Pages

Friday, October 11, 2013

Kompenseerin blogi tühjuse ühe pika (ja loodetavasti huvitava) postitusega.


Nüüdseks olen läbinud neli sõidutundi. Teisel tunnil õppisin selgeks tagurpidi slaalomi ning küljeboksi tagurdamise, mille pärast põdesin ilmselt rohkem kui oleks vaja olnud (nagu alati). Kolmandal tunnil tegime veel paar parklaharjutust ja läksime linnasõidule. Mainisin poole sõnaga Variku viadukti ja ARK-i eksamit, mispeale mu sõiduõpetaja Mati muhedalt sõnas, et just sinna me täna lähmegi. Vaatamata sellest, et ma tunni jooksul kolme foori tagant minnes kolmanda käigu sisse lükkasin ja edukalt auto välja suretasin, sain lõpuks ikkagi viaduktist mööda ja vana kaubamaja parklasse tagasi. Sain teada, mis tunne on, kui kõik autojuhid sind vihkavadja demonstratiivselt sinust möödasõite teevad, samal ajal kui sa ise annad endast sõna otseses mõttes parima, isegi kui selleks on auto väljasuretamine või siis LUBATUD sõidukiirus. Tänane tund oli üpriski sarnane, aga käisime hoopis mingi asutuse aknapeegeldusest autotulesid vaatamas ja peale seda sõitsin jälle kaubamaja parklasse tagasi. Kui välja arvata paar vasakpööret, kus ma kogu tagumise kolonni närvi ajasin, sest minu jaoks polnud ükski vahe piisavalt suur, siis jäin ise endaga täitsa rahule. Vaikselt hakkab isegi iga tunni eelne närv ära kaduma, sest (üllatus-üllatus) midagi hullu pole ja kõik on tehtav. Pealegi keegi ei eelda, et autokooli tullakse sõitu näitama, mitte õppima, seega on mul (veel) tunnihinneteks üks pisike rida viisi, mis on minu meelest pisike liialdus, sest ma ise oleks endale kolmanda tunni eest küll nelja miinuse pannud, aga Mati tundub väga mõistev olevat. 


Kassid elavad hästi. Näiteks on nad ära õppinud, et öösel ei tohi voodisse hüpata ega juukseid närima tulla ja et tuleb tasakesi kaissu või külje alla ronida ja küüned sisse tõmmata. Ühtlasi on nad muidugi ära õppinud, et kui heliseb äratuskell, võib jälle kõike teha, alustades küünte teritamisest minu kõhu peal ja lõpetades minu kõhule maanduvate tiigrihüpetega. Aga nad on üpris armsad sellele vaatamata. Rasketel pärastlõunatel teeme koos uinakuid ja kui ma süüa teen, söövad nad ära kõik, mis köögikapilt üle ääre maha kukub, olgu see siis sibul või liha või jahu. Kiisudest rääkides... Joosepil on nüüd kodus viis imepisikest kassipoega, kellele tuleb pipetiga piima joota ja kes on lihtsalt imearmsad pisikesed totud. 


Koolis on uskumatult kiire ja järgmine nädal tõotab tulla veel eriti ränk, sest kolmapäeval on mälumäng ning tegemist tahavad ka 4 kontroll-/arvestustööd. Esmaspäeval saan ka lõpuks MHG sõrmuse kätte ja teisipäeval on klassipildi tegemine, seega saan oma esimese brüneti klassipildi. Kolmapäeval arutlen klassijuhatajaga pisut oma uurimistöö üle ja loodetavasti saan sellega lõpuks algust tehtud. Reedel läheme klassi ja Joosepiga teatrisse. Mu klassijuhataja küsib juba automaatselt kõiksugu ürituste puhul, et kas Joosep ikka tuleb minuga koos teatrisse või et kas Joosep ikka tuleb kevadel Peterburi reisile kaasa. Viimane on muidugi paratamatu, sest minul pole seal üksi oma glubnika ja estonski või angliski või  jazõki'iga küll suurt midagi teha. Pole kindel, kas see üldse make'is sense'i, sest näiteks sellest pole mul aimugi, kuidas saksa keel vene keeles on... 

