Pages

Sunday, October 20, 2013

Sellest, kuidas mu usk NO99 teatrisse taastus :D



Sügisvaheaega alustas klassireis Tallinnasse NO99 teatri etendust "Enesetapja" vaatama. Kui nüüd päris aus olla, olin ma vist rohkem excited teatrieelsest Vapianost koos Joosepiga. Ja selleks olid mul muidugi omad põhjused. Eelmisel aastal käisime samade näitlejatega NO99 teatri etendust "Pedagoogiline poeem" vaatamas, mis oli lihtsalt kohutav ja absoluutselt mitte minu maitse. Ma olin lausa õnnetu, kui sain teada, et "Enesetapja" näitlejaskond koosneb nendestsamadest näitlejatest.



Niisiis käisime enne teatrit Vapianos, valmistusime kõige hullemaks. Etendus toimus Vene Teatris, mis oli omaette vaatamisväärsus. Nimelt on see teater seest lihtsalt meeletult ilus ja hetkeks tundus lausa mõnitamine nii ilusas teatris midagi väga totrat mängida. Selgus aga, et ei olnudki totter. Oli hoopis väga hea. Esialgu ma isegi ei mõelnud näitlejate peale, alles hiljem sain aru, et nad on selle aastaga väga palju arenenud ja kogu etendus oli palju enesekindlam ja veenvam (noh, eks see oli natuke teemas ja etenduses ka kinni). 


Tegu on komöödiaga, mis on ühtaegu ülimalt õnnetu ja kurb, teisest küljest supernaljakas ja väga koomiline. Ja loomulikult hakkas etendus mulle kolm korda rohkem meeldima, kui avastasin, et üks peaosatäitjaid (Maša) on mu kunagine iidol tüdrukutebändist Ice Cream, Helena Pruuli. Ja tema üllatas mind päris kindlasti kõige rohkem. Ühesõnaga, minge kindlasti vaatama, kuni veel saab ja mõelge kaasa, sest minu meelest on tegu väga-väga hea etendusega. Kui peaksin teile lühidalt sisukokkuvõtte tegema, siis oleks see midagi sellist, et isegi siis, kui kogu maailma jaoks oled sa lihtsalt üks tühine nupuke, mida saab siia-sinna liigutada, et midagi enda jaoks paremaks teha, siis tegelikult oled sa midagi palju enamat ja elu on tegelikult väga ilus ja tore isegi siis, kui kõik on kogu aeg nii halvasti, nagu ta olema kipub. Aga see on vist ainult minu tõlgendus etendusele. Ilmselt on veel sada viisi seda tõlgendada. Pooled neist, kellelt me Joosepiga arvamust etenduse kohta küsisime, pidasid seda üldse mõttetuks ja ajuvabaks palaganiks, seega ilmselgelt maitse üle ei vaielda. 

Koolisõrmuse sain kätte :))

Eile ja täna veetsin ühtekokku kuusteist tundi esmaabikoolitusel, mis oli meeletult igav ja ei istunud mulle üldse, aga eks ta mingil määral kasuks tuli kindlasti ja pealegi sooritasin testi ka piisavalt hästi, et saaks paberi kätte ja saaks rõõmsalt autokooli jätkata. Teoreetiliselt oskan nüüd kliinliselt surnud inimesele elustamist teha, praktikas ma tean, kuidas seda teha, aga ma ei jõua kahte minutitki seda reaalselt teha, sest ma olen üks hunnik õnnetust. Aga ma vähemalt proovisin! 

Üks mõnus Joosepi tehtud pilt mingist ajast :)

Homme sõidame Joosepiga Tallinnasse ja veedame päevakese Laulasmaa spaas, sest ülejäänud vaheaeg saab olema väga-väga sisutihe ning tegevusrohke. Loodetavasti jõuan teile siiski Laulasmaa apdeite teha ja teid kursis hoida. Kiisud tervitavad kõiki lugejaid ja mina tekitasin siia postituse juurde paar õnnetut pildikest. Õnnetut selle pärast, et ma jõudsin liiga hilja linna ja valgust oli juba liiga vähe. Aga botaanikaaias on alati nii mõnus ja vaikne, et tühja neist piltidest :)

 


No comments: