Pages

Thursday, September 26, 2013

Stockholm ja Goldielocki tuutu



Nüüdseks juba nädal aega tagasi käisin Stockholmis. Viimastel aastatel on nii minul kui emmel olnud kahtlus, kas ma ikka olin Rootsis varem käinud, sest emme mälu järgi polnud me koos Rootsis käinud, ent minu vanade piltide hulgas leidub üks pilt minust ja emmest, kui ma veel päris pisemapoolne olin ja taustaks on punane metroorong, mida polnud Soomes ega ka Eestis. Pilti pole ma uuesti välja otsinud, aga mingi veider ähmane mälestus sadamast on mul küll, isegi kui ma päris täpselt aru ei saa, kuidas see võimalik on. Seega oli see minu (vähemalt täiesti teadlikult ja ametlikult) esimene reis Rootsi. 


Nagu kiuste suutsin enne Rootsi minekut haigeks jääda ja kuigi emme küsis viis korda üle, kas ma ikka tahan tulla, ei saanud ma ju ometi jälle Rootsi minemata jätta (oleme varem ka paar korda püüdnud sinna koos minna, ent asjatult). Esimesel päeval käisin vanalinnas, mis oli lihtsalt imearmas. Suhteliselt hommik oli veel, seega oli vanalinn praktiliselt tühi ja nii mõnus oli mööda pisikesi tänavaid konnata ja vaadata, kuidas need järk-järgult inimestega täitusid. Selleks ajaks, kui Gamla Stanis juba paras sagimine oli, jalutasin hotelli tagasi. Vahepeal võtsin osa ühest väga pidulikust lõunast, kuhu läksin oma kõige pidulikema kaasavõetud riiete ehk siis teksadega, mis oli väga halb tunne. Tõtt-öelda jäin siis hotellis magama ja hiljem veel korra jalutama, aga selleks ajaks olid kõik poed juba kinni. Õhtusöök oli Vapianos, mis oli otseloomulikult superhea, olgugi et ootejärjekord oli pea tund aega. 


Pean tunnistama, et teine päev möödus suuremas osas hotellis magades, sest ükskõik kui halb tunne mul ka polnud, oli mul lihtsalt üsna halb ja unine olla. Emme tegi tükk aega nalju sellest, kuidas eriti mugav teenager tuleb Rootsi magama, aga tõtt-öelda oli see väga hea otsus, sest seal oli hea ja rahulik ning igal ajal saab koristaja koridoris seisvast kärust suhkrut ja teed näpata ning endale lõputult teed teha. Ja kõrval oli rongijaam, kus oli BurgerKing, seega elul polnud mitte midagi viga. Ja Rootsi oli väga ilus ja tore, ma lihtsalt loodan, et mul tekib võimalus sinna kunagi uuesti minna ja sellega natuke lähemalt ka tutvuda, kui ainult hotelli voodi ja vanalinna piires. 


Kooliga on endiselt väga kiire ja kalendrisse vaadates tundub, et ei lähegi rahulikumaks. Kui, siis alles vaheajal. Ja vaheaeg tõotab tulla päris vinge, sest sain ajakirja Mari fotokonkursilt võidetud spaa paketi kätte ja see tundub nii dreamy, et vaheaeg võiks juba kiiremini ja ilma arvestusnädalate ning muude kohustusteta kätte jõuda. Täpsemalt kirjutan spaast ilmselt siis kunagi vaheajal. 


Autokool sujub ka päris hästi, kuigi praegu on ilmselt vara öelda, sest olen endiselt alles teooriatundide juures. Aga juba teisipäeval kohtun oma sõiduõpetajaga ja siis ehk pole palju aega esimese sõidutunnini ka jäänud. See saab tõenäoliselt olema katastroof. Ja etteruttavat võin öelda, et emme suutis autokooli palju meeldivamaks teha superarmsa ja supervinge üllatusega ehk siis Kuldkiharakesel on nüüd kuldne Kakuke, mis ootab juba väga, et Kuldkiharake load kätte saaks ja sõitma hakkaks. Ja Kuldkiharake ei jõua ka ära oodata, millal Kakukesele hääled sisse panna. 


