Pages

Wednesday, October 23, 2013

Laulasmaast ja tippmodellidest



Esmaspäeval sõitsime üsna varajase bussiga Tallinnasse, sealt edasi Laulasmaale. Koht oli superilus: täpselt mere ääres, ümber ilus männimets ja piisavalt vaikne ümbruskond, et tunduks päris puhkusena. Meeletult soomlasi oli ka, seega tundus peaaegu, nagu puhkaks Soomes! Tuba oli ka armas, merevaatega lausa. Esialgu seadsime sammud spaasse ja mõnulesime tund aega massaažilaual. Peale seda olime omadega täiesti läbi, aga veekeskust ei saanud külastamata jätta, seega liikusimegi esialgu mullivanni kügelema, hiljem ujusime isegi paar basseiniotsa. Ja seejärel katsetasime läbi mitu erinevat sauna. Joosepi lemmik oli tavaline ja igav leilisaun, mis kusjuures oleks mulle ka vist kõige enam meeldinud, kui mingi tüüp poleks sinna viis minutit peale meid sisse sadanud, kümmekond korda leili visanud, minutikese seal kükitanud ja siis minema läinud, misjärel keegi teine ka seal väga olla ei suutnud. Mulle meeldis hoopis kivisaun kõige rohkem, idee poolest oli see lihtsalt veidi jahedam ja kõvasti rahulikum. Infrapunasauna me tõtt-öelda ei jõudnudki.



Peale seda läksime õhtusöögile, mis kujunes samuti väga mõnusaks kogemuseks. Mõnus merevaatega restoran ja ülihea toit. Meie lemmikud olid siiski ürdivõi ja iseküpsetatud kuklid ning leib, olgugi et see oli ilmselt kõige teisejärgulisem osa õhtusöögist. Superhea oli sellest hoolimata. Kui olime end lestast, kanast, aedviljadest ja maasikasupist täis õginud, taarusime üles enda tuppa ja vaatasime Eesti Tippmodelli, mis oli otseloomulikult õhtu kõige tähtsam osa. Või siis vähemalt kõige humoorikam. Ma ilmselt peaks siinkohal rääkima oma lemmikutest ja üleüldse arvamusest ja nii edasi, aga tõtt-öelda pole ma veel ühtegi lemmikut leidnud ja mingit ühtset arvamust ka tegelikult pole. Kuidagi vähem professionaalne tundub see saade võrrelduna eelmise aasta omaga. Võib-olla meeldisid need modellid mulle lihtsalt rohkem või olid nad lihtsalt täiskasvanulikumad, oeh, ma olen vist jälle nii õel. Kui nüüd järele mõelda, siis meeldib mulle hoopis Maria, kes ületab ennast igati juba saatesolekuga ja kuigi temasse ei tuleks sellest tulenevalt teisiti suhtuda, siis üllatas ta mind oma fotosessiooni pildiga ka kõige rohkem kõigist nendest tüdrukutest kokku. Peale selle meeldib mulle Kristiina-Liisa, kes on lihtsalt selline mõnus tumblr-tüdruk ja ilmselt iga moe-/portreefotoblogija unistuste modell või midagi. Joosep küll loodab, et Kristiina-Liisa langeb peagi saatest välja, sest ta käis kunagi selle neiuga (4. klassis) kergejõustikus ning ma teen kogu aeg mingeid tobedaid nalju selle üle, aga mulle ta tegelikult täitsa meeldib, arvestades kogu seda palagani, mida need ülejäänud tüdrukud korraldavad. Gretet tean ma oma Raatuse aegadest saati ja tema modellikarjääris olen ma väga tugevalt kahelnud juba sellest ajast peale, kui ta koolimissi võistlusteks minult kleiti laenata tahtis. Seda puhtalt tänu kõigele sellele, mida talle esimeses saates öeldi, ent ju temas siis ikkagi on midagi, kui ta tippmodellisaates kaks saadet vastu on pidanud...



