Pages

Wednesday, October 23, 2013

Laulasmaast ja tippmodellidest



Esmaspäeval sõitsime üsna varajase bussiga Tallinnasse, sealt edasi Laulasmaale. Koht oli superilus: täpselt mere ääres, ümber ilus männimets ja piisavalt vaikne ümbruskond, et tunduks päris puhkusena. Meeletult soomlasi oli ka, seega tundus peaaegu, nagu puhkaks Soomes! Tuba oli ka armas, merevaatega lausa. Esialgu seadsime sammud spaasse ja mõnulesime tund aega massaažilaual. Peale seda olime omadega täiesti läbi, aga veekeskust ei saanud külastamata jätta, seega liikusimegi esialgu mullivanni kügelema, hiljem ujusime isegi paar basseiniotsa. Ja seejärel katsetasime läbi mitu erinevat sauna. Joosepi lemmik oli tavaline ja igav leilisaun, mis kusjuures oleks mulle ka vist kõige enam meeldinud, kui mingi tüüp poleks sinna viis minutit peale meid sisse sadanud, kümmekond korda leili visanud, minutikese seal kükitanud ja siis minema läinud, misjärel keegi teine ka seal väga olla ei suutnud. Mulle meeldis hoopis kivisaun kõige rohkem, idee poolest oli see lihtsalt veidi jahedam ja kõvasti rahulikum. Infrapunasauna me tõtt-öelda ei jõudnudki.



Peale seda läksime õhtusöögile, mis kujunes samuti väga mõnusaks kogemuseks. Mõnus merevaatega restoran ja ülihea toit. Meie lemmikud olid siiski ürdivõi ja iseküpsetatud kuklid ning leib, olgugi et see oli ilmselt kõige teisejärgulisem osa õhtusöögist. Superhea oli sellest hoolimata. Kui olime end lestast, kanast, aedviljadest ja maasikasupist täis õginud, taarusime üles enda tuppa ja vaatasime Eesti Tippmodelli, mis oli otseloomulikult õhtu kõige tähtsam osa. Või siis vähemalt kõige humoorikam. Ma ilmselt peaks siinkohal rääkima oma lemmikutest ja üleüldse arvamusest ja nii edasi, aga tõtt-öelda pole ma veel ühtegi lemmikut leidnud ja mingit ühtset arvamust ka tegelikult pole. Kuidagi vähem professionaalne tundub see saade võrrelduna eelmise aasta omaga. Võib-olla meeldisid need modellid mulle lihtsalt rohkem või olid nad lihtsalt täiskasvanulikumad, oeh, ma olen vist jälle nii õel. Kui nüüd järele mõelda, siis meeldib mulle hoopis Maria, kes ületab ennast igati juba saatesolekuga ja kuigi temasse ei tuleks sellest tulenevalt teisiti suhtuda, siis üllatas ta mind oma fotosessiooni pildiga ka kõige rohkem kõigist nendest tüdrukutest kokku. Peale selle meeldib mulle Kristiina-Liisa, kes on lihtsalt selline mõnus tumblr-tüdruk ja ilmselt iga moe-/portreefotoblogija unistuste modell või midagi. Joosep küll loodab, et Kristiina-Liisa langeb peagi saatest välja, sest ta käis kunagi selle neiuga (4. klassis) kergejõustikus ning ma teen kogu aeg mingeid tobedaid nalju selle üle, aga mulle ta tegelikult täitsa meeldib, arvestades kogu seda palagani, mida need ülejäänud tüdrukud korraldavad. Gretet tean ma oma Raatuse aegadest saati ja tema modellikarjääris olen ma väga tugevalt kahelnud juba sellest ajast peale, kui ta koolimissi võistlusteks minult kleiti laenata tahtis. Seda puhtalt tänu kõigele sellele, mida talle esimeses saates öeldi, ent ju temas siis ikkagi on midagi, kui ta tippmodellisaates kaks saadet vastu on pidanud...



Laulasmaalt tagasi tulles jäime lihtsalt kahest bussist maha, sest need käisid nii, kuidas heaks arvasid ja aegadest kinni pidamine oli ilmselgelt teisejärguline. Ühele isegi jooksime, aga jäime ikkagi maha. Esialgu veetsime aega rannas jalutades ja pilte tehes, ent õues polnud just teab mis kaunis rannailm, seega lõpetasime bussipeatuse kõrval asuvas baaris, kus puudus elekter. Lugesime valimisjärgseid lehti, mis olid peaaegu sama naljakad ja teisalt parasjagu masendavad kui modellisaade. Tallinnas saime Renega kokku, käisime Vapianos söömas ja Rene viis meid kinno "Gravitatsiooni" vaatama, mis oli vähemalt minu arvates väga hea film, eelkõige selle pärast, et kogu aeg oli põnev. Ja kuigi see oli täiesti sürreaalne, siis hea storyline oli ikkagi.

Joosepi leivanumber 

Enne keskööd olime ilusasti kodus tagasi ja täna hommikul oli mul üle pika aja üks korralik 90-minutiline sõidutund. Tuleb tõdeda, et ma olen enda ootusi kõvasti ületanud, arvestades, et ma olin autokooli minnes valmis palju hullemaks. Ja täna tekkis mul päriselt esimest korda selline tunne, nagu ma teaks, mida ma teen! Välja arvatud need korrad, kui sõiduõpetaja ühe oma õpilasega telefonis eksamist rääkima jäi ja mul polnud aimugi, kuhu ma sõitma pean, seega ma sõitsin lihtsalt mööda linna ringi ja olin mingi osa ajast umbes nagu: "Heh, nii hea, et ta tähele ei pannud, et ma praegu kolmanda käiguga pöörasin!"



Igatahes kulus see Laulasmaa puhkus väga ära, sest esimene periood oli üle mõistuse kiire ja pingeline. Suutsin isegi mata viie välja venitada, seega peaaegu teenisin puhkuse välja vist. Ja järgmine periood ei hellita vist ka, sest kuigi mul on võrdlemisi vähe tunde (reedeti näiteks kolm tundi), tuleb tegeleda eriti usinalt uurimistöö ja mälumänguga, peale selle on veel kirjanduse periood ka, seega Dostojevskist ja Zolast saavad minu uued muinasjutuvestjad.


4 comments:

josssa said...

Väga mõnusasti kirjutad, hea on lugeda!

Liis said...

Hahaha :D Täiega naersin seda kleidilaenamise kohta :D Miss missugune!

Anonymous said...

Ega sa ei mäleta kuidas seal Laulasmaa restoranis hinnatase oli?

Paula said...

Ei olnud väga kallid minu meelest, kuigi ausalt öeldes ei pööranud ma hindadele palju tähelepanu ka, sest meil oli õhtusöök tasuta. Aga kõige odavam ta kindlasti ei olnud. Neil on mõned hinnad Laulasmaa lehel üleval ja Wicca restorani kohta on päris mitu ülevaadet/arvustust ka netis, mis väidavad, et pigem keskmised hinnad.