Pages

Thursday, August 29, 2013

Crasheri ja Mr. Burnsi pildipostitus

Kärtsu ja Mürtsuga väljas jalutamas käia on üpris keeruline. Samal ajal pilte teha on pea kolm korda keerulisem. Aga tunniajane möllamine tasus ennast ära, sest üle pika aja saab jälle kiisupilte. Ma küll andsin endast parima ja praakisin suure osa pilte välja, ent neid on ikka paras hunnik, sest väga palju lihtsalt ei raatsinud välja jätta.


Kassid ise on endiselt samasugused pätid nagu varem. Vahepeal avastasime Kärtsu talendi, milleks on paberinutsakate ära toomine. Ühel õhtul istusime Joosepiga tund aega voodis ja loopisime läbi pisikese augu paberinutsakat teise tuppa, mispeale Kärts suure ringiga läbi maja seda ära tooma jooksis. Ja nii mitukümmend korda järjest. Lõpuks väsisime meie ära. 


Hommikuti äratavad nad kõik üles kella kaheksa paiku, kui nad just kõrvaltoas kinni pole. See näeb välja umbes nii, et nad ronivad teki alla või siis pähe juustega mängima. Ja ükskõik mitu korda neid voodist maha ei tõsteta, ei väsi nad uuesti üritamast. Kui umbes pool tundi üritada, on nad nõus kaissu magama tulema, et natukenegi tähelepanu saada. 


Lisaks sellele ronivad nad mõlemad hea meelega puu otsa ning ei oska sealt seejärel alla tulla. Täna avastasin, et nad on enam-vähem õppinud ennast sealt alla keerutama, aga see lõpeb sellega, et nende rihmad on kümmekond tiiru ümber puu keerdunud. Ja aeg-ajalt ronivad nad sirelite latva ja siis lendavad sealt lihtsalt alla, sest oksad enam ei kanna. Ühesõnaga on nad kaks tobujussi. 











Wednesday, August 28, 2013

Poliitikast, Krossist ja ühiskonnaõpetusest.

Okei, kutid. See on üks väga pikk ja võrdlemisi igav postitus, mida hoiavad loodetavasti tasakaalus minu ja Joosepi pildid eilsest vanalinna tuurist ja õhtusest pildistamisest.


Üldjuhul on mu tugevuseks küllaltki lai ülevaade erinevatest valdkondadest, mis võib küll tihtipeale väga kasulik olla, näiteks kooli mälumängus, aga teisest küljest ka kohutavalt peavalu tekitada, näiteks siis kui mõelda, mis on minu üks ja ainus tugevus, millele oma tulevik rajada ning mida edasi arendada. Sellele vaatamata on üks valdkond, mis on minu jaoks pimedam kui öö ja jätab mind külmemaks kui absoluutne null. Selleks valdkonnaks on poliitika ja ükskõik kui väga ma ka ei tahaks, et see poleks mu nõrk koht ja et ma huvituksin sellest kasvõi nii palju, nagu üks õige ja eeskujulik kodanik huvituma peab, ei suuda ma ennast sellesse mitte kuidagi süvenema panna. Tavaliselt.


Hiljuti lugesin ühte artiklit, mis väga üllataval kombel mu arvamust natuke muutis. Sinna jõuan üsna pea. Seni annan teile ülevaate oma senistest poliitikateadmistest, tõtt-öelda ei erine nad praegustestki väga palju. Ühiskonnaõpetus oli mu kõige nõrgem aine põhikoolis. Esiteks oli see väga mittehuvitav aine, sest me olime tol ajal oma ühiskonnaõpetajaga korralikult raksus ja tal polnud vähimatki viitsimist meile seda ainet huvitavaks teha. Päriselt kaasa kuulasin ühe korra, kui tundi andis meie Comeniuse projekti üks juhtidest, kes on siiani minu meelest üks parimaid õpetajaid üldse. Koolis täitis ta muidu mingit tähtsamat rolli ka, täpsemalt ei mäleta. Igatahes suutis ta see üks kord rääkida riigist ja selle ülesehitusest ja sealjuures mainida oma reise Aafrikasse ja sealseid sõpru ja nii edasi. Kokkuvõttes rääkis asjalikku juttu läbi huumori prisma ja tegi teema huvitavaks. Ülejäänud tundidega ei läinud nii hästi, ma mäletan, et meil olid tunnikontrollid ministrite peale ja see oli vist ainuke aine, kus ma konstantselt kolmesid sain ja õppisin neid viitega balansseerima, et veerandihinded välja venitada. Nii hull asi ka polnud, mu ees istus õnneks väga ühiskonnaõpetuseteadlik inimene. No igatahes teadsin ma enam-vähem, kes on mingi minister ja mis on Riigikogu, mida ta teeb, mida president teeb ja muud selliseid täiesti basic asju, aga mind ei huvitanud absoluutselt kogu see mull seal ümber. Näiteks pidime me iga tund uudiseid otsima ja ette lugema ja siis neid analüüsima. Ma arvan, et ma lugesin iga kord midagi, mis seondus mu ema tööga ja seetõttu huvitas mind natuke rohkem, aga polnud samal ajal mingi padupoliitika.



Niisiis... Hiljuti juhtusin ma lugema üht artiklit Facebookis. Mis on väga irooniline, sest peaaegu kogu mu teadlikkus uudistest tulenebki Facebookist, kuna mulle ei meeldi internetiväljaandeid lugeda ja paberlehte mul kodus ei käi. See oleks puhas raiskamine vist ka... Niisiis satun ma uudisteportaalidesse siis, kui mingi teema juba pikemat aega üleval on või kui keegi seda ettenägelikult Facebookis jagab. Ja see artikkel rääkis sellest, kuidas Eerik-Niiles Kross tahaks Tallinna paremaks muuta või midagi taolist. Ja mul polnud õrna aimugi, kes on Eerik-Niiles Kross ja vahemärkusena ma juba kujutan ette, kuidas nädala pärast on mu blogi statistikas poplaarseim otsingusõna "Eerik-Niiles Kross", aga eks ma siis võtan selle riski. Et ma ei teadnud, kes ta on ja millega ta õieti tegeleb, lugesin veel hunniku tema artikleid ja olin positiivselt üllatunud, sest esimest korda tundus mulle, et keegi poliitikainimene tahaks midagi asjalikku teha ja oskab sealjuures hästi kirjutada ja tundub väga asine ning.. ma tahaks öelda mitte kuiv ja igav, aga see vist kõlaks natuke halvasti. No igatahes oli ta huvitav ja ta artiklid olid huvitavad, ta elulugu tundus päris kirju ja huvitav ja siis jõudsin ma oma lugemisega Delfi kommentaarideni. Ja olin segaduses, sest kümnest kommentaarist üheksa olid mingid halvustavad ja kritiseerivad kirjavigadest pungil või siis keeleliselt väga ülepingutatud kirjutised. Ja siis ma ei osanudki enam midagi arvata.

 

Siis ma uurisin natuke inimestelt, kes poliitikast natuke rohkem teavad kui mina, ja jõudsin järeldusele, et tegu on täiesti tavalise poliitikuga. Vahe on lihtsalt selles, et tal on kindel nägemus sellest, mida ta teha tahab ja isegi kui see on hoax, siis ei erineks see ju kõigest sellest, mis poliitikas kogu aeg niikuinii toimub. Ja see, et ta hästi kirjutada oskab ja et tal hea haridus on, ei tee temast kindlasti mitte halvemat linnapeakandidaati või poliitkut, eelkõige vastupidi. Kui on üks asi, mis mul koolist poliitika teemal meelde jäi, siis on see ühe mu õpetaja ahastav lause: "Meil on pukis kõik füüsikud ja keemikud, aga mitte ajaloolased," seega ehk ei tee üks humanitaarharidusega tüüp halba, pigem tasakaalustab asja.

Lubatud pardinööbipilt. 

Kokkuvõttes tahaks ma lihtsalt öelda, et ma ei tea poliitikast suurt midagi ja see on väga tõenäoliselt üks ja ainus arvamus või mõte, mis mul lähiajal selles valdkonnas tekib ning ma ei taha seejuures kedagi maha teha. Arvan hoopis, et kedagi maha teha millegi pärast, mis on peaaegu tühine asjade kõrval, millest me igapäevaselt mööda vaatame, et kogu selle halli massiga kaasa liikuda ja mitte erineda, on üsna masendav ja kurb. Ja et Krossist võiks asja saada, vähemalt minu silmis. Ja kui ei saa, läheb poliitika mulle sama palju või vähe korda nagu varem.