Laulasmaalt tagasi tulles jäime lihtsalt kahest bussist maha, sest need käisid nii, kuidas heaks arvasid ja aegadest kinni pidamine oli ilmselgelt teisejärguline. Ühele isegi jooksime, aga jäime ikkagi maha. Esialgu veetsime aega rannas jalutades ja pilte tehes, ent õues polnud just teab mis kaunis rannailm, seega lõpetasime bussipeatuse kõrval asuvas baaris, kus puudus elekter. Lugesime valimisjärgseid lehti, mis olid peaaegu sama naljakad ja teisalt parasjagu masendavad kui modellisaade. Tallinnas saime Renega kokku, käisime Vapianos söömas ja Rene viis meid kinno "Gravitatsiooni" vaatama, mis oli vähemalt minu arvates väga hea film, eelkõige selle pärast, et kogu aeg oli põnev. Ja kuigi see oli täiesti sürreaalne, siis hea storyline oli ikkagi.

Joosepi leivanumber 

Enne keskööd olime ilusasti kodus tagasi ja täna hommikul oli mul üle pika aja üks korralik 90-minutiline sõidutund. Tuleb tõdeda, et ma olen enda ootusi kõvasti ületanud, arvestades, et ma olin autokooli minnes valmis palju hullemaks. Ja täna tekkis mul päriselt esimest korda selline tunne, nagu ma teaks, mida ma teen! Välja arvatud need korrad, kui sõiduõpetaja ühe oma õpilasega telefonis eksamist rääkima jäi ja mul polnud aimugi, kuhu ma sõitma pean, seega ma sõitsin lihtsalt mööda linna ringi ja olin mingi osa ajast umbes nagu: "Heh, nii hea, et ta tähele ei pannud, et ma praegu kolmanda käiguga pöörasin!"



Igatahes kulus see Laulasmaa puhkus väga ära, sest esimene periood oli üle mõistuse kiire ja pingeline. Suutsin isegi mata viie välja venitada, seega peaaegu teenisin puhkuse välja vist. Ja järgmine periood ei hellita vist ka, sest kuigi mul on võrdlemisi vähe tunde (reedeti näiteks kolm tundi), tuleb tegeleda eriti usinalt uurimistöö ja mälumänguga, peale selle on veel kirjanduse periood ka, seega Dostojevskist ja Zolast saavad minu uued muinasjutuvestjad.


Sunday, October 20, 2013

Sellest, kuidas mu usk NO99 teatrisse taastus :D



Sügisvaheaega alustas klassireis Tallinnasse NO99 teatri etendust "Enesetapja" vaatama. Kui nüüd päris aus olla, olin ma vist rohkem excited teatrieelsest Vapianost koos Joosepiga. Ja selleks olid mul muidugi omad põhjused. Eelmisel aastal käisime samade näitlejatega NO99 teatri etendust "Pedagoogiline poeem" vaatamas, mis oli lihtsalt kohutav ja absoluutselt mitte minu maitse. Ma olin lausa õnnetu, kui sain teada, et "Enesetapja" näitlejaskond koosneb nendestsamadest näitlejatest.



Niisiis käisime enne teatrit Vapianos, valmistusime kõige hullemaks. Etendus toimus Vene Teatris, mis oli omaette vaatamisväärsus. Nimelt on see teater seest lihtsalt meeletult ilus ja hetkeks tundus lausa mõnitamine nii ilusas teatris midagi väga totrat mängida. Selgus aga, et ei olnudki totter. Oli hoopis väga hea. Esialgu ma isegi ei mõelnud näitlejate peale, alles hiljem sain aru, et nad on selle aastaga väga palju arenenud ja kogu etendus oli palju enesekindlam ja veenvam (noh, eks see oli natuke teemas ja etenduses ka kinni). 


