Pages

Friday, July 26, 2013

Life is like a camera. Just focus on what’s important, capture the good times, develop from the negatives, and if things don’t turn out – take another shot.



Täna oleme terve päeva tublisti koristanud ja pole peaaegu kuhugi jõudnud (veel). Või siis ainult järeldusele, et koristades kehtib reegel, et mitu esimest tundi näivad lootusetud, kuna toad näevad välja nagu kolikambrid ja seapesad ning mingil imelisel hetkel, kui igasugune lootus on juba kadunud, saab tuba ühtäkki korda. Vabandan oma pikkade lausete pärast. Tavaliselt koristan näiteks terve päeva korterit ja mitte midagi ei juhtu, siis aga otsustab Joosep appi tulla ning korter ongi korras. Tegelikult oskab Joosep lihtsalt alati sellel murdepunktil saabuda, kus kõik iseenesest minema hakkab... Loodetavasti tekib meil ka see punkt varsti :D


Peale selle käisime ujumas. Ei olnud soe, üpris jahe oli. Aga soov ujuda oli ka üle pika aja päris suureks kasvanud, seega peale seda, kui olin mõned minutid kaldaäärses vees lebotanud, sain oma külmahirmust üle. Kambjas on seetõttu ka hea ujumas käia, et üksi ei jõuaks ma kuigi kaugele, aga siin ujuma minnes on piisavalt rahvast kaasas, kes on juba aru saanud, et kalda peal kükitamine vähendab vaid reaalset ujumisaega, ja motiveerivad võhikuid :)

Thursday, July 25, 2013

Kvaliteetaeg



Kolmapäeval sain lõpuks kokku Annabeliga, kelle sünnipäevast saab varsti kaks kuud, ometi polnud me seda kahekesi veel tähistada jõudnud. Peale seda tulin Kambjasse. Kambjas tekib alati tunne, nagu aeg seisaks, peale selle tuleb Kambjas alati kõige parem uni, seega on siia superhea vahelduseks tulla. 


Käisin näiteks põllul rukkililli pildistamas ja muuseas leidsin mitu pisikest konnakest, kelle autoteelt ära tõstsin. Hunniku kanapilte tegin ka: tibud on juba nii suureks kasvanud. Mu lemmikutest siidikanadest on saanud omapärased punkarkanad (pilt allpool) ja kaks kana (üks neist on vist kukk) on superilusate tumeroheliste sulgedega.



Ülejäänud suvevaheaeg läheb ilmselt suhteliselt kiiresti. Varsti olen uuesti Tallinnas ja tegelen suveseminari ülesannete ja koosolekutega. Peale selle lubasin üle VÄGA pika aja Liisuga pildistama minna ja kusagil seal vahel näitan USA-katele Eestit ja võib-olla jõuan isegi esimest korda elus Saaremaale. 


Siidikana


Mul on hunnik pilte valgest kassist ka, seega üks Lumese postitus tuleb ka varsti ;)

Tuesday, July 23, 2013

Sowwy...

Ma isegi ei hakka vabandusi tooma, miks mu blogi nii kaua ilma uute postitusteta seisnud on, kuigi ma võiks vähemalt kümme kohe ette lugeda. Mi scusi.

Vahepeal leidsid endale kodu kaks kassipoissi: Ozzy ja Richard, kelle meie vastavalt Mürtsuks ja Kärtsuks ümber nimetasime. Kärts ja Mürts on vennad, kusjuures Kärts on selline pikkade ja peenikeste jalgadega marakratt, kes käib ja mõtleb välja, kus saaks midagi lõunasse keerata ning Mürts on selline matsakas ja karvane töntsjalg, kes koguaeg magaks või sööks ja vahepeal mängiks natuke, kui tuju tuleb või kui Kärts peale sunnib. 

Kärts

Mürts

Kärts

 Mürts

Peale kasside pildistamise olen programmeerimiskeeli (väga kole sõna) õppinud ja hunniku koode kirjutanud ja peaaegu mitte midagi saavutanud, aga ükskord kirjutan ma endale vinge blogikoodi, ausalt.

Isegi bioloogialaagrist pole ma kirjutanud. Kunagi juuni alguses käisin Läänemaal bioloogialaagris, kus leidus väga huvitavat rahvast ning õnneks saime Anna Marini ja Joosepiga loosiga ühte rühma, seega oli kõik talutav. Sõitsime paadiga, võtsime proove, käisime metsas, lugesime putukaid ja taimi, vaatasime mikroskoobiga kaane ja suurte silmadega putukaid (ja otsustasime Anna Mariniga, millised on kõige ilusamad koduloomaks), mängisime amööbimängu (tegelikult me ei võtnud osa) ja tegime puust ja pilliroost DNA ahela. Ja magasime. Teised ei maganud, vaid tegid allnightereid ja kaardiõhtuid, aga me magasime rannas, magasime vabal ajal, magasime öösel varakult - ühesõnaga magasime. Ja see ongi kokkuvõte bioloogialaagrist. Ahjaa, laager algas mingi 6-kilomeetrise jalutuskäiguga lõõmava päikese käes peale seda, kui olime mingis lämbes bussis loksunud, kus mingi paneel Anna Marinile pähe kukkus :)

PARIM LAAGRIKOGEMUS! :P

Üritan see nädal blogida...

Friday, July 12, 2013

Boston Museum of Science


Bostonis olles sisustasin oma aega sealse teadusmuuseumiga, mis on nüüdseks vist siis kolmas teadusmuuseum peale Smithsoniani ja Londoni oma. Tuleb tõdeda, et nad kõik on omamoodi vinged, aga Bostoni oma on neist ehk kõige meeldejäävam. Esialgu köitis mu tähelepanu sealne matemaatikutele pühendatud ruum, kus oli kõik matemaatikaga seonduv, alustades erinevatest matemaatikasaavutustest ja lõpetades kuulsate matemaatikute tsitaatidega.


Käisin seal Abbie'ga, kes teadis muuseumit läbi ja lõhki ning ütles, et iga paari tunni tagant etendatakse mingit äikse-show'd, mis pidavat väga huvitav olema. Show algas esitlusega selle kohta, kuidas ja miks äike tekib ja lõppes väga vinge vaatepildiga: saali tekitati päris pikne, lisaks sellele tehti piksenoolte abil ka muusikat, mis oli eriti impressive.


Sellele vaatamata tegi muuseumikülastuse eriliseks liblikaaed, kuhu algselt läksime ainult selleks, et üle jäänud aega sisustada. Liblikaaed kujunes aga meie lemmikuks, seega veetsime seal ilmselt kõige rohkem aega. Tegu oli ruumiga, mille aknast avanes superilus vaade Charles'i jõele ja kuhu sisse oli loodud liblikatele sobivad elutingimused. Ruum oli küllaltki suur ja taimede vahel lendles kümneid ja kümneid liblikaid, kes aeg-ajalt külastajate õlal või juustes maandusid ja siis jälle kuhugi taimede vahele kadusid. Sel hetkel olin ülimalt tänulik, et mul macro kaasas oli, sest liblikakesed istusid küllaltki kannatlikult lehtede peal, nägid imeilusad välja ja peale selle oli ruumis väga hea valgus. Eriti ilus oli sinine monarh, kellest kõik meeleheitlikult pilti üritasid saada, aga tõenäoliselt teadis see suur ja helesinine liblikas ise ka, kui populaarne ta seal ruumis on, seega ei maandnud ta kordagi seal, kus keegi teda näha võiks. Paar liblikat sain siiski pildile :)



Thursday, July 11, 2013

4th of July

 

Kuigi mu suved on viimastel aastatel suurel määral Ameerikas möödunud, pole ma veel kordagi neljandal juulil sinna kanti sattunud. Seekord jättis emme nimelt 4th of July ka sisse, seega oli reisi lõpuks kogunenud hunnik ideid, kuidas seda õhtut veeta. Väidetavalt on võimalusi neljanda juuli veetmiseks suures plaanis kolm. Üks võimalus on veeta see suurlinnades paraadide ja rahvamasside keskel ning vaadata ilutulestikku kõrghoonete katustelt üheskoos meeletute hordide rahvaga. Teine võimalus on veeta see kodus oma perega, mille juurde kuulub tavaliselt ka isiklik ilutulestikuvoor. Kolmas viis on kogu sellest melust lihtsalt eemale saada ja linnast välja sõita ning seal püsida, kuni kõik pidustused on läbi. Vältimaks suuri rahvamasse otsustasime tuttavatele külla minna.