Paula, kes uuest aastast on sunnitud uudistega rohkem kursis olema, sest on ise üks mälumängu korraldajatest. 

Tuesday, August 27, 2013

Minu esimene auhinnaline fotokonkursi koht ja tulepildid


Hiljuti sain uudise, et minu ja Teele igaastane vannipilt on sel aastal eriti edukas olnud ja pälvis ajakirja Mari fotokonkursil 3. koha. Võttes arvesse, et pilt ja selle idee tulid enne, kui me konkursist üldse kuulsimegi, on see päris hea tulemus. Pildi idee pärineb algselt Teelelt ja on meie mõlema edasiarendus, hea valgus ja Lumene olid lihtsalt supervinge boonus. Igatahes sain nüüd fotokonkursi võidu linnukese ka kirja ja olen väga õnnelik, sest just päev enne seda, kui konkursi korraldajatelt kirja sain, olin Joosepile öelnud, et täiega lahe oleks spaasse minna ja päev otsa lihtsalt logeleda.


See postitus on aga nii kaua veninud seetõttu, et unustasin Tallinnasse tulles oma fotokoti Tartusse, seega lükkusid kõik fotoideed edasi, kuni mu onu fotokoti Tartust kaasa võttis ja ära tõi. Kõik aga klappis perfektselt, sest Reino oli just samal õhtul toonud mulle statiivi, et ma saaks Kambja muinastuledeööl pilte teha. Nii me siis tegimegi Joosepiga hilisõhtul pika säriaja ning hõõguva puupulgaga pilte. Ja paar päris vinget pilti saime ka. Teil pole aimugi, kui raske on õhus vehkides ilusat südant joonistada!




Wednesday, August 21, 2013

Taasiseseisvuspäev

Öölaulupeole minek oli meil Joosepiga juba pikemat aega plaanis, aga et seal nii palju rahvast on, poleks me kunagi osanud uneski näha. Väga kaua me seal tegelikult ei olnudki, aga väga võimas oli ikka. Ja täna käisime ning tähistasime ühe fotosessiooniga. Pildid pidid rohkem rääkima vist :))




Õpilaste suveseminar



16.-18. augustil olin Vaibla puhkekeskuses suveseminaril ja täitsin meediatiimis fotograafi ülesandeid. Üritusele registreerisin ma pooljuhuslikult ja isegi ei mäletanud hiljem, et end sinna kirja panin: eeldasin, et mul pole vähimatki võimalust, aga proovisin ikka. Ja loomulikult olin ma küllaltki üllatunud, kui ma mõne aja pärast postkastist kirja leidsin, kus seisis, et ma olen nüüd osa ürituse meediatiimist. Seminarieelsed emotsioonid olid seinast seina. Kõlas kui hea võimalus uusi kogemusi saada ja millestki lahedast osa võtta, samas kaasnes sellega lisaks pildistamisele veel mitu lisaülesannet, mis lõpuks kuhjusid üheks suureks stressi tekitavaks kohustustehunnikuks. Nii leidsingi end kartongist tundide viisi žabloone, tähti ja mustreid välja lõigates ning neid kokku liimides. Imekombel jõudsin enne üritust valmis!

Sain endale Siimu tehtud imeilusa logoga särgi ka, millest sai ürituse jooksul minu vaieldamatu lemmik!!!

Selles võrkkiiges ristiti mind Männimaja printsessiks, sest ma kurtsin kühmuga madratsi ja jaheda toa üle, lisaks sellele olin see vahva blond, kelle kohta meeletus koguses blondinalju tehti. Besides käidi mulle hoogu lükkamas kogu aeg (tegelikult korjasid poisid need käbid aeg-ajalt kokku, mis nad kiige alla mu kingade sisse viskasid ja läksid siis uuesti kaugemale, et oma mängu jätkata) =))