Tegu on komöödiaga, mis on ühtaegu ülimalt õnnetu ja kurb, teisest küljest supernaljakas ja väga koomiline. Ja loomulikult hakkas etendus mulle kolm korda rohkem meeldima, kui avastasin, et üks peaosatäitjaid (Maša) on mu kunagine iidol tüdrukutebändist Ice Cream, Helena Pruuli. Ja tema üllatas mind päris kindlasti kõige rohkem. Ühesõnaga, minge kindlasti vaatama, kuni veel saab ja mõelge kaasa, sest minu meelest on tegu väga-väga hea etendusega. Kui peaksin teile lühidalt sisukokkuvõtte tegema, siis oleks see midagi sellist, et isegi siis, kui kogu maailma jaoks oled sa lihtsalt üks tühine nupuke, mida saab siia-sinna liigutada, et midagi enda jaoks paremaks teha, siis tegelikult oled sa midagi palju enamat ja elu on tegelikult väga ilus ja tore isegi siis, kui kõik on kogu aeg nii halvasti, nagu ta olema kipub. Aga see on vist ainult minu tõlgendus etendusele. Ilmselt on veel sada viisi seda tõlgendada. Pooled neist, kellelt me Joosepiga arvamust etenduse kohta küsisime, pidasid seda üldse mõttetuks ja ajuvabaks palaganiks, seega ilmselgelt maitse üle ei vaielda. 

Koolisõrmuse sain kätte :))

Eile ja täna veetsin ühtekokku kuusteist tundi esmaabikoolitusel, mis oli meeletult igav ja ei istunud mulle üldse, aga eks ta mingil määral kasuks tuli kindlasti ja pealegi sooritasin testi ka piisavalt hästi, et saaks paberi kätte ja saaks rõõmsalt autokooli jätkata. Teoreetiliselt oskan nüüd kliinliselt surnud inimesele elustamist teha, praktikas ma tean, kuidas seda teha, aga ma ei jõua kahte minutitki seda reaalselt teha, sest ma olen üks hunnik õnnetust. Aga ma vähemalt proovisin! 

Üks mõnus Joosepi tehtud pilt mingist ajast :)

Homme sõidame Joosepiga Tallinnasse ja veedame päevakese Laulasmaa spaas, sest ülejäänud vaheaeg saab olema väga-väga sisutihe ning tegevusrohke. Loodetavasti jõuan teile siiski Laulasmaa apdeite teha ja teid kursis hoida. Kiisud tervitavad kõiki lugejaid ja mina tekitasin siia postituse juurde paar õnnetut pildikest. Õnnetut selle pärast, et ma jõudsin liiga hilja linna ja valgust oli juba liiga vähe. Aga botaanikaaias on alati nii mõnus ja vaikne, et tühja neist piltidest :)

 


Friday, October 11, 2013

Kompenseerin blogi tühjuse ühe pika (ja loodetavasti huvitava) postitusega.


Nüüdseks olen läbinud neli sõidutundi. Teisel tunnil õppisin selgeks tagurpidi slaalomi ning küljeboksi tagurdamise, mille pärast põdesin ilmselt rohkem kui oleks vaja olnud (nagu alati). Kolmandal tunnil tegime veel paar parklaharjutust ja läksime linnasõidule. Mainisin poole sõnaga Variku viadukti ja ARK-i eksamit, mispeale mu sõiduõpetaja Mati muhedalt sõnas, et just sinna me täna lähmegi. Vaatamata sellest, et ma tunni jooksul kolme foori tagant minnes kolmanda käigu sisse lükkasin ja edukalt auto välja suretasin, sain lõpuks ikkagi viaduktist mööda ja vana kaubamaja parklasse tagasi. Sain teada, mis tunne on, kui kõik autojuhid sind vihkavadja demonstratiivselt sinust möödasõite teevad, samal ajal kui sa ise annad endast sõna otseses mõttes parima, isegi kui selleks on auto väljasuretamine või siis LUBATUD sõidukiirus. Tänane tund oli üpriski sarnane, aga käisime hoopis mingi asutuse aknapeegeldusest autotulesid vaatamas ja peale seda sõitsin jälle kaubamaja parklasse tagasi. Kui välja arvata paar vasakpööret, kus ma kogu tagumise kolonni närvi ajasin, sest minu jaoks polnud ükski vahe piisavalt suur, siis jäin ise endaga täitsa rahule. Vaikselt hakkab isegi iga tunni eelne närv ära kaduma, sest (üllatus-üllatus) midagi hullu pole ja kõik on tehtav. Pealegi keegi ei eelda, et autokooli tullakse sõitu näitama, mitte õppima, seega on mul (veel) tunnihinneteks üks pisike rida viisi, mis on minu meelest pisike liialdus, sest ma ise oleks endale kolmanda tunni eest küll nelja miinuse pannud, aga Mati tundub väga mõistev olevat. 