Kohale jõudes leidsime eest umbtänava, mille lõpust paistis Chesapeake'i laht ja mille ääres olid imearmsad Annapolisele omased majakesed, millest ma juba eelmisel aastal pikalt kirjutasin, kui mitte juba üle-eelmisel... Tänaval oli rahvast kogu naabruskonnast, kes olid (kuuldavasti just lõppenud) paraadi vaatama tulnud. Kõik pered olid midagi kaasa toonud, seega kulges mööda tänava äärt pikk laud salatite, puuviljade, brownie'de, lipuvärvides cupcake'ide ja burgerimaterjaliga, mis lõppes suure grilliga. Väikesed lapsed olid riietatud lipuvärvidesse ja kusagilt majakesest kostis muusikat, osadel treppidel mängiti kitarri. 


Ühtäkki tahtis üks kolmest eelmainitud tuttavate lapsest minuga paaris olla. Algul polnud mul õrna aimugi, millest jutt käib, aga mõne aja pärast selgus, et kohe algavad mängud. Esimeseks mänguks oli egg tossing ehk siis mäng, kus paarilised peavad muna üksteisele käest kätte viskama, ise iga kord sammukese eemale astudes - kes äärekivini jõuab, on võitja. Minu pisike paariline oli väga entusiastlik, mina aga kartsin, et see ei lõpe hästi. Me küll ei võitnud, aga juba teises voorus olime küllaltki tublid ja ei saanud kumbki munaga kokku. Küll aga õnnestus kellelgi empsile munaga pihta visata (tõsi küll, suurema dämmi võttis kaamera enda peale). 


Peale munaloopimist algas võidusöömine, kus vanuseklasside kaupa söödi võidu arbuusi. Selle võistluse ajal varjusin puu taha ja tegin teistest pilti. Peale seda algas aga veepommide loopimise võistlus, mis oli teoreeriliselt sama mäng, mis egg tossing, aga veepommidega. Meie veepomm pidas vastu täpselt ühe viske, seega saime ülejäänud aja teisi paare vaadata. Rene ja Hanna olid mõlemas võistluses ilmselged liidrid ja vist isegi võitsid veepommivõistluse. Peale viimast võistlust avastasid väiksed lapsed, et suures ämbris on veel hunnik veepomme ja siis muutus tänav ühtäkki suureks "lahinguväljaks" ja kõik, kes teele ette jäid, loobiti veepommidega märjaks. 


Tegelikult oli kogu see üritus väga meeleolukas ja seda mitte ainult väikestele lastele, vaid üleüldse. Tervel tänaval valitses mõnus meeleolu ja kõik olid rõõmsameelsed. Veidi hiljem liiguti Annapolise sillale, kust sai ilutulestikku vaadata, mis kestis ühtekokku veerand tundi ja oli väga vinge, peale seda käisime kohustuslikus krabirestoranis, mis oli Marylandile iseloomulikult väga-väga hea. Terve õhtusöögi aja sain pisikestele tüdrukutele pilte joonistada, seni kuni nemad mulle patse punusid ja minust portreesid joonistasid. Et neljas juuli on nüüd ära tähistatud, jääb minu USA külastamise aegade listi veel ainult cherry blossom'i periood...


USA filmielamused

Enne igasuguseid turisti- ja muid elamuspostitusi USA-st tahan ma kinoelamustest kirjutada, sest kohe-kohe jõuab meie kinodesse "Rünnak Valgele Majale"...


USA-sse tulles tekkis meil üsna kohe idee minna kinno ja vaadata paar filmi enne, kui need Eestisse jõuavad. Pealegi on USA kinoelamus muidugi midagi muud, kui ta on seda Eestis. Staažikamad blogilugejad teavad, kuidas Ameerikas on kõik suurem ja suurejoonelisem (peale jäneste, need on Eestis suuremad). Seega little did we know, kui me kinos suure popkorni küsisime, sest suur tähendab sealsetes kinodes suurt papist ämbrit popkorniga. Aga see iseenesest ei rikkunud kumbagi kinokülastust, järgmisel korral teadsime lihtsalt, et tasub küsida väike popkorn. Meie esimene film oli "World War Z", eesti keeles "Maailmasõda Z".