Esimene päev oli suures osas lihtsalt tutvumine ja kohanemine. Ma üritasin mingeidki pilte saada ja juba esimesel päeval sai selgeks, et ülejäänud meediatiimi kõrval olen ma paras hunnik saamatust. Igatahes kogu seminari sumina pildistamisest palju rohkem jäi meelde õhtune tähtede pildistamine, sest ma arvasin alati, et ma ei suuda elus ühtki korralikku tähepilti teha. Õhtul aga avastasime Reino ja Justiniga, et taevas on superselge ja tähed säravad. Reino oli nõus mulle oma statiivi laenama ja seletama, kuidas kõige paremini tähepilte teha saab ning Justin toetas kogu üritust oma Nokia app'idega ehk siis kõik taskulambist kuni tähtkujude otsijani. Vahepeal nägime muulil ka prožektoriga kogu liikumas ning eeldasime, et tegu on meediatiimi kaamerapoisi Heiloga ning hakkasime rõõmsalt tema nime hüüdma ning Beyoncé - Halo't laulma. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu on tegelikult kalameestega, kes selle aja peale juba üsna etteheitva pilguga meie poole vaatasid. Nojah... Oma esimese korraliku tähepildi sain igatahes kätte!



Teise päeva hommikul olime varakult maast lahti, et minna peamajja Marise vannituba kasutama. Põhjuseks tõsiasi, et meediatiim oli paigutatud pehmelt öeldes tagasihoidlikku Männimajja, kus puudusid WC ja duširuum, selleks tuli kõndida tagasi peamaja kõrval asuvate kabiinide juurde. Maris aga magas tol hommikul magusat und, seega seadsime sammud väliduššide juurde ja väga hullu polnudki, isegi soe vesi oli! Hommik algas osalejatele hommikuvõimlemisega, peale seda tehti asiseid asju ka, koguneti arutelurühmadesse ja lisaks kõigele mängiti seltskonnamänge. Hiljem toimus ka laat, kus sai erinevaid vingeid asju teha: vibu lasta, zorbpallides ringi tuiata ja palju muud. Suure osa päevast tegelesin mina fotoseinaga, mis pidi õhtusel tsirkusepeol kuum teema olema. Ise ma küll tsirkusepiltideni tegelikult ei jõudnudki, sest vaatamata oma valgele objektiivile ja kindlale käele jäi ikka puudu välgust või siis vähemalt statiivist. 





Kolmas päev algas meie jaoks teisest päevast hiljem, sest olime juba korra välidušše proovinud ja mõtlesime, et ei hakka enam Marist traumeerima. Nagu kiuste oli kolmanda päeva hommikul muidugi soe vesi otsas ning päev algas ühe korraliku jääkülma dušiga. Osalejatele algas päev jällegi hommikuvõimlemisega, sellele järgnes taaskord asine programm ning siis vaikselt ürituse lõpetamine. Meediatiim korraldas tantsuvideo filmimise-pildistamise ja peale seda jagati auhindu, kirjutati ükteise seljale ilusaid soove ja mõtteid ja peale seda hakkaski vaikselt kojusõit. Enne tegime veel Canonite ühispildi. Tegelikult oli terve ürituse vältel õhus tunda Nikonite ja Canonite vahelist konkurentsi (noh, mis konkurents see ikka oli, sest Canonite ülekaal oli märkimisväärne), aga sellele pani punkti viimasel päeval jäädvustatud pilt Canonitest. 

Perepilt 

Üldkokkuvõttes tuleb tõdeda, et väga hea fotokogemuse sai sealt kindlasti: õppisin ülehelikiirusel objektiive vahetama ja tähepilte tegema. Ja meediatiimist nii palju pikemalt, et kõik, kes sinna ametlikult ja vähem ametlikult kuulusid, on kõik väga rikutud mõtlemisega ja ma pole veel mitte kunagi nii palju kahemõttelisi nalju kuulnud kui nende kolme päeva jooksul. Aga omamoodi toredad olid nad ka, isegi Heino oma pidurdamatu pildistamise ja ülesäritatud piltidega oli päris lõbus. Ja minu seminariga seotud "heade otsuste" tegemisele pani punkti see, kui ma otustasin kiiruse mõttes Reino autoga Tartusse minna ning siis oma nahkjaki puhkekeskusesse unustasin. Ma küll vabandasin seitse korda ja olin isegi nõus leppima sellega, et jakist jäin ilma, aga kuttidel oli väga lõbus, ots keerati kohe ümber ja kui olin oma jaki keskusest ära toonud, algas põnev kas-saame-bussi-kätte-või-ei mäng, mille võitis paraku siiski buss. Aga vähemalt oli lõbus. Ja kõik said ju pisikese blondi üle korralikult taaskord naerda!  




