Pages

Friday, August 9, 2013

Stop-p, palli ja pallllli


Kolmapäeval tegime ühe korraliku matkapäeva. Kõigepealt tegime rahvale kerge kultuurišoki Aegviitu viiva tee näol ja seejärel matkasime mitu head kilomeetrit. Sinna sõites selgitasime, et STOPP kahe p-ga ei ole viga ja pole ühtlasi ka selline awkward stutter sõna lõpus, selgitasime, kui keeruline on eesti keel ja saime aru, kui keeruline on seletada, miks ja kuidas ta keeruline on.


Kohale jõudes käisime esialgu järves ujumas, mis oli ka omaette üritus, sest vesi oli võrdlemisi jahe (tagasitulles tõeline bliss) ja kõiki tuli veenda, et vees pole midagi, mis jalgu otsast hammustaks. Linnalapsena olin mina kõige enam vaimustuses pohladest ja mustikatest, mida oli metsas päris arvukalt. Mingi hetk punusime emmega mustikakeesid ja siis kinkisime osad tüdrukutele ära, mami tegi mulle ühe, mis oli pohladest ja mustikatest segamini, kusjuures disainielemendina oli kõrre otsas isegi üks leheke (kõrgem pilotaaž (miks seda sõna üldse sellises kontekstis kasutatakse?), seega jätsin selle endale). 



Mingi aja pärast jõudsime laudteeni, mis viis ühest vaatetornist läbi raba teise vaatetornini. Vaade oli superilus ja tee tundus superpikk, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vinge. Ameeriklased õppisid selgeks, mida kohuke endast kujutab. 


Meie supervinged külalised + rotivahmiil 



Neljapäevane kava oli pool päeva Tartus veeta, mis oli ka väga tore, kui välja arvata fakt, et just sellele päevale, mil me kaks otsa rongiga Tartu ja Tallinna vahet sõitma pidime, sattus mingi mõnus kuumalaine, mis jäi kuumarekordile alla vaid kolme kraadi võrra. Aga selle vastu aitasid jäätisekokteilid  ja hunnik karastusjooke, mis polnud ka paha variant. Tagasisõit oli küll paras piin, aga you can't have you're cake and eat it too või mis nad ütlevadki...


Ühtlasi käisime AHHAA keskuses, mis tundus kõigile meeldivat ja isegi mind üllatab iga kord, kuidas see keskus suudab mu ootused alati ületada, arvestades, et ma olen kõike muud kui muuseumiinimene. Proovisime kõik ära, isegi maa-aluse lifti, mis simuleeris sõitu kosmosesse ja ma küll üritasin teisi veenda, et köiel sõitev jalgratas on täiesti safe ja sõitsin tõestuseks kaks korda edasi-tagasi, kuid kõik kippusid ikka natuke selle kindluses kahtlema. Ainus asi, mis mulle kohale ei jõudnud, oli mingi tšakra-muna, kuhu sai sisse istuda ja mitte midagi teha #best_exhibit_ever.


Ja et ma tänase jooksu jälle kuidagi maha magasin, lähen hoopis homme jooksma. Täna õhtul kaisutan oma geipoistest kiisusid ja - nagu näha - kirjutan ühe korraliku pildiblogi. Kärts ja Mürts on ennast kahele poole klaviatuuri magama sättinud, seega nurrumine summutab totaalselt klahviklõbina.

No comments: