Pages

Thursday, July 11, 2013

USA filmielamused

Enne igasuguseid turisti- ja muid elamuspostitusi USA-st tahan ma kinoelamustest kirjutada, sest kohe-kohe jõuab meie kinodesse "Rünnak Valgele Majale"...


USA-sse tulles tekkis meil üsna kohe idee minna kinno ja vaadata paar filmi enne, kui need Eestisse jõuavad. Pealegi on USA kinoelamus muidugi midagi muud, kui ta on seda Eestis. Staažikamad blogilugejad teavad, kuidas Ameerikas on kõik suurem ja suurejoonelisem (peale jäneste, need on Eestis suuremad). Seega little did we know, kui me kinos suure popkorni küsisime, sest suur tähendab sealsetes kinodes suurt papist ämbrit popkorniga. Aga see iseenesest ei rikkunud kumbagi kinokülastust, järgmisel korral teadsime lihtsalt, et tasub küsida väike popkorn. Meie esimene film oli "World War Z", eesti keeles "Maailmasõda Z".

Tegu oli järjekordse zombifilmiga, aga erinevalt paljudest teistest oli see väga vaadatav ja hea süžeega. Film räägib sellest, kuidas maailma tabab tundmatu viirus, mille algset allikat keegi ei tea ning mis levib meeletu kiirusega. Maailma "päästab" lõpuks Brad Pitt. Tegemist on üsna hirmuäratava, samas väga hea filmiga, mis on tõenäoliselt koos filmiga "Ma olen legend" üks parimaid zombi-filme.

Põhjusi, miks me hiljem filmi "Rünnak Valgele Majale" vaatama tahtsime minna, oli lausa mitu. Esimene USA kinoelamus oli olnud eelkõige positiivne ja tegu on väga hea ajaviitega õhtuteks. Filmi treiler oli lihtsalt superhea ja jättis väga asjaliku mulje, pealegi olid autorid samad, mis filmidel "Independece Day" ja "2012". Filmi esilinastus oli kohe saabumas, seega nägime seda kõvasti enne seda, kui see Eesti kinodesse jõudis.

Film osutus aga kõige suuremat pettumust valmistavaks filmiks, mida me näinud oleme (isegi "Jenniferi keha" on selle kõrval parem!!). Ma ei tea, kust alustada, aga ma vähemalt püüan.

Filmi algus oli kusjuures paljulubav - pisike poliitikafännist tüdruk ja tema valitsuse heaks töötav isa, kelle näitleja oli minu arvates väga hästi valitud, kuigi ma temast varem kuulnud polnud. Seevastu presidenti mängis Jamie Foxx, kes oleks muidu täiesti okei, aga presidendiks ta lihtsalt ei sobinud.


Kohe alguses sai selgeks, kes on filmi kangelane ja millised tegelaskujud jäävad mistahes sündmuste arengule vaatamata ellu. Lisaks veel see, kes on pahad kujud. Olles selle ilmselge tegelaste jaotuse filmi autoritele andeks andnud, algas tohutu klišeede jada, mis vältas kuni filmi lõpuni (film kestab üle kahe tunni, mis on ilmselgelt liiga pikk).

Üldjuhul ei tahaks ma filmi ära rikkuda, aga et see on ülimalt mõttetu film, siis ei soovita ma seda kellelgi niikuinii vaatama minna, mistõttu saan rahulikult öelda, et tegu on ääretult naiivse filmiga, kus kuulid tabavad kõike absoluutse täpsusega just seal, kus vaja ning eriefektid on venitatud viimasele vindile, et mitte öelda üle vindi. Film venib tohutult, kusjuures kui see ükskord "käima läheb", sisaldab see kõiki kõige magedamaid nalju, läägemaid klišeesid ja jaburamaid kokkusattumusi.

Ma olin üllatunud, et see film üldse Eestisse tuleb, kuna suur osa filmist jääb tänu eestikeelsele tõlkele, mis on niikuinii alati "imeliselt täpne", suurele osale vaatajatest arusaamatuks. Teiseks üllatas mind tõsiasi, et ameeriklased päriselt naersid iga koha juures, mis oli produtsentide poolt tehtud ilmselgeks "naerukohaks" ning kus iga teine eestlane keeraks pea lihtsalt viltu ja mõtleks, et kas see tõesti just pidi nali olema või...

Väga, väga halb. Kui ma peaks seda filmi hindama, siis see saaks ühe tärni selle pisikese tüdruku eest, kellest mul on natuke kahju, et ta oma näitlejakarjääri (eeldatavasti) nii halva filmiga pidi alustama, samas oli ta kõigele vaatamata päris armas. Teise tärni saaks nad tema isa eest, kellest mul on kahju, kuna ta pruta sai vist vahepeal surma, aga keegi ei hakanud sellega õnnelikku lõppu ära rikkuma, seega see jäeti lihtsalt tähelepanuta. Pealegi näeb Tatum päris okei välja ka.

No comments: