Kambjasse minemine oli igatahes väga hea mõte. Ma vist ei ole blogis veel kirjutanud Väikesest Kiisust, kes pole enam ammu nii väike. Väike Kiisu on üks metsik kass, kes sattus Kambjasse kuuri alla elama ja peale pikka toiduga meelitamist julges tuppa vupsata. Peale seda ta enam välja minna ei taha, aga kätte ka ei anna. Nüüd on see triibik juba päris suur ja on teised maja kassid nii välja vihastanud, et Lumene on kõigi peale solvunud ja keegi ei oska midagi peale ka hakata, sest isegi, kui Väike Kiisu kinni püüda (mis näib pea võimatu ülesanne), pole kellelgi südant teda uuesti kuuri alla jätta. Väike Kiisu on seega paras peavalu, sellest hoolimata on ta päris armas ja väga ilus kiisumiisu. Tasub ka mainimist, et kui ma otsisin Google'ist fun and hip nippe, kuidas metsikut kassi taltsutada või vähemalt talutavaks kasvatada/meelitada, siis kõik, mis mulle vastu vaatas, oli seotud mingi Ladina-Ameerika seriaaliga "Metsik kass". Such success. 


Hommikul hiilisin linnumaja juurde ja endalegi üllatuseks sain lõpuks kahe meetri kaugusel seistes säutsukesi pildistada, ilma et nad end väga segada oleks lasknud. Sain isegi paar päris vinget pilti, kuigi piltide võlu just tuhmus, sest hetk enne selle postituse kirjutamist vaatasin Anni blogisse, kes oli just tihaseid pildistanud ja see oli kindlasti kõrgema klassi linnushoot, kui minu oma... Kanade pildistamisest ei tulnud ka suurt midagi välja, sest Joosep armastab oma kanakesi nii palju, et Paulat ei lasta kindluse mõttes enam kanadele eriti lähedale. Lõpuks lausa põgenesin Joosepi eest, sest ta samm läks kuidagi eriti kiireks... Veel suvel võisin ma talle pai teha ja andsin peost seemneid, aga noh, mis seal ikka. Peab vist tihemini külas käima.

Sinitihane on see alumine, Inger!!


Kui keegi teab, kes see pisike on, siis ma kuulan huviga :)


Pühapäeval sai meil Joosepiga kaks vinget aastat täis. Et keegi ei saanud/viitsinud meist pilte tegema tulla, soojendasin suhted taas üles oma endise klassiõe, ühtlasi meeletult andeka fotograafi, talendika ujumisspordi harrastaja, virtuoosse pianisti ning auhindadega pärjatud näitlejanna Marisega, kes oli nõus meist Joosepiga tähtsa päeva puhul mõned pildid tegema. Sõime õhtul Joosepiga kooki, jõime matet ja valisime oma lemmikpildid välja. Ja siis käisime Meat Marketis söömas, mis oli otseloomulikult super. Meat Marketi BBQ leibadest paremaid asju pole just palju. Anniversary möödus igatahes superhästi, väga tore oli, pealegi mainis Eneli seda oma blogis ja Cassy küpsetas meile tähtsa päeva auks muffineid toorjuustuga (ja unustas need koju, aga see on teisejärguline), niisiis tekkis kohe eriti tähtsa päeva tunne.



Tuesday, November 19, 2013

Rottie ja autorott


Käisime nädalavahetusel Kambjasse jõulukuuskesid valimas ja leidsime kõige vingemad kuused üldse. Ühe kaksikkuuse, mis oleks ilmselt muidu lihtsalt mahakandmisele kuulunud, aga mis oli ometi nii armas ja eriline. Ja tuppa veel ühe niisama armsa kuuse. Peale selle nägin Vallo viiekümnekuuendiku jahimajast ära, mis oli samuti superilus ja nüüd ma vähemalt tean, kuhu ma olen alati pildistama tahtnud minna ja sestap kavatsen selle päriselt lähiajal ära ka teha.


Täna küpsetasin muffineid ja avastasin, et siidikanade munad on ikka palju-palju väiksemad, kui tavalised ja ma lihtsalt pidin ühe nunnu munapildi ka panema. Kes veel ei tea, siis mu vanaemal on Kambjas hunnik kanu-kukkesid, kelle seas on üks pisike nunnu siidikana, kes näeb välja nagu punkar ja on samas väga armas ja muneb selliseid tillukesi mune.