Friday, August 16, 2013

Swärk!

Olen nüüd nädal aega Tartus viibinud ja pole kordagi blogi kirjutamiseni jõudnud, seega teen seda, nagu ikka, viimasel minutil ehk siis 10 minutit enne seda, kui stardin Vaibla poole suveseminarile. Aga siiski pean postituse kirjutama, sest peale seminari on juba palju-palju uut, millest kirjutada ja nii jääks Joosepi vinge Swärk kuhugi kausta koos teiste piltidega, mis kunagi blogisse ei jõua.


See on siis see vinge Swärk, mis on unikaalne ja superlahe. Eriti vinged on selle pardikestega nööbid, millest tuleb kunagi raudselt detailipilt ka. No igatahes support'in ma täiega Swärki, go check it out :) 


Suveseminarist teen pikema postituse siis, kui tagasi jõuan, sest ma loodan, et need kolm päeva annavad mingeid emotsioone tasakaaluks nendele, mis mul praegu on. Etteruttavalt võin öelda, et eile veetsime pea kogu perega peaaegu 5 tundi kartongist ja paberist žabloone ja siis omakorda tähti ja mustreid välja lõigates ning seejärel neid kokku liimides. Jääb üle loota, et kõik oli seda väärt. Ja kui veel hommikul oli mul peaaegu isegi motivatsioon sinna minekuks, sest nii palju vaeva on nähtud, siis nüüd, kui nägin kodus kahte kassi, kes mind tükk aega igatsenud on ja tahaksid hirmsasti kaisus nurru lüüa ja paisid lunida, pole mul kohe üldse tahtmist sinna minna. Aga jällegi - loodetavasti on mul tagasi tulles paremaid emotsioone, mida teile ette kanda :)

Ma vabandan igasuguste kirjavigade, jaburuste ja ebaloogiliste lausete pärast, mida leiab siit postitusest kindlasti kiirustamise ning kahe väga sõbraliku kassi tõttu, kellele väga meeldib klaviatuuri peal jalutamas käia.

Sunday, August 11, 2013

Mustikakook

Lõpuks sain selle kauaoodatud kujunduse ka valmis, ise olen täitsa rahul. Ja ühe kondenspiimaga koogi jõudsin ka täna kaardimänguks teha :)


Saturday, August 10, 2013

VEGA


Ma arvan, et üheski peres ei mängita nii palju kaarte, kui meie omas. Igatahes on meil pea igal õhtul köögilaua taga kaardipõrgu ja ühtlasi ei usu ma, et kellegi peres köögilaua taga sarnaseid väljendeid ja hüüdnimesid genereeritakse nagu meil siin. Aga seni pole veel keegi kaardimänge boikoti alla pannud, seega igal õhtul, kui me kõik Tallinnas juhtume olema, mida tegelikult nii tihti ei juhtugi, toimuvad Peetri külas hilisõhtused tihivõtmised. 


Vegast pildi tegemisega nägin kõvasti vaeva, sest Vega on suhteliselt tujukas kassipreili ja kuigi tal on superilusad silmad, siis tavaliselt on tal lihtsalt torisemise tuju ja kaamerasse jääb kõik muu peale silmade. Nii ma siis roomasin seal muru sees umbes veerand tunnikest, kuni lõpuks sai Vega aru, et tõenäoliselt lähen ma ära nii pea, kui ma olen soovitud pildi kätte saanud. Nii ta siis poseeris ja vaatas oma superarmsate silmadega sügavalt kaamerasse, ma olin hetkeks superõnnelik ja siis sai mälukaart täis. Kõige kiirematele liigutustele vaatamata ei jõudnud ma vanu pilte eest piisavalt kiiresti ära kustutada ja järgnesid järjekordsed kümme-viisteist minutit. Lõpuks sain ÜHE pildi, see-eest võib selle ühega täitsa rahule jääda. Ilus kiisu on :)

Ja koogipilt on üleöö minu firmamärgiks saanud maasikakoogist uues variatsioonis. Varsti saab kõigil sellest koogist kõrini ja siis pean ilmselt jälle uue imelihtsa retsepti leidma ja selgeks õppima. 

Kassi apdeit





Tüübid on endiselt eluga väga rahul, nagu näha. Kärtsule meeldib Steve Maddeni kott ja Mürtsule meeldib öösel varbaid hammustada :))