Sunday, September 15, 2013

DSD ja kool-kool-kool



Taaskord olen suutnud blogi unarusse jätta, ent vähemalt võin täiesti ausalt tunnistada, et igasugune blogikirjutamine oleks toimunud minu uneajast. Sellest poleks ka iseenesest hullu olnud, sest koolis olen niikuinii padi ja just täna arutasime Joosepiga, et ka parima tahtmise korral tekiks esimene fotosessiooni võimalus ilmselt kusagil detsembris, kui meie märkmikus vaba hetk tekib. Liialdan pisut, ent mitte palju.


Vahepeal on ühe tavalise koolinädala kohta toimunud päris palju. Muu hulgas sain kätte DSD Stufe I diplomi, millele kaasnes pidulik üleandmine. Päris täpselt ma isegi ei tea ja tõtt-öelda pole isegi huvi tundnud, mida see diplom minu jaoks reaalselt tähendab, sest mu sees kripeldab selline tunne, et päris nii imeline ning tähtis ta ei ole, nagu räägitakse, sest taodeldavad keeletasemed on siiski ainult A2 ja B1. Ise tegin selle eelkõige harjutamise pärast, sest niikuinii plaanin teha DSD II eksami ning üldjoontes on eksam sarnane, lihtsalt keeleliselt raskem. Loogiline. Aga iseenesest kõlab uhkelt ka lause, et mul on esimene rahvusvaheliselt tunnustatud keelediplom olemas. Ja mingil määral tunnen, et võlgnen kogu oma saksa keele oskuse, mis nüüdseks on juba küllaltki roostes, Raatuse gümnaasiumile, sest kui Härmas on üks aine, milles ma ei tunne end edasi arenevat, on see justnimelt saksa keel. 


Ühtlasi alustasin õpingutega autokoolis Motohunt. Ma usun, et mitte keegi ei kartnud autokooli ette nii palju kui mina. Tegelikult kardan sõidutunde siiani, kuid teooriatundidega olen küll juba kahe korraga ära harjunud. Esiteks selle pärast, et mul on maailma kõige lahedam teooriaõpetaja ja teiseks selle pärast, et ma käin seal koos Eneli ja Eliisega, kes on ka supervinged. Pealegi on see isegi mõnevõrra huvitav. 

Autokooliga seoses... Ma kaldun üldiselt arvama, et seda blogi ei loe just eriti paljud inimesed ja kui loevad, siis mingitel väga segastel põhjustel ja ebaregulaarselt, olgugi et suveseminaril sai üsna selgeks, et leidub ka täiesti suvalisi inimesi, kes mu blogi pidevalt jälgivad, mis on väga rõõmustav. Igatahes käin ma enne teooriatunde Coffee Inist läbi ja viimane kord sattusin teenindaja otsa, kes mu rõõmsalt ära tundis ja mainis, et loeb mu blogi. Ja seda on alati väga hea kuulda, seega on mul mitu päeva blogimotivatsioon olnud, aga mitmetel erinevatel asjaoludel lükkus see siis nüüd tänasesse. 


Uuel nädalal mind ilmselt samuti liialt palju blogist ei leia, sest alustab Härma mälumäng ja ühtlasi tuleb järjest peale kontrolltöid ning muid hindelisi töid. Pealegi on mul kaks kiisumiisut, kes tahavad ka natuke tähelepanu saada. Praegugi on nad nõuks võtnud, et tuleb magama minna ja blogikirjutamine muutub iga minutiga raskemaks, sest mõlemad pressivad klaviatuuri peale ja nõuavad pai, seega ma vist lõpetan selle noodiga. 


Sunday, September 8, 2013

Brownies



Minu esimesed päris ise tehtud brownie'd pähklite, mandlite ja valge šokolaadi tükkidega. 

Snihvikud

Tüübid jälgisid naabrikoeri: 









Wednesday, September 4, 2013

Sellest, kuidas mõnusast suvest sai kiiresti elementide keemia ja koolisagin...