Ilmad on viimasel ajal nii ilusad päikselised ja samal ajal nii-nii külmad, et ma juba kardan täiega talve. Kõige tipuks lugesin kusagilt mingit hirmutavat artiklit selle kohta, kuidas sellel aastal on talv eriti karm ja külm, lüüakse lume- ja külmarekordeid. Tekib tahtmine varuda palju mett ja teed, hunnikutes tekke ja villaseid sokke, romantilisi komöödiaid ja kvaliteetkirjandust ning lihtsalt järgmised 3+ kuud toas istuda ja talveund magada. Kuigi, leidsin just pildid õpilasvahetusest Paltamosse ja kuigi ma mäletan, kui vastikult külm, libe ja lumine seal oli, on pildid ikka veel nii lummavalt ilusad, et tekib (vaid hetkeks) tahtmine jälle Soome minna ja mööda künkaid üles-alla sumbata, Anniina koeraga jalutada ja tema perega kelgutamas käia.


Kassid veel ei tea, mis talv on. Nad küll armastavad lahtise rõduakna ees magada, sest sealt tuleb jahedat õhku ja kui mitte keegi teine, siis vähemalt Eneli võib teile kirjutada teoseid sonettidest eeposteni sellest, kuidas Paula korter on kõige soojem koht maailmas, sest ta on lihtsalt ülim külmavares. Ja kassidel on ilmselgelt naturaalne nurrupiruka kasukas. Ja rõdule minnes hakkavad nad külma õhu peale turtsuma ja värisema. Peaks neile vist villased kombekad kuduma ja siis esimese lumega nad õue mängima viima. Ilmselt trepikojast kaugemale ei jõuakski...


Mul on kogu selle koolipingega tekkinud suur tahtmine midagi päris ise valmis teha. Selles mõttes, et kuigi mul on päevast päeva kontrolltöid, tunnikontrolle ja koduseid töid, siis hinded ja täiskirjutatud vihikud ei tekita minus siiski piisavalt tunnet, et ma päriselt teen oma eluga midagi tarka. Nii mõtlesingi endale ise ballikleidi õmmelda ja tõestamaks, et tegu pole lihtsalt tühise mõttelennuga, joonistasin pärast mitmenädalast vaimusilmas ettekujutamist isegi kavandi valmis. Eks näis, millal ma materjalide ja tegevuse endani jõuan. Kavand on küll täitsa arvestatav. Aga võib-olla oleks kasside villast kombekad natuke vajalikum ja lihtsam projekt...


Täna küpsetasin üle pika aja muffineid ja tänu Joosepile, kes käskis muffinid valge šokolaadiga teha, on mu küpsetamisest järel ainult segamini köök ja muffinipildid, sest tuleb tõdeda, et need olid päris head. Söögist rääkides tuleks ühtlasi mainida, et talv pole veel alanudki, aga Paula on täiesti järjekindlalt alustanud mandariinihooaega, niisiis on mul kodus alati mandariine. Ja kui ei ole, siis pole mind ka kodus ja mandariinid on kas minuga kaasas või teel poest koju minu kotis. Joosep tõi mandariinidele lisaks koju veel ühe talvise detaili ehk siis mate, mis on matepuu ehk paraguai iileksi kuivatatud lehtedest valmistatud jook (vikipeedia, 2013). Ja kuigi see kõlab väga kahtlustäratavalt, siis tegelikult on see päris hea :)


Täna oli libedasõit, mis oli väga-väga-väga õudne ja mitte selle pärast, et me seal midagi meeletult ohtlikku oleks teinud ega ka selle pärast, et ma peaaegu auto üle katuse keerasin (really, see kutt oli päris üllatunud, et ma nii hullusti kurvis võssa panin), vaid selle pärast, et ma sain päriselt aru, mis vahe on kahel pealtnäha üliväikse erinevusega kiirusel. Ja see on hirmutav. Aga üldiselt oli tegu väga kasuliku tunniga ja enda kaitseks saan vaid öelda seda, et tunni alguses öeldi hoiatavalt ära, et just täna on jäärajal kiilasjää, mitte kinnisõidetud lund imiteeriv poollibe materjal! (Ok, tegelikult olin ma ikka päris halb ka..) Ja homme saab minust ametlik motohundu, mitte küll veel autojuht, aga diplomiga motohundu on ka päris armas olla.