Tegu oli järjekordse zombifilmiga, aga erinevalt paljudest teistest oli see väga vaadatav ja hea süžeega. Film räägib sellest, kuidas maailma tabab tundmatu viirus, mille algset allikat keegi ei tea ning mis levib meeletu kiirusega. Maailma "päästab" lõpuks Brad Pitt. Tegemist on üsna hirmuäratava, samas väga hea filmiga, mis on tõenäoliselt koos filmiga "Ma olen legend" üks parimaid zombi-filme.

Põhjusi, miks me hiljem filmi "Rünnak Valgele Majale" vaatama tahtsime minna, oli lausa mitu. Esimene USA kinoelamus oli olnud eelkõige positiivne ja tegu on väga hea ajaviitega õhtuteks. Filmi treiler oli lihtsalt superhea ja jättis väga asjaliku mulje, pealegi olid autorid samad, mis filmidel "Independece Day" ja "2012". Filmi esilinastus oli kohe saabumas, seega nägime seda kõvasti enne seda, kui see Eesti kinodesse jõudis.

Film osutus aga kõige suuremat pettumust valmistavaks filmiks, mida me näinud oleme (isegi "Jenniferi keha" on selle kõrval parem!!). Ma ei tea, kust alustada, aga ma vähemalt püüan.

Filmi algus oli kusjuures paljulubav - pisike poliitikafännist tüdruk ja tema valitsuse heaks töötav isa, kelle näitleja oli minu arvates väga hästi valitud, kuigi ma temast varem kuulnud polnud. Seevastu presidenti mängis Jamie Foxx, kes oleks muidu täiesti okei, aga presidendiks ta lihtsalt ei sobinud.


Kohe alguses sai selgeks, kes on filmi kangelane ja millised tegelaskujud jäävad mistahes sündmuste arengule vaatamata ellu. Lisaks veel see, kes on pahad kujud. Olles selle ilmselge tegelaste jaotuse filmi autoritele andeks andnud, algas tohutu klišeede jada, mis vältas kuni filmi lõpuni (film kestab üle kahe tunni, mis on ilmselgelt liiga pikk).

Üldjuhul ei tahaks ma filmi ära rikkuda, aga et see on ülimalt mõttetu film, siis ei soovita ma seda kellelgi niikuinii vaatama minna, mistõttu saan rahulikult öelda, et tegu on ääretult naiivse filmiga, kus kuulid tabavad kõike absoluutse täpsusega just seal, kus vaja ning eriefektid on venitatud viimasele vindile, et mitte öelda üle vindi. Film venib tohutult, kusjuures kui see ükskord "käima läheb", sisaldab see kõiki kõige magedamaid nalju, läägemaid klišeesid ja jaburamaid kokkusattumusi.

Ma olin üllatunud, et see film üldse Eestisse tuleb, kuna suur osa filmist jääb tänu eestikeelsele tõlkele, mis on niikuinii alati "imeliselt täpne", suurele osale vaatajatest arusaamatuks. Teiseks üllatas mind tõsiasi, et ameeriklased päriselt naersid iga koha juures, mis oli produtsentide poolt tehtud ilmselgeks "naerukohaks" ning kus iga teine eestlane keeraks pea lihtsalt viltu ja mõtleks, et kas see tõesti just pidi nali olema või...

Väga, väga halb. Kui ma peaks seda filmi hindama, siis see saaks ühe tärni selle pisikese tüdruku eest, kellest mul on natuke kahju, et ta oma näitlejakarjääri (eeldatavasti) nii halva filmiga pidi alustama, samas oli ta kõigele vaatamata päris armas. Teise tärni saaks nad tema isa eest, kellest mul on kahju, kuna ta pruta sai vist vahepeal surma, aga keegi ei hakanud sellega õnnelikku lõppu ära rikkuma, seega see jäeti lihtsalt tähelepanuta. Pealegi näeb Tatum päris okei välja ka.