Kassid elavad hästi. Näiteks on nad ära õppinud, et öösel ei tohi voodisse hüpata ega juukseid närima tulla ja et tuleb tasakesi kaissu või külje alla ronida ja küüned sisse tõmmata. Ühtlasi on nad muidugi ära õppinud, et kui heliseb äratuskell, võib jälle kõike teha, alustades küünte teritamisest minu kõhu peal ja lõpetades minu kõhule maanduvate tiigrihüpetega. Aga nad on üpris armsad sellele vaatamata. Rasketel pärastlõunatel teeme koos uinakuid ja kui ma süüa teen, söövad nad ära kõik, mis köögikapilt üle ääre maha kukub, olgu see siis sibul või liha või jahu. Kiisudest rääkides... Joosepil on nüüd kodus viis imepisikest kassipoega, kellele tuleb pipetiga piima joota ja kes on lihtsalt imearmsad pisikesed totud. 


Koolis on uskumatult kiire ja järgmine nädal tõotab tulla veel eriti ränk, sest kolmapäeval on mälumäng ning tegemist tahavad ka 4 kontroll-/arvestustööd. Esmaspäeval saan ka lõpuks MHG sõrmuse kätte ja teisipäeval on klassipildi tegemine, seega saan oma esimese brüneti klassipildi. Kolmapäeval arutlen klassijuhatajaga pisut oma uurimistöö üle ja loodetavasti saan sellega lõpuks algust tehtud. Reedel läheme klassi ja Joosepiga teatrisse. Mu klassijuhataja küsib juba automaatselt kõiksugu ürituste puhul, et kas Joosep ikka tuleb minuga koos teatrisse või et kas Joosep ikka tuleb kevadel Peterburi reisile kaasa. Viimane on muidugi paratamatu, sest minul pole seal üksi oma glubnika ja estonski või angliski või  jazõki'iga küll suurt midagi teha. Pole kindel, kas see üldse make'is sense'i, sest näiteks sellest pole mul aimugi, kuidas saksa keel vene keeles on... 

Joosepi aia roosid, kui päris aus olla...

MyFitness on ka täitsa vinge. Zumba oli küll üpris meeleolukas, sest ma ei arvanud, et külalistreener=asendustreener ja kava oli mõistagi kõigil selge. Aga karglesin entusiastlikult sellest hoolimata ja olin peale trenni ikkagi päris läbi. Kolmapäeval käisin oma lemmiktreeneri Lenne trennis ja olin õnnelik, et ta mu ära tundis, sest me pole rohkem kui aasta aega näinud, ma olen nüüd brünett ja kuigi ma käisin alati ta trennides, et rääkinud me kordagi omavahel. Ja ta trennid on endiselt sama head, nagu ma mäletasin. Mõnusad tantsulised ja samal ajal täpselt nii rasked, kui raskeks sa need ise teed. Eile käisime Joosepiga koos jõusaalis, sest tal jäi vist trenn ära ja mina ei julgenud veel BodyPump'i minna, sest ma olen selle kohta mingeid õuduslugusid kuulnud, kui raske see on ja mõtlesin end enne pisut koguda. 