Juhtus nii, nagu kartsin: kooli alguse saabudes jäi blogi täielikult unarusse. See-eest on mul teile üht-teist toredat teada anda. Minu vingele suvele pani ühe korraliku punkti Kambjas toimunud muinastulede öö, mis toimus sel aastal Suure-Kambjas viiendat korda. Ise olen vist ainult ühe korra varem kohal olnud, aga seekord oli kordades rohkem nii rahvast kui ka küünlaid järvel. Mul oli tolleks õhtuks suur pildistamisplaan, seega laenasin isegi statiivi ja olin väga elevil, kuid mingeid hingematvaid pilte ma siiski ei saanud, sest esiteks suutsin statiivi lõunasse keerata ja ei saanud sätteid ka kuidagi paika. Paar vahvat udukogu mul siiski on, seega loodetavasti pigistate oma silmakesed kvaliteedi osas kinni ja üritate piltidest eelkõige meeleolu kätte saada, sest just see oli kogu ürituse juures kõige vingem. Ja siinkohal kutsun kõiki muidugi järgmisele muinastulede ööle, sest ma arvan, et kusagil ei peeta seda nii armsalt ja hubaselt kui Kambjas.








Esimene september möödus samuti edukalt ja oli täitsa tore. Lisaks enda aktusele, mis oli pigem staadionil seismine ja rahvamassist tuttavate nägude otsimine, käisin ka Joosepi õe, kes läks esimesse klassi, aktusel. Esimese klassi aktus oli otseloomulikult kõvasti pidulikum ja ühtlasi tekitas küllaltki omapärase issand-ma-olen-nii-vana tunde. 



Teine september möödus suuremas osas elementide keemia kartuses, mis on esmaspäeviti viimane tund ja mida ma meeletult kartsin. Tegelikult osutus tund (vähemalt esimene kord) väga meeleolukaks. Meie Joosepiga pusisime keemia maailmaolümpiaadi ülesannete kallal ja aeg-ajalt kõlasid kõrvu õpetajale esitatud küsimused stiilis "Mis vahe on lehma- ja inimese piimal?" või "Mis on vesinik?" või "Kas verd tekib juurde?". Üpris meeleolukas oli küll, nüüd jääb vaid üle loota, et ülejäänud tunnid pole esimese vastandid ja et muu hulgas saab midagi asjalikku ka tehtud. 

Üldises plaanis on kooli algus olnud siiani uskumatult tihe, ent huvitav. Jõudumööda tegeleme mälumänguga, mille esimene voor toimub täpselt kahe nädala pärast. Kuklasse hingab ka uurimustöö teema valimise tähtaeg, mis on 1. oktoober. 10. septembril saan kätte oma ametliku tunnistuse DSD I sooritamise kohta ning ühtlasi on sama päeva õhtul minu esimene tund autokoolis, mida kardan juba praegu nagu tuld. Teaduskooli valikainetega oli ka pisike segadus, aga täna sai selgeks, et mu eelmise aasta matemaatika valikkursuse B läheb kirja kui "Arvestatud", mitte otseselt hindena, mis on lihtsalt lohutav, sest kursused, mida see aasta võtta tahan (keeleteadused ning biokeemia), ei kõla nii, et ma kummagi neist kindlalt A-le sooritaks. Sain ka kätte enda Teaduskooli diplomi eelmisest aastast - parem hilja, kui mitte kunagi! Aga tundub, et koolialguse sigin-sagin hakkab vaikselt vaibuma, täna sain näiteks natuke aimu sellest, millest oma uurimustöö teha võiksin ja kuigi see kõlab hetkel täiesti ulmelise ja meeletult keerulise ning võimatuna, üritan ikkagi ülesannete kõrgusel seista. 

Üritan teid tegemiste-toimetustega rohkem kursis hoida ja kohe, kui mul natukenegi rohkem vaba aega tekib. Et koolipostitused muutuvad üsna kiiresti igavaks, peaks vist mõned teemapostitused ka plaani võtma.