Pages

Wednesday, August 28, 2013

Poliitikast, Krossist ja ühiskonnaõpetusest.

Okei, kutid. See on üks väga pikk ja võrdlemisi igav postitus, mida hoiavad loodetavasti tasakaalus minu ja Joosepi pildid eilsest vanalinna tuurist ja õhtusest pildistamisest.


Üldjuhul on mu tugevuseks küllaltki lai ülevaade erinevatest valdkondadest, mis võib küll tihtipeale väga kasulik olla, näiteks kooli mälumängus, aga teisest küljest ka kohutavalt peavalu tekitada, näiteks siis kui mõelda, mis on minu üks ja ainus tugevus, millele oma tulevik rajada ning mida edasi arendada. Sellele vaatamata on üks valdkond, mis on minu jaoks pimedam kui öö ja jätab mind külmemaks kui absoluutne null. Selleks valdkonnaks on poliitika ja ükskõik kui väga ma ka ei tahaks, et see poleks mu nõrk koht ja et ma huvituksin sellest kasvõi nii palju, nagu üks õige ja eeskujulik kodanik huvituma peab, ei suuda ma ennast sellesse mitte kuidagi süvenema panna. Tavaliselt.


Hiljuti lugesin ühte artiklit, mis väga üllataval kombel mu arvamust natuke muutis. Sinna jõuan üsna pea. Seni annan teile ülevaate oma senistest poliitikateadmistest, tõtt-öelda ei erine nad praegustestki väga palju. Ühiskonnaõpetus oli mu kõige nõrgem aine põhikoolis. Esiteks oli see väga mittehuvitav aine, sest me olime tol ajal oma ühiskonnaõpetajaga korralikult raksus ja tal polnud vähimatki viitsimist meile seda ainet huvitavaks teha. Päriselt kaasa kuulasin ühe korra, kui tundi andis meie Comeniuse projekti üks juhtidest, kes on siiani minu meelest üks parimaid õpetajaid üldse. Koolis täitis ta muidu mingit tähtsamat rolli ka, täpsemalt ei mäleta. Igatahes suutis ta see üks kord rääkida riigist ja selle ülesehitusest ja sealjuures mainida oma reise Aafrikasse ja sealseid sõpru ja nii edasi. Kokkuvõttes rääkis asjalikku juttu läbi huumori prisma ja tegi teema huvitavaks. Ülejäänud tundidega ei läinud nii hästi, ma mäletan, et meil olid tunnikontrollid ministrite peale ja see oli vist ainuke aine, kus ma konstantselt kolmesid sain ja õppisin neid viitega balansseerima, et veerandihinded välja venitada. Nii hull asi ka polnud, mu ees istus õnneks väga ühiskonnaõpetuseteadlik inimene. No igatahes teadsin ma enam-vähem, kes on mingi minister ja mis on Riigikogu, mida ta teeb, mida president teeb ja muud selliseid täiesti basic asju, aga mind ei huvitanud absoluutselt kogu see mull seal ümber. Näiteks pidime me iga tund uudiseid otsima ja ette lugema ja siis neid analüüsima. Ma arvan, et ma lugesin iga kord midagi, mis seondus mu ema tööga ja seetõttu huvitas mind natuke rohkem, aga polnud samal ajal mingi padupoliitika.



Niisiis... Hiljuti juhtusin ma lugema üht artiklit Facebookis. Mis on väga irooniline, sest peaaegu kogu mu teadlikkus uudistest tulenebki Facebookist, kuna mulle ei meeldi internetiväljaandeid lugeda ja paberlehte mul kodus ei käi. See oleks puhas raiskamine vist ka... Niisiis satun ma uudisteportaalidesse siis, kui mingi teema juba pikemat aega üleval on või kui keegi seda ettenägelikult Facebookis jagab. Ja see artikkel rääkis sellest, kuidas Eerik-Niiles Kross tahaks Tallinna paremaks muuta või midagi taolist. Ja mul polnud õrna aimugi, kes on Eerik-Niiles Kross ja vahemärkusena ma juba kujutan ette, kuidas nädala pärast on mu blogi statistikas poplaarseim otsingusõna "Eerik-Niiles Kross", aga eks ma siis võtan selle riski. Et ma ei teadnud, kes ta on ja millega ta õieti tegeleb, lugesin veel hunniku tema artikleid ja olin positiivselt üllatunud, sest esimest korda tundus mulle, et keegi poliitikainimene tahaks midagi asjalikku teha ja oskab sealjuures hästi kirjutada ja tundub väga asine ning.. ma tahaks öelda mitte kuiv ja igav, aga see vist kõlaks natuke halvasti. No igatahes oli ta huvitav ja ta artiklid olid huvitavad, ta elulugu tundus päris kirju ja huvitav ja siis jõudsin ma oma lugemisega Delfi kommentaarideni. Ja olin segaduses, sest kümnest kommentaarist üheksa olid mingid halvustavad ja kritiseerivad kirjavigadest pungil või siis keeleliselt väga ülepingutatud kirjutised. Ja siis ma ei osanudki enam midagi arvata.

 

Siis ma uurisin natuke inimestelt, kes poliitikast natuke rohkem teavad kui mina, ja jõudsin järeldusele, et tegu on täiesti tavalise poliitikuga. Vahe on lihtsalt selles, et tal on kindel nägemus sellest, mida ta teha tahab ja isegi kui see on hoax, siis ei erineks see ju kõigest sellest, mis poliitikas kogu aeg niikuinii toimub. Ja see, et ta hästi kirjutada oskab ja et tal hea haridus on, ei tee temast kindlasti mitte halvemat linnapeakandidaati või poliitkut, eelkõige vastupidi. Kui on üks asi, mis mul koolist poliitika teemal meelde jäi, siis on see ühe mu õpetaja ahastav lause: "Meil on pukis kõik füüsikud ja keemikud, aga mitte ajaloolased," seega ehk ei tee üks humanitaarharidusega tüüp halba, pigem tasakaalustab asja.

Lubatud pardinööbipilt. 

Kokkuvõttes tahaks ma lihtsalt öelda, et ma ei tea poliitikast suurt midagi ja see on väga tõenäoliselt üks ja ainus arvamus või mõte, mis mul lähiajal selles valdkonnas tekib ning ma ei taha seejuures kedagi maha teha. Arvan hoopis, et kedagi maha teha millegi pärast, mis on peaaegu tühine asjade kõrval, millest me igapäevaselt mööda vaatame, et kogu selle halli massiga kaasa liikuda ja mitte erineda, on üsna masendav ja kurb. Ja et Krossist võiks asja saada, vähemalt minu silmis. Ja kui ei saa, läheb poliitika mulle sama palju või vähe korda nagu varem.





Paula, kes uuest aastast on sunnitud uudistega rohkem kursis olema, sest on ise üks mälumängu korraldajatest. 

2 comments:

Eneken said...

Meh... inimesed kipuvad jätkuvalt palgid oma silmas tähelepanuta jätma. Täh - ma ise ka jäin mõtlema, et kole lihtne on kellestki midagi arvata temast vähimatki teadmata. Pisikesed clueless Paulad oma mõtetega tulevad ainult kasuks selles plaanis ;)

Paula said...

Pisikesed clueless Paulad on happy'd, et kellegi mõtlema pani ;)