Also, ma lihtsalt pean rääkima vahva loo libedasõidueelsest ajast. Mati võttis mu kesklinnast peale ja lasi mul ise Raadile sõita, õnneks või õnnetuseks jõudsime pisut varem kohale, seega kui olin oma kümmekond minutit libedasõiduvendade kontoris piinlikku vaikust põhjustanud, ütles koolitaja, et mine istu parem autosse, et ta tuleb mõne hetke pärast ise ka. Mõnest hetkest said järjekordsed kümme minutit ja selle aja sees toimus nii mõndagi. Esiteks veendusin, et libedaraja autod on võrreldes Motohundi autodega parajad rotikad (ma olen lihtsalt Mati uue Kiaga nii äga hellitatud, et kõik muu käib kõvasti ja valesti ja poolvigaselt). Teiseks nägin auto kõrvalt mööda jooksmas valget rotti. Pesuehtne valge rott. Ehmatasin ära ja kui ma viis minutit teda pilguga uuesti otsinud olin, otsustasin, et täna on lihtsalt halb päev ja ma kujutasin endale rotti ette. Ja just siis ilmus rott uuesti välja, tuli auto kõrvale ja sibas siis kiiresti terrassi ääre alla, sest õpetaja tuli. Esimesed 10 lauset õpetaja jutust kulusid mul sellele, et kas küsida, kas see rott on neil mingi sõber või mitte, otsustasin mitte küsida.


Ja lõpetuseks üks Joosepi nummi komminaeratus :)

Saturday, November 16, 2013

tudukiisud ja -blogi

Blogi on nüüd küll tükk aega tudunud, aga mina olen jällegi kõike muud peale tudumise teinud. Kui tavaliselt tahavad kuhjuvad kohustused uneaja arvelt tegemist, siis mul kipub uneaeg juba otsa saama, niiet asjad varastavad aega juba üksteise arvelt. Mis Paula vahepeal teinud on?


Autokool hakkab tasapisi läbi saama. Sõidutunde on õppekava järgi jäänud veel ainult kolm, aga jätsin need enne eksamit harjutamiseks, sest Mati arvas, et õppimiseks neid enam väga vaja ei ole ja pealegi saan eksamit teha alles 18. detsembril ja selle aja peale läheb mul kindlasti ära nii kolme manöövriga ümberpööramine kui ka kõik liiklusmärgid jms. Teooriaeksamiga sain ka imekombel hakkama.


Lugesin läbi Zola teose "Therésè Raquin", mis oli üks julmemaid ja omapärasemaid raamatuid, mida seni lugenud olen, ent mis siiski üldkokkuvõttes isegi meeldis mulle. Lugesin läbi ka Dostojevski teose "Idioot", tõsi küll, kohati üle rea, mis tingib ka selle, et mul ei ole mingit väga ergast ega meeliülendavat lugemiselamust, millest on küllaltki kahju, sest tegu peaks olema väga hea raamatuga. Kui on vaja kiiresti lugeda, on tegu väga segase ja jabura raamatuga, seega soovitan alati varakult lugema hakata...


Käisin matemaatikaolümpiaadil ja lahendasin ära peaaegu kõik ülesanded ja oleksin ilusasti esikolmikusse jõudnud, kui ma oleksin kõik oma mõtted mustandilt puhtandile kirjutanud, aga ei, ma arvasin, et ma tegin väga tobedaid järeldusi ja ei kirjutanud peaaegu mitte midagi puhtandile, seega olin kuues. Aga viie kooli kohtumisele saadetakse ikka ja kuigi ma väga tahaks kirjutada siia motivatsioonikirja sellest, kuidas me teeme sel aastal Treffnerile ära ja me oleme kõige paremad üldse, siis tõenäoliselt see siiski ei juhtu ja ma ei hakka üldse vaeva nägemagi :D


Ja täna tegin näiteks Joosepi väikesele õele sünnipäevaks käevõru. Lisaks sellele pildistasin kiisumiisude ilumagamise võistlust üle pika aja. Ja homme läheme jõulukuuske otsima, mis tuletab meelde, kui kiiresti jõulud tulevad ja see omakorda seda, et minu jõulud mööduvad sel aastal palmi all Bahreinis ja te võite arvata, kui õnnelik ma selle üle olen, et ma üks kord lumeta, jääta ja soojad jõulud saan :P