Joosepi aia roosid, kui päris aus olla...

MyFitness on ka täitsa vinge. Zumba oli küll üpris meeleolukas, sest ma ei arvanud, et külalistreener=asendustreener ja kava oli mõistagi kõigil selge. Aga karglesin entusiastlikult sellest hoolimata ja olin peale trenni ikkagi päris läbi. Kolmapäeval käisin oma lemmiktreeneri Lenne trennis ja olin õnnelik, et ta mu ära tundis, sest me pole rohkem kui aasta aega näinud, ma olen nüüd brünett ja kuigi ma käisin alati ta trennides, et rääkinud me kordagi omavahel. Ja ta trennid on endiselt sama head, nagu ma mäletasin. Mõnusad tantsulised ja samal ajal täpselt nii rasked, kui raskeks sa need ise teed. Eile käisime Joosepiga koos jõusaalis, sest tal jäi vist trenn ära ja mina ei julgenud veel BodyPump'i minna, sest ma olen selle kohta mingeid õuduslugusid kuulnud, kui raske see on ja mõtlesin end enne pisut koguda. 

Üks Joosepi pisitillukestest

Praegu lähen teen miskit head süüa ja kaisutan kasse, kuni jõuab kätte homne päev ja tuleb arvestuste nädalaks valmistuma hakata. Kirjutage siis kommentaare ja jälgige Instagrami, kui ma jälle pikalt ei kirjuta :)
Ja hoidke linnas silmad lahti, äkki näete mu vingeid linnamanöövreid. 

P.S. Eneli käis vahepeal Austrias ja Saksamaal, ent ta pole veel sellest blogi kirjutanud, seega mõtlesin, et kui ma mustvalgel kirja panen, et mina ja ilmselt nii mõnigi teine ootame tema reisipostitust, siis on tal rohkem motivatsiooni. Eneli oli superarmas ja tõi mulle reisilt vanilli- ja kirsikokat!!

3 comments:

Anonymous said...

Hei!:)

1. alati on supertore näha Sinu blogis uusi postitusi! :)
2.Võib-olla pisut kummaline küsimus nüüd, aga kas Joosep kitkub kulme? Pakkus huvi, sest pildil jäid kohe silma kaunid kulmud :D kui kitkub, siis väga ilus töö.. kui ei, siis on talle looduse poolt kingitud väga kaunid kulmud:P

Paula said...

Olen meelitatud ja tõtt-öelda oli Joosep ka kommentaarist väga meelitatud, punastas päris pikalt. Aga kui nüüd päris aus olla, siis Joosepil ongi väga ilus kulmukuju juba iseenesest, ent on ette tulnud küll (umbes kahel korral kahe aasta jooksul), et me oleme a'la hambapesu või teleka vaatamise kõrvale Joosepi kulme ka piiranud veidi või midagi taolist. Aga viimati oli see väga ammu, seega võib öelda, et on küll looduse poolt kingitud :D

(P.S. Ta näeb meigiga ka väga ilus välja, aga ta pole kunagi lubanud fotojäädvustust teha, kui ta on lasnud mu peal jumestusoskusi proovida!!) :D

ennnu said...

Ma tean, et ma lubasin see nädalvahetus oma blogi teha, ja kui aus olla, siis tekst on valmis kirjutatud. Aga hetkel tegelen õigete piltide otsimisega ja ilmselt täna valmis ei jõua. Ilma te sellest postitusest kindlasti ei jää!

P.S. Kui veel vanilli- või kirsikokat soovid, võta ühendust. Emili läheb novembris Saksamaale, vast saab sulle sealt sebida pudeli või kaks