Üks Joosepi pisitillukestest

Praegu lähen teen miskit head süüa ja kaisutan kasse, kuni jõuab kätte homne päev ja tuleb arvestuste nädalaks valmistuma hakata. Kirjutage siis kommentaare ja jälgige Instagrami, kui ma jälle pikalt ei kirjuta :)
Ja hoidke linnas silmad lahti, äkki näete mu vingeid linnamanöövreid. 

P.S. Eneli käis vahepeal Austrias ja Saksamaal, ent ta pole veel sellest blogi kirjutanud, seega mõtlesin, et kui ma mustvalgel kirja panen, et mina ja ilmselt nii mõnigi teine ootame tema reisipostitust, siis on tal rohkem motivatsiooni. Eneli oli superarmas ja tõi mulle reisilt vanilli- ja kirsikokat!!

Sunday, October 6, 2013

Goldielocki uued kiharad

Eile käisin matemaatika lahtisel võistlusel, mis oli omamoodi tore elamus. Lahendasin kaks tundi üht ülesannet viiest ja jõudsin isegi vastuseni, olgugi et ma päris kindel pole, kuivõrd loogiline see kirjapandud mõttekäik oli. Ülejäänud neljaga ei osanud ma absoluutselt mitte midagi peale hakata, ükskõik kui kahju mul sellest ka polnud. Aga vähemalt käisin ja tegin 3 tundi matemaatikat.

Väga palju muud huvitavat polegi vist vahepeal toimunud. Blondist Paulast sai brünett, nagu piltidelt näha võib. Anneli oli küll esialgu väga kahtleval seisukohal ja ütles, et ma olen täiesti hulluks läinud, aga lõpuks tõdes ta ise ka, et päris vinge on. Ja kõige tähtsam on vist, et mulle endale meeldib.


Esimene autokooli sõidutund oli ka väga super. Väristasin veel 5 minutit enne tunni algust ka kätt, sest olin täiesti kindel, et suudan isegi parklasõidu lõunasse keerata. Esimesed 30 minutit kätkesid endas infot autost üldiselt, peale seda võisin esimese käigu sisse panna ja roolikeeramisoskust demonstreerida.Vasakukäelise kohta tegevat ma üllatavalt hästi vahet vasakul ja paremal. Peale seda sain slaalomipostidega tuttavaks ja pärast esimest slaalomisõitu hiigelsuurte kaartega sain aru, et auto pole päris viis meetrit lai ja võib vist pisut lähemalt ka mööda sõita. Lõpuks oli Mati vist päris rahul ja lubas käiguvahetamist ka proovida. Ütles, et siduritunnetus on hea ja käike oskan ka vahetada, mispeale vastasin, et eks mu emme-issi nägid selle kallal päris palju vaeva kah. Tunni lõpetas Mati kahe lausega. Üks neist oli entusiastlik: "Sa oled nüüd kolmas uus õpilane, kes autot esimeses tunnis välja ei suretanud," ja teine veel entusiastlikum: "järgmises tunnis teeme siis tagurpidi slaalomit ja küljeboksi." Esimese peale olin ma muidugi õnnelik, teise peale läksin koju kätt väristama ja kartlikult esmaspäeva ootama. Eks ma siis annan teada, kuidas nendega läks... Aga päris kindlasti on sõiduõpetaja supertore ja üldiselt pole mul veel kordagi Motohundis käimise jooksul olnud põhjust nii palju põdeda, kui ma tegelikult põdenud olen.

Ja täna üritan oma teisest suurest hirmust üle saada ning lõpuks MyFitnessis ära käia. Enda meelest tegin strateegilise esimese tunni valiku: külalistreeneriga zumba (ma juba ootan, millal saab zumba eestikeelseks vasteks uudissõna tants-muskeldamine või midagi taolist), mis tähendab, et kava ei saa kõigil veel selge olla ja zumba's olen ma varem käinud ka, aga eks näis, mis sellest saab...